Jää. Ulla-Lena Lundberg

on rahulik. Võib kuulda omaenese südamelööke, hingamist, seedimist. Kõik on tipp-topp, kuigi ta elab juba teist elu. Palju jäi maha teisele poole piiri, ta peaaegu ei näegi enam välja nagu naine. Pikk ja nurgeline, pehmeid kehaosi ei paistagi. Teravajooneline nägu, jalad, mis on käinud oma käimisi, käed, mis on teinud oma tegemisi.

      Tema keha on meelde jätnud selle, et ta on sünnitanud, aga Örarna rahvas teab, et ta jättis lapse maha. Poja.

      Ärgates võtab ta tabletti. Siis on käsi kindel, meeled parajalt tuimad, mälu kontrolli all. Siis ta töötab, siis ta loeb, siis kannab patsientide andmeid žurnaali. Ta elab Hindriksite tillukeses majas, kuniks valda ehitatakse rootslaste abirahaga tervisekeskus. Rahvas on tore, nad on sõbralikud ja hoolitsevad, aga ei püüagi kohelda teda kui endasugust. Nad kutsuvad teda doktoriks, kuigi ta kinnitab, et ei ole doktor, ja küla peal teda taga ei räägita. Alles palju hiljem taipab ta, et nad ei räägi temast seepärast avalikult, kuna vaikimine annab mõista, et nad teavad midagi, millest ei tohi rääkida.

      Hindriksi omad on kenad inimesed, rõõmsad, jutukad, elavad. Kui teda alati tervitatakse sõbraliku naeratusega, kui talle iga kord enne väljaminekut teada antakse, milline on ilm, kui teda kiidetakse selle eest, et ta on taibanud õiged riided selga panna, kui nendega koos süües ei unusta ta kunagi söögi eest tänamast, siis aitab see kõik muu eemale hoida. Väljastpoolt ei ole midagi näha. Või on tema kinnine nägu kõnekas tõend ebaloomulikust enesevalitsusest?

      Mida see võib varjata? Tohutut elutahet, mis sunnib kõike kõrvale heitma. Arvad, et tead. Arstil ei ole illusioone. Ta märkab juba varakult surevate patsientide lootust, näeb, kuidas nad jälgivad vähimatki seisukorra paranemist, ega tunnista, et tegemist on päevadega. Elutahe ei aita võita valu ega muret, seda paneb tähele juba arstitudeng. See kohaneb kõigega, kui see peaks aitama elu kas või sentimeetri võrra pikendada. Ainult mõne hetke, mille jooksul võib saabuda pääsemine.

      Teoorias teadis Irina Gyllen täpselt, kuidas sellega on. Praktikas pääses tunne varitsusest välja ja lõi ta oimetuks. Pärast seda mõtles ta üksnes oma elu päästmisele. Kõigepealt viidi ära mees. Poja pärast tegi ta nii, nagu nad olid varem kokku leppinud. Ütles lahti, algatas abielulahutuse. Käis tööl edasi, sest arste vajab iga režiim, neil ei ole võimalik arstidest loobuda. Kuigi ka tema mees oli arst. Seda küll, aga teda ümbritsesid kadetsejad ja pealekaebajad. Kas siis tema ümber neid ei olnud? Sündinud Venemaal, isa Soome kindral.

      Töötegemisest üksi ei piisa. Ka parimad kaovad. Ainsaks pääseteeks jääb Soome. Seegi tee on suletud, kuna ta on kodakondsusest loobunud. Kuid isal on suhteid, kontakte, isaga saab endiselt võtta ühendust Soome saatkonna kaudu. Saatkonda ei tohtinud viimastel aastatel enam külastada, aga selle töötajatega võib surmahirmu tundes tänaval kokku juhtuda.

      Isa Gyllen on ka endine keiserliku Vene armee ohvitser. See ongi tütre vahistamise põhjus, tegelikult tulnuks ta vahistada juba varem, enne abikaasat. Kas meest sunnitakse teda üles andma? Aja küsimus. Ei.

      Inimene püüab oma elu viimaseid ööpäevi pikendada, kui jaksu on, veel ühe ööpäeva, nädala, ehk saabub päästmine. Mõeldakse üksnes iseenda päästmisele, kõiki teisi võib ohverdada. Seepärast hakkavad inimesed koputajaks. Irina Gyllenil ei lase koputajaks saada ainult üks põhjus: ta ei taha endale tähelepanu tõmmata.

      Enda päästmiseks võib ka lapse maha jätta. Ta ei sõida isegi mehe vanemate juurde, et last nende turvalisse hoolde usaldada, vaid astub sisse naabrite juurde, keda ta vaevalt tunneb, ja küsib, kas võib lapse tunniks nende juurde jätta, kuni ta haiglas ära käib. Poja taskusse on haaknõelaga kinnitatud mehe vanemate aadress. See on sama, nagu oleks lasknud poja Niilusel kõrkjakorviga allavoolu. Võib-olla saadetakse ta vanavanemate juurde, kes isegi on suured kahtlusalused ja keda ennastki võidakse peatselt arreteerida. Võib-olla pannakse ta lastekodusse, kus ta oma identiteedi kaotab. Võib-olla saavad nad juba õige varsti kokku. Punase Risti abiga, nüüd, kus valitseb rahu.

