Jää. Ulla-Lena Lundberg

õhtuks on mul heeringat, edaspidi püüame ise kala. Mul on soola. Mul on näkileiba, kuni me ise jõuame leiba küpsetada, soolaleivakingituseks sain isegi pätsi värsket leiba. See imeline naine oli muretsenud külast koguni koti kartuleid, enne kui saame neid lähemalt hankida.”

      „Anna siia!” ütleb pastoriproua ja küürib paraja koguse kartuleid köögikausis puhtaks ning kallab keevasse vette, järgneb sorts soola. „Kakskümmend minutit!” hõikab ta. „Kus sul jahu on? Teen jahukastet. Pipart mul on. Pane heeringapurk lauale! Oi, missugune jahu! Ma teen pannkooke, oleme nälga suremas. Tore, et süüa saab. Kas jaksad veel oodata? Võta näkileiba!” Ta tegutseb pöörase tempoga, klopib pannkoogitainast, teeb sousti, katab lauda, hakkab väikese panniga pannkooke praadima. „Kui meil moosi oleks,” õhkab ta, ja õpetaja naeratab endamisi ning kougib välja väikese purgi õunamoosi. Õunamoos! Esimene tööstuslikult toodetud moos pärast sõda. Ohoo!

      See, kes on näinud pastoriprouat toimetamas, ei oska aimatagi, et ta suudab ka rahulikult paigal istuda, kauem kui võiks arvatagi, kui ta on saanud toidu lauale ja pere laua äärde. Nad söövad heeringat hea kartuli ja soustiga, ja siis kugistavad nad pannkooke tuhksuhkru ja õunamoosiga, väikese pere kohta söövad nad päris vägevalt. Nad söövad nii palju, et istudes tekib neil mõnus rammestus, mida mitu tundi hiljaks jäänud soe toit võib tekitada. Sanna naeratab õndsalt, suu ümber suhkru- ja moosivõru. Pastoriproua küsib, keda pastor poes kohtas, mismoodi inimesed välja nägid ja mida nad ütlesid, ning pastor seletab, et nad olid käitunud uskumatult sõbralikult, kõik olid andnud kätt ja tervitanud viisakalt saabumise puhul, ja ajanud nii vabalt ja sundimatult juttu, et lust kuulata. „Siin on inimestega kerge jutule saada,” kinnitab ta. „On alles inimesed! Ja on meil alles päev olnud. Pea käib ringi. Ei usukski, et ainult ööpäev tagasi seisime Turus kail ja mõtlesime, et kas see laev üldse kunagi välja sõidab.”

      Mehe pilk rändab saali ja selle taha jääva magamistoa poole, sest nüüd tahaks ta näha, mida imet proua on korda saatnud. „Heakene küll, tule siis, kuigi Signe võib iga hetk sisse astuda ja ma tahaksin hea meelega laua enne ära koristada. Aga tule pealegi.”

      Isa võtab Sanna sülle ja siis lähevad nad maja üle vaatama: kõik asjad on oma kohal, kõik on korras. „Kuidas sa jõudsid? Kuidas sa jaksasid? Armas sõber, sa ei oleks tohtinud puhvetkappi ja lauda üksi paika nihutada! Sain ära olla vaid paar tunnikest, ja kui ma tagasi jõuan, valitseb kaose asemel kord.”

      „Nonoh,” vastab naine. „Raamatukastid on tühjendamata, kuna sa pead enne laudadest raamaturiiuli tegema. Ja kohvri kirikukantselei asjadega olen ma lihtsalt sisse tõstnud. Need pakid sa ise lahti, sel ajal kui mina lüpsmas olen. Kus ON Signe? Kell on juba peaaegu kuus!”

      Ta vaatab akendest välja, mere poole ja maa poole, ja õpetaja jälgib tema pilku ja näeb, kui ilus kõik on, paljad kivimürakad, kübeke helerohelist nagu suits kinkude vahel varasel maikuul. Õhtupäike, säravpunane kirikukatus, mis nüüd on teist tooni kui hommikul. Surnuaias on valged ja mustad ristid, terve kogudus.

      „Mis sa arvad, kas ta ei julge sisse tulla?” küsib pastoriproua.

      „Ei ta pelga,” vastab õpetaja. „Me oleme ju juba tuttavad ja nad teavad, et me neile ninna ei karga.”

      „Jajah,” vastab pastoriproua, „aga me oleksime pidanud aja kokku leppima. Mul on veel nii palju asju vaja teha, ja siin ma nüüd lihtsalt kõnnin akna alt akna alla.” Möödaminnes koristab ta laua ja kallab nõudepesukaussi mõnusalt sooja vett. „Hakkan õige pihta!” ütleb ta. „Võib-olla siis ta tuleb, kui mina käsi pidi nõudepesukausis olen.”

      „Ma lähen vett tooma,” ütleb õpetaja, „ja siis ma näen, kas ta tõesti pelgab tulla. Kui ma õigesti mäletan, siis kaev oli kuskil aia servas.” Ta käib kaevul ära ega näe Signet, kuid vesi on õige pehme, sinna hulka on palju lund sulanud ja see on kuldpruun, nagu kaevuvesi ikka kevaditi.

      Pastoriproua jõuab nõud ära pesta ja Sanna uuesti potile panna, kuid Signet ei tule ikka veel. „Kui nad ei oleks nii sõbralikud olnud, siis saaks ma juba õige kurjaks,” ütleb proua. „Mis sa arvad, äkki sai ta minust valesti aru? Kas ma peaksin järsku üksi lauta minema? Aga siis ta kindlasti pahandab, et ma teda ära ei oodanud. Küll on tüütu! Oh kuidas ma juba igatsen, et saaksime omaette olla.”

