Vereõed. Michael Mortimer

või varemeid või mahajäetud krunte narmendavate ja rikutud reklaamsiltidega, millel seisis tekst „Se vende“ – müüa.

      „Ma saan aru, kui sa oled närvis,“ ütles Alma väga ettevaatlikult. „Mul on kahju, mul on vaja paljudele asjadele korraga mõelda. Kas me võiks seda täna õhtul arutada? Plaani koostada?“

      Ida katsus ennast koguda ja noogutas lõpuks.

      „Näib, et kirju sa ei loe,“ ütles Alma. „Siis võime me aru anda, mida me tegelikult oleme Kuningannafossiilist teada saanud. Et eksperiment kuskile ei vii, ei ole tegelikult tõsi.“

      Nad möödusid üha kruntidest, millel laius vaid mahajäetud kollakas muld.

      Ida pani silmad kinni ja tundis, kuidas väsimus need justkui kaanega kattis. Laialivalguv udu, otsekui aju tahaks teda välja lülitada, niipea kui kõik see kiviga seonduv jutuks tuli.

      See ei tohi lihtsalt jätkuda, ma pean midagi tegema, sellest välja tulema, teistest eemale saama. Aga kuidas?

      „Te ütlesite enne midagi kulla kohta?“ ütles Lasse, nagu ta vastaks Ida asemel.

      Alma alustas uuesti õpetaja hääletoonil ja Ida vahtis ainiti ak-nast välja. Ta pani tähele, et Lasse esitas järjestikku küsimusi ja et ta hääl kõlas huvitatult.

      Kui nad kiirusepiiranguga tee-ehitusalalt möödusid, pani Ida tahtmatult käe kõhule. Tundus, nagu miski kõdistaks. Või oli see ainult kujutlus?

      Teiste hääled täitsid jätkuvalt auto.

      Nad möödusid Belicena piirialast ja Ida nägi ähmaselt suurt kaubamaja väljaspool asulat. Nad pöörasid jälle, nüüd läände, väiksemale sidruniistanduse vahelisele teele. Nad hoidsid mõnda aega vaid ühesuunalistele teedele ja keerasid siis väikesele silmapaistmatule traktoriteele, mis kadus kõrgete oliivisalude vahele. Rongaparv tõusis järsku õhku, tee ahenes ja muutus kollakast peenkruusast tolmuseks. Samal ajal ilmus hacienda täpina paarsada meetrit eespool. Auto rappus, kui nad aeglaselt viimast väikest juppi sõitsid, ja Ida hakkas söögile mõtlema.

      Nad ronisid autost välja ning hetke pärast hüüatas Lasse:

      „Vaadake!“

      Ta osutas maapinnale.

      Kollase liiva sees ukseesiste kiviplaatide läheduses. Maja lühikese külje ääres liiva sees. Kruusa sees, mis viis eemale oliivipuude poole – kõikjal.

      Raskete kingataldade jäljed.

      Ida vaatas ehmunult teiste poole.

      „Keegi on siin olnud!“

      Von der Linde maja, Västra långgatan, Stockholm, 23. veebruar 1666

      Isaak Plantsröm seisis ukse kõrval, rapiir küljel ja käsi sisseõmmeldud keebitaskus, kuhu oli pistetud väike viinaplasku.

      Prantsuse suursaadik Terlon seisis aknaava juures ja kontrollis üle põiktänava asuva hoone kivikatust ja lastimispoomi ning seejärel vastaskorterit, mis näis asustamata. Seejärel kohendas ta tammepuidust laual seisvat vahaküünlalampi ja seisatas otse Planströmi ette.

      Prantsuskeelsete fraaside ja erinevate žestide abiga õnnestus Terlonil aru anda, milles asi seisnes.

      Oli absoluutselt lubamatu lahkuda ruumist enne järgmise päeva koidikul toimuvat vahetuse lõppu. Samuti oli täiesti lubamatu oma postil magada. Varguse riski ei tohtinud alahinnata.

      Planström noogutas.

      Vasklaeka puudutamine oli tingimata keelatud.

      Planström vaatas vargsi eemale, sametkattega järi peal asetseva vasklaeka poole, ja noogutas taas.

      Niisamuti oli täiesti lubamatu, pealegi surmanuhtlusega karistatav, kui Planström mõnele tuttavale või kellelegi teisele mainiks, et ta siin majas öösiti valvas. Veel enam oli keelatud edastada sõna selle kohta, et need olid säilmed, mida ta valvas. Seda oli leskkuninganna Hedvig Eleonora Terlonil isiklikult tõotada lasknud!

