Jää. Ulla-Lena Lundberg

kõhnem, kuid muidu ei meenuta teda üldse. Midagi hämarat selles on, sest „Irina Gyllen” räägib rootsi keelt nagu venelane.

      Tõepoolest, aga olgu ta kes tahes, nimi sobib saarele hästi, ja olgu ta kes tahes, igatahes on bolševikke ninapidi veetud ja neile on õppetund antud. Mis iseenesest on suurepärane ning teeb inimesed uhkeks ja armuliseks. Ja küll tema juba endaga hakkama saab.

      Ja saabki ning püüab usinalt, et normaalne välja paista, kuigi see ei mõju loomulikult. Saartel peab olema heas tujus ja viskama nalja, aga see on talle kõige raskem. Naljasoone kaotamine tõendab ilmselt kõige selgemalt, mis ta kõik on selja taha jätnud. Midagi olulist on puudu, kui ta liigub inimeste seas ja püüab näidata, kuidas teda huvitab nende jutt, mis praegu keerleb saabunud pastoripere ümber. Pealtnägijad on kohanud pastorit kooperatiivpoes ja teda kättpidi teretanud, ning rannavalve on pastoriproua kirikusaarel üle vaadanud: toimekas naisterahvas. Nad räägivad, et peres on üheaastane lapsuke, ning vaatavad talle paljutähendavalt otsa, et teha aegsasti selgeks, et ta saab oma hoole alla uue sünnitaja. Nüüd kavatsevad kõik pühapäeval kirikusse minna, et pastorit kuulata ja tema prouat näha. Külast läheb sinna hulk paate, ja tohter on südamest kaasa palutud!

      Tema jaoks üsna raske küsimus. On ta ju ateistlikust Nõukogude Liidust pääsenud, kas ta nüüd peaks siis heitma kiriku rüppe. Kindlasti on ta tänulik, et saab elada riigis, kus valitseb usuvabadus. Ja kui ta on tõesti keegi teine, kes on Irina Gylleni identiteedi võtnud, siis peaks ta olema harras koguduse liige. Aga Irina Gyllen ise Jumalat ei usu, vastupidi, ta näeb Venemaa muutumist tõendina jumaliku hea tahte võimu puudumisest. Tõtt-öelda oli noor Irina Gyllen vabamõtleja juba enne revolutsiooni, ja hilisemad sündmused ei ole andnud talle põhjust oma seisukohta muuta.

      Religioon on oopium rahvale. Saarerahvas käib kirikus. Irina Gyllen võtab tablette. Me kõik vajame oopiumi. Selles mõttes on ta ehk tõesti kiriku sõber. Kui ta elab nüüd siin nähtavalt inimeste keskel, siis torkab tema käitumine vähem silma, kui ta suurte pühade ajal või olukorras nagu see, kui uus kirikuõpetaja põhjalikult luubi alla võetakse, mõne korra kirikus käib. Tal tuleb uue õpetajaga palju tegemist teha, sest tavaliselt on pastor rahvatervishoiuseltsi esimees. Ja pastoripere väike preili tuleb koos emaga nõuandlasse. Nii et muidugi läheb ta kirikusse kaasa. Rahvast tuleb palju ja see meeldib talle rohkem kui see, et inimesi on pinkidel hõredalt ja kõik kõõritavad tema poole ja jälgivad, kas ta laulab kaasa ja kas ta loeb pattude andeksandmist ja kuidas ta reageerib tekstilõikudele, mis nende arvates on talle rasked.

      „Jah, tänan,” vastab ta. „Kui teil on paadis kohta, siis ma arvan, et ma tulen, aitäh.”

      Vene aktsent tugevneb, kui ta iseendaga vastuollu satub. See ei jää neile märkamata, aga nad saadavad talle päikselise naeratuse ja kinnitavad, et tohtri jaoks on paadis alati kohta, ta on südamest teretulnud!

      Neljas peatükk

      KUI PASTORIL EI oleks nii kohutavalt kiire olnud, oleks ta enne oma esimest jutlust Örarnal õige kõvasti närvitsenud. Aeg-ajalt tuleb tal see meelde ja siis ta mõtleb, et peaks selleks aega varuma. Hommikul vara. Õhtul hilja. Võib-olla natuke pärast sööki. Esimene kord tahab ta jutluse hästi ette valmistada. Olla rahulik. Panna kõik kirja, et midagi segi ei läheks.

      Aga kuidas saab vara üles tõusta, kui oled väga hilja magama läinud? Ja kuidas oleks võimalik pärast sööki kõrvale tõmbuda, kui ta on otsustanud nii palju asju remontida, korda seada ja paika panna ning kui kiriku paadisillalt tuleb mäest üles üllatuskülaline. Siis on vaja vestelda, ja on ju väga tore, kui kogudus on nii jutukas, ta tõesti ei kavatse tagasi saata kedagi, kes temaga rääkida tahab.

      Jäänud on kaks päeva, ja siis üks. Siis teeb ta varahommikul meeleheitlikult algust. Istub leentoolis nagu koolnud kala ja püüab end veenda, et kui ta süveneb materjali põhjalikult ja tõsiselt, siis jõuab see päeva jooksul settida, nii et ta saab paari õhtutunniga sobiva teksti kokku. Päeva jooksul jookseb ta kui orav rattas eri toimetuste vahet, et jõuda ka kiriku protseduuridega tutvuda. Kirikuteener ja köster seletavad talle, kuidas on koguduses kombeks asju ajada ja missuguseid märguandeid köster kooripealselt ja õpetaja altari eest vajaduse korral omavahel vahetavad. Kirikuteener räägib põhjalikult kellalöömise korrast ja peensustest ning õpetaja elavneb, kui kirikuteener mainib „pastorikella”, ja ta pärib:

      „Pastorikell, mis see on?”

