Vereõed. Michael Mortimer

helistada, kuid telefon ei hakanud enam kutsuma. Ta katsetas üha uuesti, kuid tal ei õnnestunud isegi kõnepostiga ühendust saada.

      Ta seisis nõutult ja vaatas vanduma hakates erinevatesse suundadesse.

      Mida naine arvab? Pööraseks inimeseks peab, muidugi!

      Aga meid, kellasseppi, peetakse ju ikka hullumeelseteks!

      Mida teha, mida teha …

      Siis avastas ta, et oli ühele bussipeatusele väga lähedal. Lindhagensplan.

      Mida naine ütleski? Årstadal?

      Ta läks bussipeatuse varjualusesse, seisatas Stockholmi südalinna bussiliinivõrgustiku kaardi ees ning otsis pilguga.

      Ta leidis Södermalmi.

      Siin, siin ma olin – ta osutas kaardil oma töötoale – ja seal, seal on Årstadal.

      Ta puhus kähku klaasi uduseks ja tõmbas nimetissõrmega nende kahe punkti vahele sirgjoone.

      Täpselt nende punktide vahekohas seisis see.

      Årstabroni sild.

      Maapind tema jalge all õõtsus. Ta tundis, et pulss tõusis ja et ta higistas.

      Esimene kell jäi seisma, mõtles ta aeglaselt, täpselt kolmteist ja kolmteist. Täpselt siis, kui rong rööbastelt välja jooksis.

      Ta tõmbas uue joone Ringvägeni lähedal asuvast töötoast üle …

      Valgustunneli?

      Brommasse.

      Ta piilus üles õhku. Kui naine oleks üleval lennukis, mis just Brommalt õhku on tõusnud? Ja mina oleks maa peal Ida-Södermalmis, siis tähendab see, et üks joon meie vahel viib otse üles …

      Ta vaatas jälle kaardile.

      Otse üles õhku. Õhus, täpselt seal, kus lendavad kõik lennukid, mis Brommal maanduma hakkavad.

      Ta neelatas.

      Jah. Ja teine kell jäi seisma kell kümme nelikümmend. Täpselt kakskümmend enne ühtteist.

      Täpselt siis, kui lennuk alla kukkus.

      Kurat, see on tobe!

      Ta ei teadnud, millises suunas peaks vaatama.

      Rongid Portugalis, Andrea Doria …

      Rahune maha, Arvid!

      Ei, see, kurat, on tobe!

      Ta hingas jõuliselt, vahtis taas üksisilmi kilekotis taskukella – mis neetud vastik põrgukell see siin tegelikult on? Ta pidi selle just autosilla alla murule viskama, aga hoidis siiski ennast tagasi ja keeras selle hoopis üles, läbi kilekoti, kiirete sõrmeliigutustega üm-ber nupu – ei tohi jälle seisma jääda, ei tohi seisma jääda!

      Ta juurdles edasi, vaadates samal ajal minutiosuti liikumist. See on tõesti tobe. Kas olen mina hull või? Jah, ma olen hull. Ma pean hull olema!

      Ta mõtles kiiresti edasi, kuid ei suutnud mõtteid koondada, nähes jälle tumedat suitsusammast ja kuuldes eemalt päästeautode sireene. Ta proovis taas telefoni.

      Ma tean, kuidas see toimub, mõtles ta, kui kutsung kohale läks. Üksteise järel. Ma tean, kuidas õnnetused aset leiavad!

      Driessen ei vastanud.

      Ta proovis uuesti.

      Sama asi: mitte mingit vastust.

      Veel üks katse.

      Aga mitte midagi.

      „Kurrraaaat!“ hüüdis ta kogu hingest ja hakkas kiiresti roosa krohvitud fassaadiga Fridhemi kooli poole jooksma.

      Kui ta läbi koduvärava sisenes, proovis ta jälle Driesseni numbril helistada.

      „Kõnet ei ole võimalik ühendada. Palun proovige hiljem uuesti.“

      Uudis on levinud. Võrk ülekoormatud, kogu Rootsis, mõistagi.

      Ta tegi välisukse lukust lahti.

      Lena seisis köögi ukseavas, Linus süles.

      Poiss magas.

