Jää. Ulla-Lena Lundberg

ei ole põgenemisteed, ja laulul on ainult kolm salmi, nii et tal tuleb kohe minna. Ta püüab mitte kiirustada, astuda väärikalt, ta läheb altarivõre taha, jõuab näha Monat ja Sannat esimeses reas: Sanna elavneb, tõstab käed üles ja suu ütleb Isa!, kuid laulu tõttu ei kuule ta midagi. Ta paneb armulauakarika altarile ja laskub põlvili. Püüab palvetada, aga kõik ainult laulavad. Ja laulmise ajal muutub inimene teistsuguseks, kindlamaks, rõõmsamaks. Nad lõpetavad otsekui vastu tahtmist, nagu nõudes neljandat, viiendat ja kuuendat salmi, ja ta pöörab ringi. Käsiraamat käes, näeb ta köstri tähelepanelikku selga, kuuleb teda viisi üles võtmas. Ta vastab kõlava pasunahäälega: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.”

      On näha, et kogudusele meeldib tema laulmine, ja see laulab oma aameni venitatult ja kõhkluseta.

      Liturgia on sündinud raskete tülide ja väsitavate komiteekoosolekute tulemusena, kuid nüüd on see käsiraamatus siledaks poleeritud nagu Jumala kingitus. See on sõnastatud nii, et pastoril ei saa miski ebaõnnestuda ja ta ei pea oma puudulikkusega silmitsi seisma, kui tema ülesanne on luua koguduse ja kõige püha vahele otseühendus. Ta juhatab neid läbi teenistuse lauldes ja lugedes ning nemad vastavad talle lauldes. Ta ei ole tühi koht, vaid tunneb kergendust, sest tänu oma lauluoskusele on ta võitnud nende usalduse. Jumal olgu tänatud! Tema hääl kõlab rõõmsalt, ta tunneb end võidetud sideme pärast kindlalt, kui alustab patutunnistust sõnadega „Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!”, ja siis armukuulutus, see tuleb südamest, ta laulab „Issand, halasta” koos kogudusega, kes kahiseb ja lohiseb ja püüab sundida teda hoogu maha võtma, kuigi köster üleval kooripealsel otsib kompromissi. Ja missugune puhas rõõm, kui nad püsti tõusevad ja laulavad „Me kiidame Sind, me ülistame Sind, me kummardame Sind”, see on raske keskaegne viis, mida nad laulavad isegi keerulistes kohtades väga kindlalt ja kandval häälel, see kõlab nii uhkesti, et altari ees kaasa lauldes hakkab ta värisema, kohandub ja venitab teatud kohti, nagu on tema meelest tehtud kiriku algaegadest peale.

      1

      Sõnamäng – ro tähendab rootsi keeles nii ‘rahu’ kui ka ‘sõudma’. – Toim.