      Kirikuteener seletab, et nad peavad kinni väga vanast kombest ja löövad väikest kella, kui pastor kirikusse tuleb. „Mitte varem kui viisteist minutit enne ja mitte hiljem kui kümme minutit enne. Mina seisan kellatornis ja vaatan välja, ja kui ma sind trepil näen, hakkan kella lööma. Löön nii kaua, kui sa oled kirikuuksest sisse läinud. Siis tulen tornist alla ja aitan sul riietuda.”

      Nii kirikuteener kui ka köster vaatavad talle murelikult otsa ja köster lisab: „Inimesed on niimoodi harjunud.”

      Pastor taipab, et nad pelgavad, et nii noor õpetaja võib seda vanamoodsaks pidada ja sõrad vastu ajada, aga ta ütleb rõõmsa näoga: „Loomulikult, kui teil on niisugune komme, siis mõistagi jätkame.”

      Nad näivad tundvat kergendust, ja kui nad jumalateenistuse järjekorda harjutavad, nii et köster on oreli taga, orelitallaja tallab nähtamatuna lõõtsasid, kirikuteener istub pingil ja pastor seisab altari ees, siis muutuvad nad üsnagi ülemeelikuks ja sõprus nende vahel süveneb. Sest kui köster annab hääle ja pastor avab suu ja laulab „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen”, kuulevad pastor ja kirikumees, et see õpetaja oskab jumalateenistust pidada. Köstri mäng elavneb ja hingestub, teenistus edeneb hiilgavalt, kirikuteener täidab oma ülesandeid ladusalt, muudab kogudusele tahvlil numbreid, avab õpetajale altarivõre ja järgneb talle käärkambrisse, kus kaasula vahetatakse kantslisalmi ajal talaari vastu.

      Pastorile meenub, et seda kogudust kutsutakse laulvaks koguduseks, ja tema tuju tõuseb, sest ta on juba kuulnud, et eelmise õpetaja suurimaks puuduseks peeti seda, et ta ei osanud laulda. Pastor Petter Kummelil sellega probleeme ei ole, tal on kergem laulda kui rääkida. Lõpuliturgia edeneb suurepäraselt, ja õpetaja võpatab mõtte juures, et kui ta homme sellega tõepoolest hakkama saab, siis on tal juba jutlus peetud ja loodetavasti ei tule tal silmi peast häbeneda.

      „Eelmine õpetaja ei osanud laulda, uus õpetaja ei oska jutlustada,” ütlevad nad siis. Ja kuigi Monal valmib õhtusöök varakult ja Sanna saab õigel ajal voodisse ning naine püüab teda kirikukantselei poole tüürida, on mitmel põhjusel juba väga hilja, kui ta ükskord seal maha istub.

      Ta istub seal, südant närib enesepõlgus, ja ta mõtleb, et ka selles asjas vajaks ta appi kedagi, köstrit ja kirikuteenrit, kes aitaksid tal karidest üle saada ja jutluse valmis kirjutada. Mis temaga lahti on? Miks on ta kena, tasakaalukas ja tark, kui tema ümber on teisi inimesi, ja miks teda täidab tühjus ja paanika, kui ta istub üksi ja peab keskenduma jutluse kirjutamisele?

      Ta istub seal, omamoodi paanilises suurushullustuses, mis takistab tal ellu viimast nõuet, et ta peab olema hiilgav, särav ja unustamatu. Justkui esile peaks tõusma tema ise ja mitte Sõna. Mille valitsejaks ja kuulutajaks ta on valitud.

      Sõna, sõna, trummeldab pastor Kummeli peas, aga aeg muudkui läheb ja läheb. Ta vaatab veel korra tekstid üle, kuid aega on nii vähe, et ta ei suuda neid korralikult läbi lugeda. Tekstidel ei ole midagi viga, üksnes korralik algus on puudu. Ja lõpp, ilus lõpp. Keskosa hiilgav mõtisklus.

      Kas ta oleks üldse hakanud pastoriks, kui oleks teadnud, kui ängistav on jutlustada? Mitte ilmaski. Kui ta ülikoolis proovijutlusi kirjutas, arvas ta, et see muutub automaatseks, kui ta vabaneb kõigist neist jälgivatest silmadest ja kibedatest kommentaaridest. Kui ta saab sõna otseses mõttes kõnelda omal häälel, oli ta mõelnud.

      Olge lahke, härra pastor, omal häälel. Aga see on vait. Talle kerkib silme ette, kuidas ta ronib üles kantslisse ja peab lühikese palvuse ning laseb pilgul käia üle koguduse, inimeste, kes on viis korda kriitilisemad kui teoloogiateaduskonnas, inimeste, kes on käinud kirikus nõnda palju, et tajuvad kohe, kui ta on astunud õhukesele jääle. Ta teeb suu lahti ja loodab, et sealt kostab midagi, aga ei midagi. Siis loeb ta päeva teksti ja kui see on läbi, siis paneb ta suu kinni. Ta teeb selle uuesti