      „Oh, seal sa oledki,“ ütles naine ja hakkas kohe nutma. „Linuse koolist ühe tüdruku isa on kadunud. Ta töötab Brommas ühes laos. Ma nii kardan, et juhtub veel midagi.“

      Ta embas naist ja silitas teda rahustavalt seljale.

      „Rahu, rahu …“

      Ta silitas poisi juukseid, naine nuttis ägedalt. Ta ise oli ikka veel hingetu.

      Mida ma teen, kui ma Driessenit kätte ei saa? Räägin politseile?

      Ajalehtedele? Meediale?

      Ei, ei. Nad mõtleksid, et ma olen pagana tola, neil on väga palju muid toimetusi.

      Aga mida ma teen? Mõtle, kui Driesseni kell uuesti käima hakkab ja siis jälle seisma jääb!

      Pean ta ainult kätte saama.

      Ei, ei, see on täiesti hullumeelne, idiootlik mõte. Lihtsalt palju kokkulangevusi, ma pean sellest loobuma.

      Naist embuses hoides mõtles ta läbi rea valikuvõimalusi. Tundus, nagu jalad ei kannaks teda.

      Aga võibolla on kiire. Mõtle, kui juhtub veel midagi, mida mina oleks saanud takistada?

      „Mis on?“ küsis Lena.

      „Jah, kuule,“ ütles ta, „ma pean kohe ühte asja kontrollima.“

      Ta lasi naisest lahti, läks esiku töölaua juurde ja pani arvuti käima. Ta käed värisesid.

      Cathrine Driesseni kohta oli Google’is kaksteist viidet. Enamik neist juhatasid erinevate orienteerumisvõistluste tulemuste juurde. Neli viidet oli saksa keeles, millest ta aru ei saanud, ja üks sisaldas ühe 18. sajandil elanud naise lühikest elulugu. Ta ei suutnud tema nime Facebookist, Twitterist ega hitta.se-st leida. Seevastu leidus veel kolm inimest, kelle nimeks oli Driessen. Ta helistas kähku neile järjest. Esimene ei vastanud, teisel võttis vastu saksakeelne automaatvastaja, kolmas oli üks vanem naine Älvsjöst, kes ütles, et tema ei tunne suguvõsas ühtki Cathrine’i.

      Kallis valge Audi? Kena jõukas naine. Kuidas see mõjus! Pole palju, millest lähtuda.

      Ta pani telefoni taskusse ja läks kööki, kus Lena avatud külmkapi ees seisis ja vaagnalt lihapalle sõi.

      „Kuule … eeh … ma pean vist Göteborgi sõitma.“

      „Misasja?“

      Naine pani külmkapiukse kinni.

      „Göteborgi.“

      Ta tegi pausi.

      „Ma pean vist praegu sõitma. Otsekohe, täna niisiis, niipea kui saab. Kindlasti ei ole enam ühtegi lendu ega ka rongi. Mul tuleb autoga minna. Ma pean kohe Göteborgi sõitma!“

      „Miks siis?“

      Ta kohtas naise pilku ning tal oli raske hingata.

      „Ma ei oska seletada,“ ütles ta. „Sellel võib olla seos õnnetustega. Ma pean ainult ühe inimese sealt kätte saama. Ma peaks nüüd kohe sõitma. Oh, issand jumal.“

      Ta tundis, kui kahtlustavalt naine teda vaatas.

      „Kes see on, kelle sa pead kätte saama?“

      „Ma ei oska seletada. Ma usun vaid, et tean, kuidas õnnetused võisid juhtuda. Kui ma sinna ei sõida, võib neid ehk veel tulla.“

      Naine vahtis ainiti mehe poole. Mehele paistis, nagu naine vaataks teda nagu patsienti.

      „Aga millest sa räägid? Ja sa ei tohi ju meid praegu siia üksi jätta, Arvid!“

      Mees rehmas saamatult kätega, teadmata, mida öelda, kuid märgates samas, et ta nutab.

      5

      Granada, Hispaania, 14. aprill, kell 13.03

      Tsiu. Tsiu-tsiu. Tsiu-tsiu vi-diit!

      Tsiu vi-diit. Tsiu-tsiu!

      Ida