Vereõed. Michael Mortimer

Tühjendan kõik, et kogu see meeleheitlik hirm ära kaoks.

      Tsiu-tsiu. Tsiu-tsiu vi-diit!

      Õrn, selge linnusädin piiras teda igast suunast. Ta keskendus mõttele, et polnud olemas midagi muud peale selle sädina. Ei mingit survet peas ega kabuhirmu kõigi mälestuspiltide pärast, mis jälitasid teda öösiti unenägudes: surnud radioaktiivsed inimlooted, mis teda taga ajasid; valla pääsenud korjused, kes järsku silmad ja lõuad avasid ning ulgusid ja puresid; relvastatud meeste rühmad, kes jahtisid teda küll Stockholmis, küll Rovaniemis, küll Rooma tunnelites … Sellest toibumine võttis mõnikord terve päeva.

      Ära! Et see kõik ära kaoks!

      Ma olen nüüd rahulik, mõtles Ida. Olen oma väikeses keldriurkas. Ta manas silme ette pildi oma väikesest laealuse keldriaknaga magamistoast, mille ees asuvas küdooniapõõsas sädistasid varblased. Selles toas ärkas ta alati koidikul kruusateelt kostvate sammude peale, kui Alma ja Miranda läksid talli laborisse, mille nad viimastel kuudel olid üles ehitanud. Ta tundus nii lahke, see vana lastetu taluperemees, kellelt nad hacienda’t rentisid ning kes oli müünud oma andaluusia hobused, et vahetada taluelu Belicena lähedal pika Austraalia ja Bali reisi vastu. Sama lahke nagu vanaisa Manfred. Ta ei paistnud sugugi aimavat, et õigupoolest peeti nende seltskonda pärast Rooma sündmusi „terroristideks“ ning aasta esimestel nädalatel pidid nad kodutuna elama päevinäinud SEAT mahtuniversaalis. Selle auto oli Miranda ostnud pealtnäha viletsal järjel pereisalt kohe pärast seda, kui Itaalias renditud helikopter oli maandunud Hispaania pinnal ühes väikeses külas Malaga lähistel.

      Ainsaks naabriks oli kilomeetri kaugusel elav talumees Carlos, keda oli näha vaid siis, kui ta kõrvaloleval väljal traktoris oma kaasavõetud einet sõi. Ta oli neid tõepoolest hästi juhtinud, see Miranda. Aga ei Ida ega Lasse kavatsenud temaga rääkida. Mitte rohkem kui hädavajalik.

      Depressioon oli jõud, mis Idat hämmastas – see oli tõesti füüsiline, peaaegu koomiline väsimus, oma passiivses pimeduses samas ka ahvatlev. Justkui palavik. Mitte millekski ei olnud jaksu. Alles suure keelitamise peale oli ta nõustunud sõitma sellele lõbusõidule, et tutvuda vaatamisväärsustega, nagu Alma ilmse irooniaga oli öelnud.

      Kõigest veel üks kaval võte, mõtles Ida. Alma tahab õppida vanu moslemi mustreid, seda niinimetatud viiekordset sümmeetriat, ja ta ei julge mind üksi jätta.

      Ja ühegi arstiga ei ole nad mind ka aidanud. Ei sõnagi ämmaemandast ega sellest, et mind peab läbi vaatama, et mitmes nädal mul üldse on? Ma ei kavatse sellega kuigi kauaks leppida, lõpuks pean ma ju midagi tegema.

      Jah, ja see väsimus – olen üdini väsinud! Kas tõesti ei ole olemas midagi, mida nimetatakse üdiväsimuseks? Ja siis veel mu sees kasvav ärevus, embrüo, prügi. Kui ma ometi oleks puu, mis seisaks liikumatult. Üks kõva metallist puu. Ei, nüüd roogin ma kõik välja – nüüd teen ma restardi. Kallis aju, tee endale restart, sa oled ju ometi nii väsinud!

      Jäta ainult sädin alles!

      Kui palju neid linde võib olla? Kümmekond? Üks istub igatahes väga lähedal, vist täiesti minu jalgade juures. Aga ma ei ava silmi. Ma pean jääma selle mulli sisse, vähemalt veel hetkeks.

      Eimiskit, ma tahan Eimiskit.

      Ida mõtles ühele Eva kirjadest, ühele tekstilõigule, mille ta oli pähe õppinud. Mitte seepärast, et see oli teda puudutanud, vaid seepärast, et selle abstraktsus lihtsalt kõlas nii silmatorkavalt ilusasti. Ja ta pomises seda endamisi:

      Alguses oli Eimiski, aga Eimiski on ebastabiilne. Eimiski koosneb järelikult kvantmehaanilistest kõikumistest, energiatest, mis konstantselt üksteist hävitavad. Seejärel tekib hälve, üks mull. Ka see lõhkeb ja hävineb hetkega. Aga mulli sees tekivad üheks silmapilguks loodusseadused ja aeg ja ruum, meie universum, mida meie kogeme lõputuna, kuid mis on ainult lühike …

      Köhatus keset lindude sädistamist, keset mõttelendu. See heli sundis Idat silmi avama.

      Pagan, ma ei oska isegi korralikult suigatada.