      Poiss oli kaheksa-aastane, sai juba paljudest asjadest aru. Ta ei küsinud enam isa järele, mõistis, et nii on parem. Ei maksa mõelda sellele, mis ta nüüd peab läbi elama. Ei maksa mõelda sellele, mida tema mõtleb ja tunneb. Mõtle parem sellele, et lapsed kohanevad ja suudavad harjuda iga uue olukorraga. Mõtle sellele, et nad suudavad rõõmu tunda ka kõige väiksemate asjade üle. Ära unusta hetkekski, et nad kiinduvad kergesti uutesse inimestesse ja unustavad ruttu. Ära unusta, et nad unustavad.

      Ära mõtle sellele, et möödunud on seitse aastat, pool poja elust. Et nüüd on ta raske iseloomuga teismeline, peaaegu täiskasvanu. Ühenduse pidamine ei ole võimalik, mehe vanemaid ei saa enam kätte, sõja ajal nad evakueeriti, nad on ära. Diplomaatiliste suhete katkemine sõja-aastatel ei võimaldanud enam järelepärimisi teha. Aga nüüd rahu ajal on lootus, Punane Rist, uus saatkonnapersonal, kiiremini kui arvatagi võiks.

      Seda küll. Aga isa Gyllen on vana ja pensionil, samuti tema kontaktisikud. Uus kaardivägi suhtub neisse kahtlustavalt. Ei tohi kiirustada, tuleb varuda kannatust. Kui poeg on sõjas ellu jäänud, saab ta ka rahuajal hakkama. Saab iseseisvaks inimeseks. Teeb, mida heaks arvab. Võib-olla ei tahagi emaga tegemist teha. See on ka täiesti arusaadav. Aga ikkagi peaks olema võimalik teada saada, kus ta on.

      Aga kui teda ei ole? Abitu laps, kes sureb üksi nakkushaiglas, külmas ja näljas, ega mõtlegi emale. Siis võtab Irina Gyllen tabletti. Saarel on rahulik, kõik on sõbralikud, sünnitajad on vaprad ja saavad hakkama, talle meeldib ta töö. Oli õnnelik juhus, et talle mainiti seda kohta. On tore, et ema ja isa, kes on sõja ajal nii vanaks jäänud, tunnevad end siin hästi ja üürivad endale suveks elamise. Kõik läheb paremini, kui ta oli kartnud.

      Tema eluküünal ei ole kustunud. Kummaline sõna. Ta tunneb, et temagi on nagu küünal: pikk, peenike ja sitke. Küünal on nagu vai. Ta käiks nagu karkudega, vaiadest karkudega, ja see läheb väga hästi. Peaasi, et tal on tegemist. Mõnikord tuleb tal ka arstitööd teha, aga siis teeb ta hoolega selgeks, et tal ei ole arstidiplomit ning ta ei tohi lõigata ega teha otsuseid, mida peavad tegema ainult pärisarstid. Jajah, ütlevad nad, nad saavad aru küll, aga kas doktor oleks nii kena ja saaks tulla, sest Turu haiglasse ei ole neil kohe kuidagi võimalik minna. Ega midagi, küllap ta saab tulla ja vaadata, võib-olla nõu anda, selle väikse asja ära lahendada, sest on ju selge, et ta tegutseb mitteametlikult, samuti nagu ravitsejad on kõigil aegadel aidanud neid, kes on neilt abi küsinud.

      See seletus on neile mõistetav. Muidugi! Nii on alati tehtud. Eelmine ämmaemand, kellel ei olnud arstidiplomit, oli tuhat korda parem kui vallaarst! Kohe saab Irina Gyllen kuulda värvikaid lugusid eelmise ämmaemanda ravitsemisoskustest. Ja kuidas ta ise? Muidugi ta tuleb appi, ja peagi hakkavad levima jutud ka tema oskustest. Juhtumid on harva rasked: haavad ja õmblemist vajavad rebendid, murdunud luud, mis tuleb paika ja lahasesse panna, lihtsad kopsupõletiku ja katarri ravimise õpetused, valu vaigistavad ravimid. Trombiga patsiendid saadab ta edasi, ja kui ta saab aru, et tegemist on vähktõvega, soovitab ta patsiendil sõita Turusse, pärast lõikust tulevad nad koju tagasi ja surevad tasapisi. Hea praktika üldarstiks saada soovivale Irina Gyllenile. Ta harjutab diagnoosi panemist iga päev, ja külas liikuvad jutud kinnitavad, et tal on alati õigus.

      Saarel on suhteliselt terved inimesed, talvine eraldatus säästab neid nakkushaigustest, tervislik räimedieet aitas neil sõja-aastatel üllatavalt hästi toituda, vaimne tervis on üsna hea. Tuleb ette, et ta kiidab inimesi selle eest, et nad söövad tervislikult ega pepsuta, mille peale nood rõõmustavad nii, nagu oleksid saanud peaauhinna.

      Aga nad ei mõista, miks tal on nii tugev vene aktsent ja miks tal on sageli raskusi rootsikeelsete sõnade leidmisega, kuigi kindral Gyllen rääkis soomerootsi keelt soravalt ja vene päritolu proua Gyllen saab rootsi keelega kenasti hakkama. Miks tungib vene keel tema kõnesse, kuigi ta tahab seda unustada? Miks ei leia ta tagasiteed keelde, mis on tema isakeel? Miks tal on nii hirmus võõrapärane hääldus, kuigi ta rääkis rootsi keelt juba tüdrukueas? Miks tulevad vene sõnad enne meelde kui rootsi sõnad, ehkki ta elab rootsikeelses keskkonnas? Niipea kui ta suu avab, tuleb sealt vene keel, mis teeb ta jutu napiks ja katkendlikuks.

      Selle üle arutletakse muidugi omajagu. Näiteks, et võib-olla ta ei olegi Irina Gyllen, vaid keegi teine salaja Soome toimetatud