Minu pere ja muud loomad. Gerald Durrell

nurises Larry. „Ma lootsin, et me jätame endast meeldivalt suursuguse mulje, aga nüüd sõidame linna sisse nagu kamp keskaegseid kondiväänajaid.”

      „Mis sa nüüd enam, kallis,” rahustas ema teda leebelt, kohendades oma kübarat. „Kohe jõuame võõrastemajja.”

      Püüdsime siis oma jõhvistmetel, sel ajal kui vanker logisedes linna poole vaarus, meeldivalt suursugused välja näha, nagu Larry oli vajalikuks pidanud, Roger aga oli Leslie jõulisesse embusse pressituna oma koonu üle vankriääre riputanud ja pööritas silmi, nagu hakkaks ta kohe hinge heitma. Siis sõitsime üle kitsa põiktänava, kus kolm pulstunud krantsi päikese käes peesitasid. Neid märgates tõmbus Roger turri ja kukkus ägedasti haukuma. Krantsidele tuli sedamaid elu sisse ja nad tormasid kõlavalt klähvides vankrile järele. Meie suursugususest ei jäänud jälgegi järele, sest kaks meist pidid raevunud Rogerit kinni hoidma, ülejäänud aga upitasid end üle vankriääre ning katsusid raamatute ja ajakirjadega vehkides meid jälitavat jõuku laiali ajada. See aga ainult valas veel õli tulle, ja igast kõrvaltänavast, millest me mööda sõitsime, tuli koeri aina juurde, nii et kui me lõpuks linna peatänavat pidi sõitsime, kargles meie ümber oma kakskümmend neli vihast ogarat peni.

      „Miks keegi midagi ette ei võta?” küsis Larry, püüdes koerte märulist üle karjuda. „See on juba nagu stseen „Onu Tomi onnikesest”.”

      „Miks sina ise midagi ette ei võta, selle asemel et teisi arvustada?” kähvas Leslie, kes Rogeriga ägedasti maadles.

      Larry kargas sedamaid püsti, haaras jahmunud kutsari käest piitsa ja virutas koertekarja suunas vägeva nähvaka, mis aga läks viltu ja lajatas Leslie turjale.

      „Mis kuradi mäng see on?” röögatas Leslie, pöörates Larry poole vihast tulipunase näo.

      „Kogemata läks,” selgitas Larry muretult. „Ma pole vormis … pole hulk aega piitsa peos hoidnud.”

      „No tead, sa ikka vaata ka, mis sa teed,” tänitas Leslie sõjakalt.

      „Kullakene, see oli ju kogemata,” ütles ema.

      Larry virutas veel korra koerte pihta ja lõi emal kübara peast.

      „Sinuga on suurem häda kui nende koertega,” tähendas Margo.

      „Vaata ometi ette,” ütles ema oma kübarast kinni haarates, „muidu võid veel kellelegi viga teha. Pane parem piits ära.”

      Samal hetkel peatus meie sõiduk lohinal ukse ees, mille kohal rippus silt „Šveitsi Pansionaat”. Koerad, taibates, et nad nüüd lõpuks ometi selle peene musta koerlasega, kes tõllas sõidab, karvupidi kokku saavad minna, ümbritsesid meid tiheda lõõtsutava müürina. Võõrastemaja uks avanes ja lävele ilmus eakas põskhabemega uksehoidja, kes jäi tardunud pilguga tänaval toimuvat möllu vahtima. Roger oli kogukas koer ning seetõttu kaasnes tema vankrist välja- ja võõrastemaja uksest sissesaamisega märkimisväärseid raskusi. Läks tarvis kogu meie perekonna ühiseid jõupingutusi, et teda tõsta, kanda ja kinni hoida. Larry oli selleks ajaks oma suursuguse hoiaku juba unustanud ja paistis üsna heas hoos olevat. Ta hüppas maha ja kargles, piits peos, mööda kõnniteed, tehes meile läbi koertekarja teed, kust me siis Leslie, Margo ja emaga rabelevat ning lõrisevat Rogerit sikutades läbi ruttasime. Vaarusime halli, portjee lõi ukse kinni ja surus selja vastu, endal vunts võbisemas. Võõrastemajapidaja tuli meie juurde ja silmitses meid kartliku uudishimuga. Ema pöördus talle vastu, kübar viltu peas ja käes moosipurk minu tõukudega.

      „Me oleme Durrellid,” naeratas ta võluvalt, nagu oleks meie saabumine olnud kõige igapäevasem asi. „Ma loodan, et teil on meie jaoks mõned toad kinni pandud.”

      „Jah, madam,” ütles võõrastemajapidaja, ikka veel urisevast Rogerist kaarega mööda loovides. „Need on teisel korrusel − neli tuba ja rõdu.”

      „Kui kena,” lõi ema särama. „Me läheme siis kohe üles, et enne einet natuke puhata.”

