Название | Vereõed |
---|---|
Автор произведения | Michael Mortimer |
Жанр | Зарубежная фантастика |
Серия | |
Издательство | Зарубежная фантастика |
Год выпуска | 2016 |
isbn | 9789949554638, 978-9949-554-62-1 |
Läheduses kõlises miski ja kõik pääsukesed lendasid minema. Ida aga hoidis oma silmad suletuna.
Te lennake kõrgel! Ja püüdke soojades vastutuultes putukaid!
Vaevalt oli sädistamine lakanud, kui teised helid kostsid selgemini.
Sammude krigin kruusateedel. Arusaamatutes keeltes vaiksed vestlused, mis kajasid nõrgalt sammaskäikudes. Giid, kes köhis hääle puhtaks ja kogus grupi kokku. Tuuleiil, mis kahistas loorberipuudes ja agaavitaimedes.
Ja siis veel üks heli: veevulin. Purskkaevust.
Et ma seda algusest peale ei kuulnud. Nirisemine ja tilkumine kogu aeg, see ju kõlabki siin kõigest valjemini. Nii ongi, meie, inimesed, oleme viletsad nägema ja kuulma. Kõik on otse meie ees, kuid meie keskendume ülearu pingsalt sellele, mis hiilgab kõige rohkem, ja kuulatame ahnelt seda, mis kõlab kõige valjemini.
Vesi, millest me kõik pärineme. Põlismerest. Vesi – minu emakas.
Ei, ei, ei.
Seal sees on ainult … üks väike prügi.
Ida vaatas korraga otse üles pilvede poole, kus merelinnud vastutuules liuglesid.
Ja suured kajakad. Lahustav aine, mis on juba teel loodusesse. Solve, mis muudab DNA struktuure potentsiaalselt vastuvõtlikeks millistele ühenditele tahes. Aine, mis avab evolutsiooni selgroo nagu tõmblukuga.
Ta asetas käe oma kõhule, kus ei olnud veel näha mingisugust kumerust.
Laps ei vääri karistust elada soovimatuna. Muide, mis maailm see on, kuhu ta sünnib?
Kõik prügi.
Ida tundis ennast täiesti selgena ja mitte enam nii uimasena. Jah, küllap tänane lahkumine hacienda’st tegi mulle tõesti head.
Lasse tuli aeglaselt ümber tiigi ja andis talle peaaegu nähtamatult märku. Kohe, kui ta oli Kahe Õe saali viivasse sammaskäiku kadunud, tõusis Ida ja läks talle järele.
Nad läksid koos, ühtlase vahemaaga aeglaselt lonkides. Kui nad olid möödunud Mirtide õuest, nägi Ida taas vilksamisi Alma kergelt ettepoole kummardunud profiili.
Ta läks infotahvli juurde ja luges hajameelselt sealset teksti, jälgides samas, mida Lasse ja Alma tegid.
Mauri viimane ohe. Kuulus Alhambra vanasõna. Pärast pikka piiramist sunniti viimast mauri valitsejat Boabdili lahkuma linnusest aastal 1492. Siis ütles tema ema talle: „Nuta nüüd nagu naine selle pärast, mida sa ei suutnud kaitsta nagu mees.“
Ta nägi, et Alma oli avastanud nii tema kui ka Lasse. Ebamääraselt žestikuleerides liikusid nad ühiselt samas suunas, kuid jätkuvalt üksteisest valvsal kaugusel. Nad sisenesid järgmisse siseõue, kus ootas veelgi enam võlve ja sambaid. Ka Miranda, kes kandis laia valget päikesekübarat, liitus seal nendega.
Ühtegi valvurit ei olnud näha.
Hulk lapsuliblikaid, kes ülespoole lennates spiraalikujuliselt keerlesid, järgnes Idale natuke maad Nasriidide palee kõrval. Seal olid mirdihekid istutatud nelinurkselt ning nende hekkide sees kasvasid erinevad taimed: viinamarjapõõsad, väikesed pügatud bugenvillead, lina, õitsvad rododendronid ja lavendel. Järgmises siseõues kõndisid nad ümber veel ühe kollakasrohelise suure tiigi. Kõigil erinevatel väikestel paleedel, mis olid ühise välise müüritise sees kokku kasvanud, oli oma karakter. Mõni neist oli rohkem kaunistatud kui teine, kuid kõik olid samas pruunikaspunases värvitoonis ning keerukad mosaiikmustrid põrandal ja seintel olid selgelt araabia päritolu.
Nad sisenesid kõrgeimasse hoonesse ja lipsasid üksteise järel turistide hordidesse. Ida märkas, et Alma oli ainus, kellel oli fotoaparaadi asemel binokkel. Ja seljakott pliilaekaga ning Kuningannafossiil rippumas hijab’i peal.
Ta ei hülgaks seda mitte kunagi.