      Ida uuris ümbrust. Väikese siseõue keskel oli kitsas ja pikliku kujuga tiik kuue üksteise kõrval asetseva purskava veekaarega, millest moodustus hõre sädelevate võlvide jada. Purskkaevu ümbritsesid omakorda põlvekõrguseks pügatud mirdihekkidega teed ning siin-seal seisvad küdooniapõõsad ja lõvikujud. Tiigi teisel küljel, üksikute turistigruppide vahel, köhatas Lasse uuesti. Ta seisis sihvakatest topeltsammastest ühe juures ning vaatas alla oma kokkumurtud brošüüri poole.

      Valge pikeesärk, helesinised chinod, vöökott ja suured ümmargused päikeseprillid. Ja see uus soeng, bakenbardidega.

      Peaaegu kõige tagaotsitavam rootslane maailmas, mõtles ta.

      Kohe minu järel.

      Ei, ka mina ei tunneks teda kunagi ära. Eriti selle vana juhiloapildi järgi, mis Rootsi meedias ringleb ja millel ta on kümme kilo kergem, ilma habemeta ja lühikeste juustega.

      Ida ise kandis jilbab’i, mille ta oli saanud Mirandalt, et sulanduda moslemi turistina brittide ja jaapanlaste hulka. Ta vaatas üles Alhambra lossi võimsa sisefassaadi poole, seejärel jälle Lasse poole. Nüüd Lasse noogutas talle, vaatas ettevaatlikult ringi ja hakkas aeglaselt ümber purskkaevu minema, vaadeldes samal ajal üleval seintel ja võlvil asuvaid kahhelmosaiike.

      Nad ei olnud omavahel kokku puutunud ega ainsatki korda palee territooriumil teineteisega rääkinud, vaid liikunud kumbki omaette. Endastmõistetav ettevaatusabinõu, nagu Alma oli teel siia väljendunud. Nad olid parkinud lossi peasissekäigust enam kui kilomeetri kaugusele ja siis üksteise järel mõneminutiliste vahedega auto juurest lahkunud. Kas see ei olnud üle pakutud? Politsei otsis neid, arvatavasti. Interpol täiesti kindlasti. Aga tavalised inimesed? Maailmas oli nii palju juhtunud. Koolipõleng Austrias, enesetapupomm Frankfurdis, massirahutus Ateenas … Uudised vajuvad kiiresti unustushõlma. Rootsis oli ta kindlasti jätkuvalt Nobelimõrvar, kuid siin ei olnud teda ühelgi ajalehenumbrit reklaamival kuulutusel näha.

      Ikkagi tundus Idale, nagu kõik jõllitaksid teda, nagu kõik tunneksid ta ära ja valvurid tuleksid iga hetk joostes.

      Ta vaatas vargsi eemale Alma poole, kes nagu temagi kandis hijab’i. Ta seisis ja vaatas ühte tasapinda seina ülaosas, kus laius ebatavaliselt keerukas muster. Kas see seal on võtmeks sümmeetria asukohale? Moslemi 13. sajandi mustrijoonistajad siin, Alhambras?

      Ei. ei. Ma pean jälle restardi tegema. Ma pean naasma nende Eimiski kohta käivate ridade juurde. Eimiski juurde, sädistamise juurde.

      Aga siis vaatas Ida jällegi Alma poole. Alma nägi pisut hämmeldunud välja, jah, peaaegu eksinud ja abitu.

      Alma, see uskumatult omapärane ja sama uskumatult andekas inimene. Nii pöörane ja kontrolliv – ja talumatu. Ja ikkagi, kuidas saab ennast tema läheduses just sellepärast turvalisemalt tunda. Turvaline ja vastikult kinnine.

      Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse.

      Tsiu-tsiu! Tsiu-tsiu vi-diit. Kui muretu võib elu tunduda, kui ainult silmad sulgeda. Tsiu-vi-diit. Tsiu-tsiu-vi-diit! Nii kaugel Rootsi lindudest, ja siiski on see sama liik, Hirundo rustica. Hispaania suitsupääsukesed. Nime saanud mõistagi Carl von Linnélt.

      Ei, ma ei jaksa praegu temast mõelda, ma pean restardi tegema. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, mõistmine, aju … Peale sädistamise, mida ma praegu veel mõistan?

      Ta mõtles järele.

      Oma istmikku muidugi. Jaheda kivi tunnet oma tagumiku all. Aga mis signaali saadab minu maks neerudele just praegu? Mida soovivad kõik need miljonid närviimpulsid, millega minu aju pommitatakse? Ei, seda pole mul võimalik teada. See on minu keha ja aju vaheline asi.

      Mõtted läksid taas uitama. Keset päikesevalgust tundis Ida end pingutusest ja murest roidununa.

      Tänan igatahes sädistamise eest, hoolimata kõigest. Tänan, väike suitsupääsuke. Sina, kes sa alati ka minu lapsepõlve Jämtlandis olemas olid, kus sa tulikakarjamaade ja kellukakraavide kohal pillerkaaritasid ja alla sööstsid. Sina, kes sa oma pesa aida katuseharja sisse mätsisid, nii et pesa lõpuks justkui gravitatsiooniseadust