      Pastoriproua põleb soovist lauta minna. Algul arvab kogudus kindlasti, et tema huvi kahe lehma ja kolme ute vastu on teeseldud, nagu tahaks ta näidata, kuidas ta igati püüab nende argipäevast osa saada, aga tegelikult ei ole Örarnal ühtki inimest, kes loomapidamisest nii innustunud oleks nagu pastoriproua. Lapsepõlves isatalus pidas ta lauda ja talli asukatest rohkem lugu kui talus elavatest inimestest, ja veel nüüdki, kui ta on leidnud armastatud mehe ja tema kaudu ka perekonna, armastab ta loomi, kes on teinud temast inimese. Ent see ei ole mingi sentimentaalne armastus, romantiline loba, sest pastoriproua saadab kangekaelseid lojuseid tapamajja ja nuhtleb neid ega ütle kunagi, et ta armastab lehmi, üksnes nende pidamine on kirg. Mõistliku ja realistliku inimesena armastab ta loomi, kuna nad aitavad neil paremini toime tulla ja kuna lehm tagab iseseisva elu.

      Ta ei saa lauta tormata, kuna ta on kirikuteenri Signega kokku leppinud, et nad lähevad sinna koos, aga kuidas on võimalik, et Signe ei tule sel ajal, kui terve Soome, kõik Põhjamaad lehmi lüpsavad?

      „Vahest lüpstakse siin hiljem, kuna piima ei viida meiereisse?” arutleb õpetaja, kes mõnikord ilmutab praktilist asjatundlikkust, mis naist imestama paneb. Ta nõustub, et mehel võib õigus olla, ja vahest on tal nüüd targem Sanna magama panna. Teisest küljest tuleks tüdruk enne voodisse panekut puhtaks pesta. Pliidil on veel sooja vett, oleks patt seda kasutamata jätta, sellisel juhul … „Kui Signe peaks sel ajal tulema, siis pead sina jätkama!”

      Sanna jõutakse puhtaks pesta ja voodisse panna ja õhtupalvegi jõutakse ära lugeda, enne kui Signe tuleb. Ja ta ei tule üksi, vaid koos kirikuteenriga. Nad tulevad täiesti rahulikult, ei vabanda, et nad hiljaks jäid, sest enda arvates nad ei jäänud. Kirikuteener küsib, kuidas nende päev on läinud. Ta oletab, et nad on väsinud, ja ütleb, et nad võivad Signega kahekesi lauta minna, nii et nemad saaksid väheke puhata.

      „Ei tule kõne allagi!” ütleb pastoriproua, kes põleb ootusest. „On hiiglama tore oma lehmi näha. Nägin, et piimanõud olid puhtaks pestud, tänan, armas Signe – nüüd ei ole muud, kui võtame need ühes ja lähme!”

      Võimalik, et kirikuteener ja Signe on oodanud pikemat sissejuhatust, kuid nad lepivad kohe olukorraga ja järgnevad pastoriprouale esikusse, kus too kolistab toimekalt piimanõude ja kurnadega ja kahmab kaasa paki kurnavatti. „Kas laudas seepi on?” küsib ta, ja Signe noogutab. Õpetaja seletab, et tema tahaks ka meelsasti kaasa tulla, aga keegi peab esimesel õhtul Sanna juurde tuppa jääma, sest uues kohas ärgates võib ta kartma hakata.

      Pastoriproua sammub rivi ees lauda poole. Tal on laudakittel, mida ta on kasutanud ennegi, ja esikus lükkab ta jala otsa vanad kotad, kuid oma sisimas on ta piduriides. Ta tõmbab ukse lahti ja astub otse lauta, mitte piimakambrisse, nagu ta on harjunud. Kaks latrit lehmadele, tühi vasikaaedik, lõpus lambaaedik ja seal kolm rahutut utte, ja vaheseina taga mükslevad pead ja kiitsakad koivad, mis moodustavad viis talle.

      Lehmad pööravad pead ja ammuvad. Suur vana tumepunane on Õuni, tutvustab Signe, ning väiksem, kes on heleda naha ja leebe loomuga, on Õnne. Mõlemad on tiined ja poegivad juunis.

      Liiga hilja! mõtleb pastoriproua, ja Signe seletab, et paaritamine venis. Eelmine pastoripere teadis, et kolib minema, ja lehmad jäid väheke hooletusse. Nüüd hakkab neil piim kinni jääma, aga sellest hoolimata annavad nad mõne liitri hommikul ja õhtul, millest peaks jätkuma.

      Pastoriproua patsutab lehmi kindla ja kogenud käega, uurib udaraid, mis on väiksed ja kõvad, eriti Õnnel. Lehmad nuhutavad teda ettevaatlikult ja ammuvad jälle, et meenutada ninaesist. Jah muidugi, küün on lauda küljes ukse taga. Heina ei olegi peaaegu enam järel, kuid eks loomad saa varsti välja lasta. Neis külades, kus tõeline häda käes, ongi juba nii juba tehtud.

      „Meil samamoodi!” lisab kirikuteener. „Tuleb kõvasti vaeva näha, et kogu talveks heina jätkuks. Ega rohi praegu kes teab kui lopsakas ole, aga rannas saavad nad lehepungi ja