Alma vaatas kogu aeg üles aknakaarte ornamentide ja kõrgete võlvide kaunistuste poole, kus pääsukesed tõusid väledalt pöördeid tehes üles ja kadusid tornilagede pimeduses olevatesse avadesse.
„Ja kui kellelgi on palav,“ kostis giidilt inglise keeles eespool siseõuel,„siis kohvik on seal eemal paradór’is. Miks mitte võtta klaas jääkülma cava’t?“
Ida tundis, kuidas janu vaevab. Almale pilku heites nägi ta kohe tema kehakeelest, et millegi ostmine ei tulnud kõne alla.
Üsna pea liikusid nad hoopis tasakesi väljapääsu poole, ilma sealsetes valvurites tähelepanu äratamata. Alma vandus ja heitis üle õla lossile viimase pilgu. Üks pääsuke sööstis alla ja liugles Idast napilt mööda, enne kui tegi võimsa pillerkaaritava pöörde ja tõusis säutsudes taeva poole.
6
Hetk hiljem istusid nad kõik jälle Peugeot’s, Miranda roolis.
„Halvasti, halvasti,“ ohkas Alma, kui nad veeresid künkast alla ja kogu Granada neist allpool näis nagu üksainus suur kokkuvajutatud valgest kivist hiigeltort. „Ma otsisin ju hoolikalt palee territooriumi läbi. Ja ikkagi leidus ainult üks koht, kus mul õnnestus seda mustrit leida. Ja sedagi ei saanud eriti korralikult näha, sest see oli nii kõrgel üleval.“
Keegi ei öelnud midagi.
„Ei, see oli üks ebaõnnestunud väljasõit. Mul on kahju, et tüli tegin. Mõelda, kui meid oleks kinni võetud, selle pärast!“
Nad jõudsid liiklussõlme ja sõitsid suurel süsimusta värske asfaldiga A-395 kiirteel mööda laia rõngakujulist käänakut ümber Granada idapoolse ääremaa. Piki teepeenart, keset liivahangesid ja prügi, plastpudeleid ja päevalehti, seisid Cruzcampo cerveza ja Bankinteri reklaamsildid. Nad möödusid nende piirkondade mahasõitudest, mis nende teada viisid Granada „Rootsi kolooniasse“. Seal elasid talvisel poolaastal sajad Skandinaavia pensionäripaarid ja mängisid üheskoos golfi, proovisid veine ja lebasid väikeste ujumisbasseinide ääres.
Täpselt nii neil ongi, neil illegaalsetel pagulastel, mõtles Ida. Nagu minul praegu. Kohtuotsusega mõistetud pagulaselu, määramata ajaks.
Mitte kunagi ei saa ennast lõdvaks lasta, mitte kunagi juuri ajada, privilegeeritute elu näeb ainult kaugelt eemalt. Ehkki meil on raha. Miranda raha.
„Meil tuleb tagasi laboratooriumisse minna,“ ütles Miranda.
„Laboratoorium!“ turtsus Ida ja üllatus ka ise energiast, mille oli äkki saanud. „Millal te mõistate, et te olete ebakompetentsed ja peaksite kivi võimuesindajatele üle andma? Ja te ise? Nüüd te olete Kuningannafossiili mitu nädalat uurinud ja mitte midagi ju ei juhtu. Aga võin ma öelda, et mul hakkab pagana kiire. Kui ma jõuan … seda õigel ajal eemaldada. Kui pealegi on nii, et see võib mu haigeks teha. Loode. Või oled sa unustanud, mida sa varem ütlesid, Alma? Et ma võibolla kannan seda, mida Evagi kandis. Mind peab ju läbi vaatama, ma ei tunne ennast hästi, sellest saate te ometi aru … ma pean sellest lahti saama.“
Lasse saatis talle tagaistmele sõbraliku pilgu, mis teda veel enam ärritas.
„Me üritame …“ alustas Alma, aga Ida katkestas teda.
„Te ei ürita midagi. Sina, Alma, ei ürita midagi.“
„Ida, nagu sa juba tead, oleme me uurinud, kas selline arst on olemas. Aga see on raske ja me ei julge võtta riski, et …“
„Ma ei taha Hispaania arsti, ma tahan rootslast.“
„See ei sobi, ja …“
„Ma ei või ju niimoodi last saada, me peame selle eemaldama. Või pole te ehk nii kaugele mõelnud? Kuna kõik teie eksperimendid on nii palju tähtsamad?!“
„Kas sa polegi lugenud seda kirja, mille ma kirjutasin?“ küsis Alma. „Kuningannafossiilist?“
Ida vaikis esmalt ja ohkas siis.
„Alma, jaa, aga ma ei jaksa rohkem kirju lugeda. Eriti selliseid, mis algavad sõnadega Kalleim Ida või Armsaim Ida või millegi muuga, mis kõlab võltsilt.“
Jäi