Vereõed. Michael Mortimer

muutlikus rotatsioonis ning keegi kisas kileda häälega ühe hingetõmbega: „We will die, we will die!“5

      Majade katused paistsid nüüd väga lähedal ja hääl jätkas karjumist. Kulus vaid mõni sekund, et tunnel avaneks, üks sekund, et kõik avarduks. Kogu maailm rebenes nagu siis, kui paks pilvekiht hõõguva päikeseketta lõpuks läbi laseb. Tunnel oli lõppenud ja kogu lennukikere viskus metallosade, kehade ja tule põrkuvasse keerisesse.

      Kluringeni lasteaed, Bromma, 14. aprill, kell 10.42

      Kõik, kes õuel olid, paiskusid hetkega maapinnale. Tundus, nagu kogu maailm rappuks. Otse tara taga, otse nende ees paistis – tuli. See nägi välja nagu tulepurskkaev. Oli kuulda valjusti naksuvaid helisid. Nagu aegluubis langesid suured oksad puudelt õuele. Puude ladvad põlesid, suured suitsevad metallitükid olid tara kummuli lükanud. Lõvikoobas põles, Pantrikoobas põles ja kõikjal õue peal lebasid karjuvad lapsed. Mõlemad kasvatajad lamasid liikumatult.

      Möödusid sekundid.

      Siis kergitas üks neist ülakeha. Tal jooksis jalast, kõhust, käsivartest verd.

      Kõikjal tema ümber mustad punktid, suits, summutatud kisa, leegid, kütuse lõhn.

      Üksteise järel kõlas mitu valju pauku, nagu kahuripaugud. Üks kolmerattaline lebas peenrasse pressitult väikese õuemänguasjade ja aiatööriistadega abihoone juures. Värav oli aia küljest lahti paiskunud.

      Paugud jätkusid. Õuel asfaldil lebas aluspesu, särke ja diplomaadikohvreid, sülearvuteid, pudeleid ja ajalehti. Ja puruks rebitud inimkehasid. Elutuid. Ühel neist oli ülikond.

      Kasvatajal õnnestus põlvedele tõusta, ning seejärel jalgele.

      Lõhnas vängelt bensiini ja põleva nafta järele, paljud majafassaadid olid mustaks tõmbunud.

      Kõikjal maapinnal lebas värvilaike.

      Need olid segamini.

      Mõned neist liigutasid ennast.

      Värvilaigud, kes püsti tõusid.

      Need olid lapsed, nad nutsid, nad karjusid.

      „Sveal on valus!“ hüüdis keegi.

      Üks väike tüdruk seisis püsti ja tundus šokis olevat. Nägu oli kahvatu, laubal oli näha kriimustus.

      Suur terav metallese küündis tüdruku ristluust esile.

      „Emme!“ hüüdis tüdruk.

      „Helista kiirabisse!“ hüüdis teine õpetaja. „Ma ei saa ennast liigutada …“

      Mitut inimkeha võis ähmaselt näha metallkesta sees, mis lebas natuke maad tarast väljaspool – lennukivrakk.

      Lasteaia ühte seina ei olnud enam, see põles ja oli sisse kukkunud.

      Kui suits vaikselt hajuma hakkas, oli õuel häguselt näha üha enam kehasid. Nutt. Appihüüded, ulgumine.

      Keset asfalti, päris selle lähedal, mis varem oli olnud peasissepääsu juurde viiv lapsevankrite kaldtee, oli üks punane punkt.

      Väike punane punkt – väike punane tuletõrjeauto.

      Erkkollase vestiga söestunud lapsekeha käes.

      4

      Södermalm, 14. aprill, kell 11.14

      Certina Town & Country kell lebas veel laual. Arvid Ljunger oli mi-tu kruvi hoolikalt väiksesse sahtlikomplekti asetanud. Kellamehhanismi erinevad väikesed osad lebasid väljapandult lauaplaadil.

      „Me katkestame saate pakilise teate tõttu,“ kõlas raadiost, ning Arvid kangestus, enne kui raadio valjemaks keeras.

