Minu pere ja muud loomad. Gerald Durrell

pole midagi ebaloomulikku. Inimesi sureb iga päev.”

      „Jah, aga nad surevad nagu kärbsed ainult siis, kui midagi lahti on.”

      „Võib-olla nad koguvad neid ja matavad siis kõik ühes pundis korraga,” oletas Leslie paadunult.

      „Ära räägi rumalusi,” ütles ema. „Ma olen kindel, et see on seotud kanalisatsiooniga. Kui asjad niiviisi on korraldatud, ei saa see inimeste tervisele hea olla.”

      „Püha jumal,” ütles Margo hauataguse häälega. „Siis olen ma kindlasti selle endale külge saanud.”

      „Ei, ei, kallis, see ei pea tingimata niiviisi olema,” ütles ema ebalevalt. „Siin võib tegu olla ka millegi mittenakkavaga.”

      „Ma ei mõista, kuidas saab epideemia mittenakkav olla,” märkis Leslie loogiliselt.

      „Ükskõik,” keeldus ema meditsiinilisse vaidlusse laskumast, „igatahes ma arvan, et me peame selle välja uurima. Larry, kas sa ei helistaks kuhugi tervishoiu-asjameestele?”

      „Siin pole arvatavasti mingeid tervishoiu-asjamehi olemaski,” arvas Larry. „Ja kui ka oleks, vaevalt et nad meile siis midagi ütleksid.”

      „Noh,” teatas ema otsustavalt, „siis ei jää meil midagi muud üle, kui siit ära kolida. Me peame linnast välja saama. Peame endale jalamaid kuskil maal maja leidma.”

      Järgmisel hommikul hakkasime oma majajahiga pihta. Meile tuli saatjaks hotelli asjaajaja mister Beeler. Ta oli lipitsevate silmade ja higist läikivate põskedega paks mehike. Algul oli ta üsna hakkamas, sest ta ei teadnud veel, mis tal ees seisab. Ja ega seda oskakski keegi aimata, kes pole koos minu emaga maja otsimas käinud. Me kihutasime tolmupilves mööda saart ringi ja mister Beeler näitas meile villat villa järel, pakkudes välja jahmatamapaneva valiku erineva suuruse, värvi ja asukohaga maju, kuid ema raputas igaühe puhul otsustavalt pead. Lõpuks olime vaadanud kümnendat ning viimast maja mister Beeleri nimestikus ja ema oli jällegi pead raputanud. Mister Beeler vajus murtult maja trepile istuma ja kuivatas taskurätiga nägu.

      „Madam Durrell,” ütles ta lõpuks, „ma olen nüüd teile näidanud kõiki maju, mis mul teada on, ja teie ei taha ühtki neist. Madam, mida te siis nõuate? Mis neil majadel viga on?”

      Ema silmitses teda hämmastunult.

      „Kas teie siis ei märganud?” küsis ta. „Üheski majas ei olnud ju vannituba.”

      Mister Beeler ajas silmad pungi.

      „Aga madam,” kurtis ta võltsimatu ahastusega, „milleks teile seda vannituba vaja on? Kas siin siis merd ei ole või?”

      Sõnatult läksime hotelli tagasi.

      Järgmiseks hommikuks oli ema jõudnud otsusele, et meil tuleb auto üürida ja oma käe peal majajahile minna. Ta oli surmkindel, et kuskil selle saare peal peab ka vannitoaga maja varjul olema. Meie tema usku ei jaganud, ja nii sai meist väheke tõre ja vastaline kamp, mida ema linna peaväljakule taksopeatusse ajas. Taksojuhid kargasid meie ilmsüütut väljanägemist silmates üksteise võidu autodest välja ja ümbritsesid meid nagu parv raisakotkaid, kusjuures igaüks neist püüdis oma kaasmaalastest üle karjuda. Nende kisa läks kord-korralt valjemaks ja silmad lõid põlema, nad panid käiku küünarnukid ja kiristasid üksteise peale hambaid, ja siis krabasid nad meist kinni, nagu tahtnuksid nad meid tükkideks rebida. Tegelikult saime vaid kõige leebema mõttevahetuse osaliseks, kuid me polnud veel harjunud kreeka temperamendiga ja meile tundus, nagu oleks meie elu kallale kiputud.

      „Larry, kas sa ei saa siis midagi teha?” kägises ema end suurekasvulise taksojuhi haardest vaevaga vabastada katsudes.

      „Ütle neile, et sa kaebad nende peale Briti konsulile,” õpetas Larry kisast üle karjuda üritades.

      „Ära räägi rumalusi, kallis,” ütles ema hingetult. „Selgita neile lihtsalt, et me ei saa mitte midagi aru.”

