Vereõed. Michael Mortimer

dirižaabel ja suurim tsepeliin, mis kunagi on ehitatud. 6. mail 1937 võttis alus väljaspool Lakehursti New Yorgi lähedal tuld ning 35 inimest hukkus. Siiani on ebaselge, mis õnnetuse põhjustas, kuid aastate jooksul on esitatud palju teooriaid ja …“

      Ta tundis, kuidas süda üha kiiremini lõi.

      Ta proovis asjast ülevaadet saada, üritades samal ajal leida mõistlikke vastuargumente.

      Ühte nendest kelladest parandati seega vahetult peale õnnetust Hindenburgiga 1937 ja ka Andrea Doriaga 1956?

      Ja mõlemal korral parandati kelli USAs – vastavate õnnetuskohtade läheduses.

      Ta seisis ja mõtles keskendunult.

      Miraažid? Valgusnähtused taevas, kellad …

      Üks kelladest jäi seisma. Seejärel õnnetus. Seejärel parandamine …

      Ta märkas, et seisis ja hammustas huulde, nii tugevasti, et verd hakkas jooksma.

      Ainult üks kokkusattumus?

      Neli õnnetust! Ei, ei saa olla!

      1985 siis? Ta sisestas uue otsingu ja sai mitu viidet.

      „11. septembril 1985 toimus tõsine rongiõnnetus Alcafaches Portugalis. Kaks rongi põrkasid kokku ja süttisid põlema. Umbes 150 inimest hukkus …“

      Ta lõpetas lugemise.

      Parandatud Madridis. Aga siiski! See ei saa, ei saa olla juhus!

      Või? Ainult hulk idiootseid kokkusattumusi? Kas ma olen nüüd segane?

      Ma pean talle helistama. Ja teate jätma. Seletama.

      Ei, mida ta minust arvab, kui ma seda teen? Arvab, et ma olen hull.

      Ta ei suutnud edasi minna, vaid võttis Ball-Howardi taskust välja ja vaatas seda. See käis rahulikult ja ühtlaselt. Tundus jälle, nagu see oleks soojem kui nahk tema peopesal.

      Ei, ei! Ma ei saa helistada. Mida ta arvaks? Mingid vanad kellad justkui. Lihtsalt jube totter on ette kujutada, et …

      Ta pööras ennast ümber ja vaatas jälle eemal Brommas seisvat suitsusammast.

      See tähendab meie suguvõsas õnnetust, kui seda üles ei keerata. See tähendab õnnetust …

      Ei, pagan, ma pean proovima. Ei tohi ju jälle midagi juhtuda! Ta võib arvata, mida tahab. Ma jätan teate ja ütlen, et see on tähtis!

      Ta valis jälle naise numbri.

      „Jah, halloo?“ ütles Driessen.

      Mees oli väga imestunud, et naine vastas.

      „Jah, see on jälle Arvid Ljunger, kellassepp.“

      „Justament. Katkes ära. Ma pean uue telefoni muretsema. Ma leidsin siin seinakontakti ja sain pisut laadida, aga nüüd pidin ma takso võtma ja …“

      „Kuule.“

      Ta murdis pead, kuidas seda öelda, ning kuulis, et ta kõlas kärsituna:

      „Mul on mõned küsimused. See puudutab niisiis kellasid.“

      „Ah nii? Ma tunnen ennast natuke räbalasti. Muide, see on ju kohutav, mis juhtus! Ma nägin seda nüüd teleris! Mõtle, kui me oleks selle lennukiga kokku põrganud! Me startisime täpselt enne seda. Ma olen täiesti vapustatud … inimesed nutavad siin …“

      „Ma tean, ma tean. See on kohutav. Aga see käib kiiresti,“ ütles ta. „Ainult mõned küsimused. See on tõepoolest tähtis. Kuigi see tundub võibolla sinu jaoks imelik. Aga nüüd, kui teine kell seisma jäi …?“

      „Millest sa räägid?“

      Ta tegi pausi ja hingas sügavalt sisse.

      „Jah. Nüüd, kui teine kell seisma jäi.“

      „Jah?“

      „Mis siis kell oli?“

      „Mida sa silmas pead?“

      „No. Kui taskukell number kaks seisma jäi …“

      „Jah?“

      „Mille peal ta seisma jäi?“

      „Mis siis?“

      „Jah, nimelt millisel kellaajal?“

      „Kuidas?“

      „Ma pean seda teada saama.“

      Naine ohkas. Oli kuulda, kuidas ta oma kotis tuhnis.

      „Siin. Oota!“

      Toosi lukk klõpsatas.

      „See seisab kakskümmend enne ühtteist peal.“

      Mehe sees torkas miski.

      „Täpselt kakskümmend enne ühtteist?“

      „Jah.“

      „Kümme nelikümmend?“

      „Jah.“

      Mees jäi vait ja vaatas veel kord eemale suitsusamba poole teisel pool Tranebergi silda.

      Kuidas, pagana päralt, oleks see saanud …

      Talle tuli pähe uus mõte.

      „Ja üks küsimus veel,“ ütles ta.

      „Jah?“

      „Kus sa siis olid?“

      „Mida?“

      „Jah, niisiis, kus sa siis asusid, kui see seisma jäi?“

      Naine kõhkles pisut.

      „Ma olin lennukis.“

      Mees ootas natuke.

      „Kas lennuk oli üleval õhus?“

      „Jah.“

      „Ja umbes kus see oli?“

      „Jah, kakskümmend enne ühtteist? Tjah, me olime just täpselt startinud.“

      „Arlandalt?“

      Ta ootas pingeliselt vastust.

      „Ei, Brommalt.“

      Mees hingas sügavalt sisse.

      Kurat, asi on täitsa hull.

      „Lennuk pidi pool üksteist väljuma,“ jätkas ta, „aga me jäime natuke hiljaks.“

      Mees tõmbas jälle hinge ja naine jõudis öelda:

      „Aga miks sa seda kõike küsid?“

      „Lihtsalt et mul kõik see täielikult selgeks saaks,“ ütles mees ja tegi väikese pausi. „Kell kümme nelikümmend, see tähendab täpselt siis, kui kell seisma jäi, asusid sina lennukis, mis oli just Brommalt lahkunud?“

      „Jah. Küllap me olime just siis startinud, otse üles õhku tõusnud.“

      Mees mõtles kiiresti järele.

      „Kas ma tohin midagi täiesti muud küsida? Sa tead seda Årsta rongiõnnetust.“

      „Jah, see on ju täitsa õudne. Mõelda, et samal nädalal juhtub kaks sellist õnnetust. See on täiesti hullumeelne!“

      „Jah, ma tean. Aga kas sa mäletad, kus sa siis olid, kui rongiõnnetus juhtus?“

      „Eeh, jah. Ma mäletan küll, kus ma olin, kui sellest kuulsin. Ma olin Nybodahöjdenil, seal Årstadalis. Miks sa seda teada tahad? Kuule, mu mobiil on hirmus kehv, ma vaevalt kuulen midagi. Kas mina ei või sulle hiljem helistada?“

      „Aga ma pean veel mõnda asja küsima! Sa rääkisid, et sul oli sugulane, kes oli olnud selle Itaalia laeva pardal, mille nimi oli Andrea Doria? Kas oli nii?“

      „Jah, just nii! Nii oli selle nimi, jah.“

      „Tead sa,“ katkestas ta. „Kui see ehk oli nii, et üks kelladest kuulus varem kellelegi teisele sugulastest, kes …“

      „Nüüd ei kuule ma sind üldse,“ katkestas naine. „Kuulmiseni hiljem!“

      „Ei, oota!“