      „Hetk tagasi juhtus väga suur õnnetus Bromma linnaosas, Stockholmi keskosast läänes. Jutt on reisilennukist, mis olemasolevate andmete kohaselt Stora Mosseni lähedal alla kukkus. Samuti on puhkenud võimas tulekahju Abrahamsbergi lasteaias. Drottningholmsvägen on suletud ning lisaks tuleb teateid kahjustustest ka Smedslättenis, Ålstenis ja Alviki osades. Me naaseme täiendava informatsiooniga niipea kui saame, kuid Bromma piirkonna elanikel soovitatakse jääda kodudesse, kuna esineb suur tuleoht osades …“

      Ta vaatas ainiti enda ette, samal ajal kui hääl katkematult jätkas. Tal õnnestus eirata seda, mida öeldi. Ta lõi käe vastu lauda nii, et kõik kruvid sahtlis kolisesid.

      Mis põrgu päralt maailmas toimub? Veel üks õnnetus? Keset Stockholmi!

      Ei, ma ei jaksa enam kuulata, mitte ühtegi õnnetust enam, mitte ainsatki surmateadet!

      Telefon helises ja ta nägi ekraanil, et see oli Lena.

      Tänu taevale, telefonivõrk igatahes töötab.

      „Halloo!“

      „See olen mina. Kas sa kuulsid?“ küsis ta.

      „Jah, asi on ikka kuradi hull!“

      Lena oli sellest teada saanud ühelt töökaaslaselt, ja nad rääkisid edasi sellest, kui ebareaalne kõik tundus ja kas neil oli mõni tuttav, kes Brommas elas.

      „Ma helistasin õpetajale, kõik on hästi. Ma lähen ja toon Linuse otsekohe koolist ära. Nad ütlevad, et asjata ei peaks välja minema, aga ma ju pean ta ära tooma,“ ütles ta.

      „Hästi. Jah, tee seda.“

      Ta kuulis, et naine nuttis.

      „Kas sa ei saa koju tulla?“ küsis ta sosinal.

      „Ma tulen, ma tulen niipea kui saan.“

      Naine nuttis kõvemini.

      „Ilmselt on väga palju hukkunuid. Palju selles lasteaias, mis …“

      „Kurat võtaks jah,“ ütles ta.

      Oli vaikne. Naine nuttis edasi.

      „Aga meil on ju igal juhul kõik hästi, või kuidas? Meil on kõik korras. Räägime hiljem pikemalt, ma lähen siit kohe ära. Ma lähen täna ka koju, lihtsalt et sa teaks. Näeme siis kodus,“ ütles ta.

      „Ma tahtsin ainult öelda, et tunnen ennast hästi. Ja kuulda, kas sinuga on kõik okei.“

      „Jaa-jah. Kõik on hästi. Küll vedas, et sa mu kätte said.“

      Jäi vaikseks.

      „Ma armastan sind,“ ütles naine kiiresti.

      „Ja mina sind.“

      Nad lõpetasid kõne.

      Ta seisis ja vahtis ainiti aknast välja, otse üürimaju teisel pool Ringvägenit.

      Issand jumal, elu maailmas jääb püsima. Jälle.

      Ei. Ma ei suuda sellele mõelda, ma ei talu seda.

      Siis võttis ta nagist oma jaki ja tõmbas selle endale selga.

      Ma pean saama mõelda millelegi muule, pean …

      Kui ta käsi taskusse pistis, tundis ta, et miski lebas seal võtmekimbu juures.

      Need olid kaks paberitükki. Ühel seisis telefoninumber ja selle järel nimi.

      Driessen.

      Ah nii. Seal see siis oligi.

      Teisel oli kirjas:

      Services: 1. May 25, 1937, Steve Hollinghurst, Watchmaker,105 Fifth Avenue New York. 2. Aug 12, 1956, Clockmaker Ed Wise, 335 West Street, Boston. 3. 16. oktober, 1985, Antigua Relojeria, Calle de la Sal 2, Madrid.

      Jajah, parandustööde paber.

      Ta vaatas taas ülal riiulil lebavat taskukella ja temast käis läbi kummaline värin. Ta katsus rahuneda. Kell säras ja hiilgas kilekoti sees. Ta vahtis seda ainiti veidi aega ja võttis selle siis alla. Kell tundus taas pisut kuum.

      Ta pani selle pintsaku sisetaskusse.

      Pean selle koju seifi kaasa võtma. Kindlasti väärt üle poole miljoni.

      Vähemalt.

5

„Me saame surma, me saame surma!“ Tlk.