      Kohtlaselt naeratades püüdis Margo olukorda päästa: „Meie − inglased,” röökis ta rabelevatele taksojuhtidele, „me ei mõista kreeka keel.”

      „Kui see mees mind veel korra tõukab, löön ma tal silma sisse,” ütles Leslie näost punaseks lahvatades.

      „Mis sa nüüd, kullake,” puhkis ema, heideldes ikka veel taksojuhiga, kes teda jõuliselt oma auto poole nügis. „Minu arvates ei mõtle nad sellega midagi halba.”

      Selsamal hetkel kohkusid kõik kangeks häälest, mis üle selle lärmi mürises. See oli sügav, täiekõlaline ja vibreeriv hääl, mis oleks võinud kuuluda vulkaanile.

      „Hei,” üürgas see hääl, „miks teie ei võtavad inimene, kes rääkimas teie oma keel?”

      Ümber pöörates nägime kõnnitee ääres seisvat igivana Dodge'i, mille rooli taga istus lüheldane tüüakas isik, singitaoliste käte ja laia, parkunud, põrnitseva näoga, mille kohal seisis nokkmüts lustlikult viltu. Ta tegi autoukse lahti, hiivas end kõnniteele ja tatsas meie juurde. Siis jäi ta seisma ja sihtis veelgi süngemalt põrnitsedes vaikseks jäänud taksojuhte.

      „Kas nad teeb teile tüli?” küsis ta emalt.

      „Ei, ei,” luiskas ema, „meil oli lihtsalt raske neist aru saada.”

      „Teil tarvis keegi, kes kõneleb teie oma keel,” kordas uustulnuk, „need värdjad aga … te vabandavad minu, võivad ka omaenda ema alt tõmbada. Vabandavad mind natuke, ma kutsun nad korrale.” Ta läkitas taksojuhtidele valingu kreeka keelt, mis nad silmanähtavalt jalust nõrgaks võttis. Solvunud, vihased ja kätega vehkivad juhid taandusid selle isevärki mehe survel oma taksode juurde tagasi. Õnnistanud neid veel viimase ja ilmselt teotava kreekakeelse sõnavalinguga, pöördus ta jälle meie poole.

      „Kuhu tahavad teie minna?” küsis ta peaaegu jõhkralt.

      „Kas te võite meid viia maja otsima?” küsis Larry.

      „Muidugi, ma viin teie igale poole. Ütlevad ainult.”

      „Me otsime,” ütles ema kindlalt, „maja, kus oleks vannituba. Ega te ei tea mõnd niisugust?”

      Mees vajus mõttesse, meenutades sealjuures suurt vanaaegset päikesest põlenud veesülitit, ja ta kulmud kiskusid suurest vaimutööst rulli.

      „Vannitubad?” kordas ta. „Te tahavad vannitubad?”

      „Üheski neist, mida me seni näinud oleme, pole vannituba olnud,” ütles ema.

      „Ma tean maja, kus on vannituba,” ütles mees. „Ma ainult mõtlen, kas te kõik sinna ära mahuvad.”

      „Kas te viiksite meid seda vaatama?” küsis ema.

      „Kindlasti viin. Istuvad peale.”

      Me ronisime tema ruumikasse autosse, meie sohver upitas oma kere rooli taha ja lülitas masinavärgile hirmuäratavad hääled sisse.

      Sööstsime läbi äärelinna käänuliste tänavate, põigeldes täislastis eeslite, talunaiste salkade ja arvutute koerte vahelt läbi, kusjuures autopasun neile kurdistavat hoiatust tuututas. Kõige selle juures leidis sohver võimaliku olevat meiega vestlust alustada. Meid kõnetades pööras ta iga kord oma suure pea meie poole, et näha, mis näo me teeme, ja ta auto tuierdas siis ikka sinna-tänna nagu purjus pääsuke.

      „Te olevad inglased. Nii ma arvanudki … Inglased tahavad alati vannitubad … Mul oma majas vannituba. Mu nimi on Spiro, Spiro Hakiaopulos … kõik kutsuvad minu Spiro Americano selle auks, et ma elanud Ameerikas … Jaa, ma olnud kaheksa aastat Chicagos … Sealt ma saanudki oma hea inglise keel … Läinud sinna raha teha … Kaheksa aastat saanud täis ja ma ütelnud: „Spiro,” ütelnud ma, „nüüd sa küllalt teinud …” Siis tulnud tagasi … toonud selle auto … kõige parem terve saare peal … kellelgi pole niisugune auto nagu see … Kõik inglise turistid tunnevad minu. Nad tahavad kõik minu, kui nad siia tulnud … Nad teavad, et siis nad juba tüssata ei saavad. Mulle meeldivad inglased … kõige paremad inimesed … Jumala nimel, kui ma poleksin kreeklane,