      Ja ta juhtis oma perekonna kõigiti suursuguse siredusega trepist üles.

      Hiljem tulime einele suurde süngesse ruumi, mis oli täis suuri tolmuseid toapalme ja kõverikke kujusid. Meid teenindas põskhabemega portjee, kes oli end lihtsate vahenditega ülemkelneriks muundanud, tõmmates selga sabakuue ja pannes ette tselluloidist maniski, mis kiiksus nagu kilkide konverents. Toit aga oli külluslik ja hästi valmistatud ning me sõime isukalt.

      Kui kohvi toodi, nõjatus Larry õhates toolikorjule.

      „Toit oli vastuvõetav,” ütles ta armulikult. „Mis sina sellest kohast arvad, ema?”

      „Jah, toidul polnud viga, kallis,” keeldus ema veksleid välja andmast.

      „Nad paistavad siin olevat päris vastutulelikud sellid,” jätkas Larry. „Peremees tiris ise mu voodi aknale lähemale.”

      „Siis ta küll eriti vastutulelik ei olnud, kui ma paberit küsisin,” ütles Leslie.

      „Paberit?” küsis ema. „Milleks sul paberit tarvis oli?”

      „Klosetti … seal polnud üldse paberit,” seletas Leslie.

      „Kuss, sa oled söögilauas!” sosistas ema.

      „Sa ei pannud vist tähele,” ütles Margo selge ja kõlava häälega. „Poti kõrval seisis väike kast, mis oli paberit täis.”

      „Margo!” hüüatas ema kohkunult.

      „Mis on, kas sina siis ei näinud seda väikest kasti?”

      Larry turtsatas.

      „Linna kanalisatsioonisüsteemi mõningate iseärasuste tõttu,” selgitas ta Margole lahkelt, „on see väike kast ette nähtud selleks, et … noh, kui sa lõpetad oma ürgse ühinemise loodusega, siis need nii-öelda jäägid …”

      Margo nägu värvus hämmastusest ja tülgastusest tulipunaseks.

      „Sa tahad öelda, sa tahad … et see oli … Püha jumal! Ma võisin ju mõne jäleda haiguse külge saada!” halas ta, puhkes siis nutma ja tormas söögisaalist välja.

      „Küll on ebahügieeniline,” ütles ema rangelt. „See on tõesti tülgastav komme. Ka siis, kui ei juhtu eksitusi, võib ikkagi tüüfusenakkuse saada.”

      „Eksitusi ei juhtuks, kui kord majas oleks,” rõhutas Leslie oma esialgse kaebuse juurde tagasi tulles.

      „Jah, kallis, kuid minu arvates pole meil tarvis seda praegu arutada. Kõige parem oleks, kui me võimalikult ruttu endale maja leiaksime, enne kui meile kõigile siit midagi külge hakkab.”

      Ülevalt leidsime poolalasti olekus Margo, kes endale suurtes kogustes desinfitseerivaid vedelikke peale pritsis, ja ema veetis kurnava õhtupooliku, olles sunnitud ikka ja jälle vaatama, kas juba ei ilmne nende haiguste sümptomeid, millesse Margo arvas end nakatunud olevat.

      Ema meelerahu häiris ka veel see, et õnnetuseks juhtus Šveitsi Pansionaat seisma otse kohalikule kalmistule viiva tänava ääres. Kui me oma väikesel tänava kohal rippuval rõdul istusime, vooris meie alt läbi üks matuserong teise järel. Korfu elanikud paistsid uskuvat, et matusetalitus on kogu selle kurva sündmuse parim osa, ning iga järgmine matuserong näis eelmisest uhkemini välja ehitud olevat. Tumelilla ja musta krepiga kaunistatud vankreid vedasid hobused, kes olid nii hoolega tekkidesse mähitud ja tuttidega kaunistatud, et võis ainult imestada, kuidas nad sealjuures üldse veel liikuda said. Surnukeha ees sõitsid viis või kuus vankrit sügavas ning lohutamatus leinas matuselistega. Surnukeha ise asus kaarikutaolisel alusel suures toredas kirstus, mis tuletas meelde rohkem päratut sünnipäevakooki kui sarka. Mõned kirstud olid valged, lillade, mustpunaste ja sügavsiniste ilustustega, teised olid sametmusta värvi, kaunistatud rikkaliku väänleva kuld- ja hõbefiligraaniga ning kilgendavate vaskkäepidemetega. Midagi nii värvikat ja pilkupüüdvat polnud ma kunagi varem näinud. Just nii, saadetuna leinarüüs hobustest, lilleuputusest ja küllaldasel määral murest murtud sugulastest võis ja tuligi minu arvates surra. Ja ma vahtisin rõduvõrel kõõludes süvenenult ning võlutult all voorivaid matuseid.

      Sedamööda