Minu pere ja muud loomad. Gerald Durrell

mingi imetoreda kingituse. Ma tõstsin lihtsalt ühe kooretüki paigast ära, ja seal all oligi pesa, väike mullasüvend, mille putukas ilmselt ise oli õõnestanud. Kõrvahark kükitas augu keskel, varjates enda all väheseid valgeid mune. Ta lösutas nende peal täpselt nagu hauduja kana ega liigutanudki ennast, kui ma kooretüki ära tõstsin ja päikesevalgus talle peale langes. Mul ei olnud võimalik mune üle lugeda, aga neid ei paistnud kuigi palju olevat ja ma arvasin, et ta pole veel kõigiga maha saanud. Panin kooretüki õrnalt kohale tagasi.

      Sellest hetkest valvasin ma pesa lausa kiivalt. Ehitasin selle ümber kividest kaitsevalli ja kinnitasin sinnasamasse tulba külge punase tindiga kirjutatud hoiatuse oma perekonnale: ETEVAATUST! KÕRVAHARGI PESA! MINKE MÖDA!

      Väärib märkimist, et kaks ainsat õigesti kirjutatud sõna olid otseselt bioloogiaga seotud. Peaaegu iga tund uurisin ma kõrvaharki oma kümme minutit. Ma ei julgenud teda sagedamini vaadelda, sest kartsin, et ta võib oma pesa maha jätta. Munade virn ta kõhu all kasvas ajapikku ja ta näis kooretüki äratõstmisega harjunud olevat. Ma arvasin koguni, et ta hakkab mind juba ära tundma − nii sõbralikult liigutas ta oma tundlaid.

      Kõigi mu pingutuste ja hoolsa valveteenistuse kiuste tulid lapsukesed minu suureks meelehärmiks ilmale öösel. Minu arvates oleks võinud ema-kõrvahark pärast seda kõike, mis ma olin teinud, haudumisega veidi viivitada, kuni ma tulen. Seal nad aga nüüd olid, pisikeste habraste, nagu elevandiluust nikerdatud kõrvahargikeste tore pesakond. Nad sagisid ema kõhu all, roomasid ta jalgade vahel ja mõned julgemad ronisid isegi ta hargi otsa. See oli liigutav vaatepilt. Järgmisel päeval oli kogu lastetuba tühi: minu kaunis perekond oli mööda aeda laiali pudenenud. Mõni aeg hiljem kohtasin ma üht lapsukest: muidugi oli ta nüüd suurem, pruunim ja tugevam, aga ma tundsin ta otsekohe ära. Ta oli ennast roosiõielehtede vahele kerra tõmmanud ja magas. Kui ma teda segasin, tõstis ta ainult oma sabahargi häiritult püsti. Mulle oleks meeldinud uskuma jääda, et see oli tervitus, rõõmus viibe, aga ausus käskis mul tõdeda, et see polnud midagi muud kui võimaliku vaenlase hoiatamine. Ma ei pannud seda talle siiski pahaks. Ta oli ju nii väike, kui me viimati kohtusime.

      Sain tundma matsakaid külatüdrukuid, kes igal hommikul ja õhtul meie aiast möödusid. Nad istusid küljetsi oma longuskõrvaliste, töntsi astumisega eeslite seljas, kirevad ja lärmakad nagu papagoid, nii et nende jutuvada ja lõkerdamine oliivisaludest vastu kajas. Kui nende eeslid hommikuti meilt mööda kõpsisid, hõikasid nad mulle lõbusalt tervitusi. Õhtuti kummardusid nad, ise hädavaevu oma ratsude seljas püsides, üle fuksiaheki ja ulatasid mulle naeratades kingitusi: alles päikesesooja kobara merevaiguvärvi viinamarju, tõrvmusti viigimarju roosade juttidega seal, kus nad küpsusest pakatanud olid, või päratu arbuusi, mis nägi seest välja nagu roosa jää. Ajapikku hakkasin nende kõnest vähehaaval aru saama. See, mis mu kõrvus esialgu oli olnud vaid ebamäärane mulin, muutus üksikute äratuntavate häälikute reaks. Siis äkki omandasid need tähenduse ning ma hakkasin neid ka ise pikkamisi ja kõheldes kasutama, toppides äsja omandatud sõnu ilma igasuguse grammatikata logisevatesse lausetesse. Meie naabrid olid asjast vaimustatud, nagu oleksin ma nende keelt õppides neile teab kui peene komplimendi teinud. Nad kummardusid üle tara, näod tähelepanust kipras, kui ma mõne tervituse või lihtsa ütlusega maha saada püüdsin, ning särasid rõõmust, noogutasid päid ja plaksutasid käsi, kui ma sellega õnnelikult toime tulin. Ajapikku sain teadma nende nimesid, seda, kes kellega sugulane oli, kes oli abielus ja kes sinnamaani lootis jõuda, ning muidki pisiasju.

      Mulle said tuttavaks nende majakesed keset oliivisalusid, ja kui me Rogeriga juhtusime mõnest mööda minema, tormas kogu perekond rõõmsasti ja lärmakalt meid tervitama ning tooli õue peale tooma, et ma võiksin nende seltsis viinapuu all istet võtta ja mõnd puuvilja proovida.

      Vähehaaval mähkis saare võlu meid endasse niisama pehmelt ja kindlalt nagu õietolm. Igas päevas oli nii palju ajatut rahu, et võisid vaid soovida, et see kunagi ei lõpeks. Ent kui siis öö tume kest maha koorus, ootas meid ikka jälle uus päev, läikiv ning lõbus nagu laste kleeppilt ja niisama vähe tõepärane.

      kolmas peatükk

      KULDPÕRNIKATE-MEES

      Hommikul, kui ma ärkasin, helendas magamistoa aknaluukide pragudes tõusva päikese kuld. Hommikuõhku tungis köögist söetule lõhna, oli kuulda innukat kukelaulu, kusagil kaugel haukusid koerad ja kostis hajusat nukrameelset karjakella kõla, kui kitsi välja karjamaale aeti.

      Hommikust sõime aias, väikeste mandariinipuude all. Kerge helendav taevas ei olnud veel keskpäevaselt erksinine, vaid meenutas puhast piimjat opaali. Lilled olid veel koiduunes, roosid kastest kägaras, ja saialilled hoidsid õienuppe tihedasti kinni. Hommikueine oli meil üldiselt pikaldane ja tasane söömaaeg, sest ükski perekonnaliige polnud sel tunnil kuigi jutukas. Eine lõpuks tegid kohv, röstitud leib ja munad oma töö ning meile hakkas tasapisi elu sisse tulema. Kõnelesime üksteisele, mis kellelgi plaanis on, ja siis arutasid kõik täie tõsidusega, kas need plaanid on ka targasti tehtud. Mina neist arutamistest osa ei võtnud, sest ma teadsin väga hästi, mida ma teha kavatsen, ja katsusin nii kiiresti kui võimalik oma einega valmis saada.

      1

      Bougainvillea− Lõuna-Ameerika päritoluga põõsastaim imelilleliste sugukonnast; ilutaimena levinud ka Vanas Maailmas. (Siin ja edaspidi tõlkijate märkused.)