Vereõed. Michael Mortimer

aga see ei ajanud iiveldama. Laeka sees lebas suur hulk koltunud pruunikaid luid. Enamik olid pragunenud ja plekilised.

      Kuhja keskel lebas alalõualuu, rodu endiselt valgeid hambaid paistmas. Kolp ise oli tugevasti kaarjas, suurte mustade silmakoobastega.

      Planström vaatas üle õla, justkui olnuks ruumis veel keegi.

      Siis tühjendas ta plasku, neelas alla viimsed tilgad, tõstis seejärel pealuu üles ja lasi sel kiiresti keebitaskusse libiseda.

      Pagana pärast, mis tähtsust sel üldse on?

      Ta sulges vaikselt kaane ja pistis splindi tagasi.

      See ei mängi üldse mingit rolli! Siin pole isegi mitte mingisugust erinevust märgata!

      Naeratades tõi ta endale tooli ja võttis istet tammepuidust laua taga, millel seisis vahaküünal.

      „Bertha Magdalena, kuumade ümarate säärtega,“ ümises ta omaette ja pahvatas naerma.

      Tundes, kuidas pealuu keebi all vastu puusa hõõrus, tõmbas ta välja väikese kasetohust toosi ja puistas kaks täringut lauaplaadile.

      Ta veeretas neid üha uuesti ja uuesti, kuni sai lõpuks selle tulemuse, mida näha tahtis.

      Topeltkuus.

      Ning siis, kui suures kaminas uuesti praksatus käis, ümises ta endamisi:

      Ühel õhtul, üsna pea, mu kallis sõber, sind jälle tahan näha ma.

      Krokfors, Jämtland, 8. juuni, seitse aastat tagasi

      Lasse astus pärastlõunal õllekotiga üle õue ja vaatas Idale sügavalt silma.

      „Sellest on kakskümmend kolm aastat, kui ma viimati alkoholipoes käisin,“ pobises Lasse.

      „Nii et sa lähed täna õhtul asulasse?“

      „Aitäh, et sa täna hommikul tulid,“ vastas Ida, Tuborgi purgid poolläbipaistvas kilekotis välja paistmas.

      Lasse ja Alma olid temaga ennelõunal kooli juures kokku saanud ja ta kondiitriärisse viinud. Ta oli oma hindeid näidanud, Lasse oli tundeline olnud, ent Alma oli teda pigem manitsenud, et „sa pead sellest nüüd kinni hoidma ja mitte viimast aastat ära vusserdama“.

      Seejärel oli Alma tahtnud tagasi metsa, oma jahimajakesse, ja nii olid nad koju ära läinud. Ja Ida oli saanud terve pärastlõuna omaette olla, et end enne õhtut koguda. Ta lebas kaua voodil ja vaatas kohalikku kaarti. Asulas oli kolm kohta, mida võis Hageniks nimetada. Ainus, mida ta teadis, oli see, et kõik, kel vähegi tähtsust oli, või kes igatahes täiesti mõttetud polnud, pidid kogunema selleks, et end segi juua, ameleda, oksendada, karjuda ja jumal-teab-mida-veel-teha mingis kohas, mida omavahel hüüti Hageniks – kopliks. Aga kus täpselt, seda ta ei teadnud. Ehkki autoga ringi sõites oleks ilmselt üsna lihtne nad üles leida. Ta ju oskas autot juhtida. Alma poolest tähendas mõiste õppesõit ainult seda, et tagaluugile pandi roheline silt kirjaga „õppesõit“. Sellest, kas keegi täiskasvanutest oli kaasas või sõideti üksi, oli ükskõik. Kõik muu näitas Rootsi eestkoste mentaliteeti.

      1

      „Kui teil on edasisi küsimusi, palun võtke ühendust rongi meeskonnaga, tänan.“ Tlk.

      2

      „Palun hoidke oma turvavöö kinnitatuna!“ Tlk.

      3

      „Salongi meeskond, juhised hädamaandumiseks! Kinnitage turvavööd! Ma kordan, kinnitage turvavööd!“ Tlk.

      4

      „Kallutage ettepoole, hoidke oma põlvedest kinni. Ma kordan, kummarduge, hoidke põlvedest!“ Tlk.

      5

      „Me saame surma, me saame surma!“ Tlk.