      Planström noogutas uuesti. Ma olen juba kord kõige sellega nõustunud, mõtles ta. Lubamatu see ja lubamatu too, nagu sel oleks minu jaoks mingi mõte. Mina ei hooli suurt nendest vanadest väljakaevatud säilmetest.

      Terlon manas ette meelekindla näoilme ja lõi käänissaabaste kontsad kokku. Planström vastas valjult:

      „Ma vannun!“

      Seepeale lahkus Terlon toast ja sulges ukse äärmise ettevaatlikkusega, nagu austusest laeka vastu. Juba väljaspool olles palus ta Planströmil jalamaid tähelepanelikult valvama asuda ning jä-meda raudvõtmega uks lukku keerata.

      Planström lukustas ukse ja võttis vahiposti sisse.

      Niipea kui sammud väljas liivakivitrepil olid vaibunud, lasi ta ennast lõdvaks ja istus tulekolde läheduses asuvale põimitud jalgadega toolile.

      Jah, nüüd on saabunud rahu ja vaikus, mis kestab koiduni, mõtles ta. Tuleb ainult siin istuda ja oodata. Kõige keerulisem on mitte magama jääda. Või mitte igavusest põduraks jääda.

      Ta tõmbas välja oma plasku, võttis paar lonksu viina ja vaatas altkulmu laetalasid, millele olid maalitud väikesed koletised. Seejärel vaatas ta ereda ookriga võõbatud seinu ja lõpuks jälle vasklaegast.

      Laegas oli piklik ja värskelt läikima löödud.

      Maha jäetud luud niisiis, mõned vanad skeleti osad. Jah, see on siiski liiga kummaline, kuidas saatus mõnda kohtleb. Kuid see peab olema mõni tähtis isik, muidu poleks Terlon sel moel vaeva näinud. Kuulsatele ja õpetatutele mõistagi sobib, et neid koheldakse sellise austusega meeste poolt, kes veel elavad ja omavad võimu, ja kes lisaks tahavad laenata surnute au.

      Aga seda ei võta omaks kõik mehed, igatahes mitte Isaak Anders Erik Planström – mitte mina.

      Ta läks laeka juurde, uuris viivuks selle välimust ning kergitas siis väga ettevaatlikult selle ühte otsa.

      Seest kostis kõlksatus.

      Kooljaluud, muidugi. Ja mulle tundub kõla järgi, nagu oleks see peaaegu täis.

      Laekast kerkis nõrk mulla ja hallituse lõhn. Planström naasis tooli juurde.

      Ta istus seal mõnda aega ja vaatas üksisilmi vahaküünla võbelevat leeki, lastes mõtteil vaikselt siia-sinna rännata: mängupartiidele eelmisel õhtul, luutäringute tantsule veisenahal kaugel Sven Vintappare põiktänava lähistel saunas, neile kahele libule, kes tantsisid ahjutule paistel, rinnad higist tilkumas, enne kui nad tulid tema ja teiste pesutündrites istuvate sõdurite juurde ja andsid neile seda, mille jaoks nad seal olid.

      Iseäranis tema, see pikkade juustega väike Bertha Magdalena – jah, tõepoolest.

      Ta tõusis jälle toolilt ja läks põrandalaudade naginal pikkamisi akna juurde. Väljas põiktänaval oli sünge: üksikud tänavatüdrukud hulkusid varjus ja majade ees ringi, kits määgis kuskil sisehoovis.

      Jajah, sa väike Bertha, mõelda, kuidas sa vajusid mu peale ja …

      Vali raksatus tulekoldes põlevast puurondist katkestas ta mõtted ja Planström pööras end taas ringi. Vasklaegas näis veelgi enam kumavat.

      Olulise mehe säilmed seega. Kuulsa mehe omad ehk isegi? Ja need antakse tagasi Prantsusmaale!

      Ta mõtted rändasid edasi.

      Võib ju oletada, et selle mehe varale leidub nõudlus. Reliikviad ja surnud pühaku luud laeka sees müüakse ju mõnikord kõige kummalisemate hindadega nii Kornhamni kui ka Mälare turul.

      Ta lasi pilgul taas vasklaekale langeda.

      Mu väike pidevalt uhkustav sõber Bertha Magdalena, ma tahan nii kangesti sinuga taas kohtuda, ja taas. Ja taas.

      Ta jõi veel oma plaskust.

      Ja selle jaoks on mul vaja palju taalreid. Võibolla oskan ma mõnele rumalale käpardile puru silma ajada, et üks luu on kuulunud kuulsale prantsuse mehele ja ma võin saada vastutasuks kenakese summa. Mõni siit-sealt puuduv luu, mõni kild või kont vähem, mis vahet sest ikka on?

      Ja