Minu pere ja muud loomad. Gerald Durrell

operatsiooniks. Ma küsin sinult: mis elu see on? Üks vend ei kuule, mis talle räägitakse, ja teisest ei saa aru, mida ta räägib. Tõepoolest, viimane aeg on midagi ette võtta. Ma ei saa ju sellises eukalüptihaisus ja sünges õhkkonnas luua surematut proosat.”

      „Loomulikult, kallis,” ütles ema hajameelselt.

      „Ainus, mida meile kõigile vaja,” ei lasknud Larry ohje käest, „on päike … maa, kus me saaksime vabalt sirguda .”

      „Jah, kallis, see oleks kena küll,” jäi ema teda õieti kuulamata nõusse.

      „Ma sain täna hommikul George’ilt kirja. Ta räägib, et Korfu on imetore koht. Miks me ei võiks koli kokku panna ja Kreekasse sõita?”

      „Loomulikult, kallis, kui see sulle meeldib,” ütles ema mõtlematult.

      Üldiselt oli ema Larryga asju ajades väga ettevaatlik, et ennast mitte mingite lubadustega siduda.

      „Millal?” küsis Larry, kes oli sellisest vastutulelikkusest veidi üllatunud.

      Oma taktikalisest veast aru saanud, langetas ema „Rajputana lihtsad retseptid” ettevaatlikult põlvedele.

      „Ma arvan, et oleks mõistlik, kui sa üksinda ette sõidaksid ja asjad korda seaksid. Siis võiksid sealt kirjutada, ja kui sa ütled, et seal on kena, võiksime meie kõik sulle järele sõita,” sõnas ta elutargalt.

      Larry heitis talle hävitava pilgu.

      „Sedasama rääkisid sa siis, kui ma tegin ettepaneku Hispaaniasse sõita,” tuletas ta meelde. „Ja mina kükitasin kaks pikka kuud Sevillas, oodates, et teie kohale ilmuksite, sina aga ei liigutanud lillegi ja kirjutasid mulle ainult mammutkirju kanalisatsioonist ja joogiveest, justkui oleksin ma linnavalitsuse sekretär või tont teab kes. Ei, kui me läheme Kreekasse, siis läheme sinna kõik koos.”

      „Sa liialdad, Larry,” ütles ema kaeblikult, „ja igal juhul ei saa ma otsekohe heast peast sõitma hakata. Pean vähemalt selle majaga midagi ette võtma.”

      „Ette võtma? Taeva pärast, mida sa’s peaksid temaga ette võtma? Müü maha!”

      „Seda ma ei saa teha, kallis,” ütles ema šokeeritult.

      „Miks?”

      „Aga ma ju alles ostsin selle.”

      „Ja müüdki maha, niikaua kui tal veel nägu ja tegu on.”

      „Ära räägi rumalusi, kallis,” ütles ema kindlalt. „See ei tule kõne allagi. See oleks lausa hullumeelsus.”

      Nii me siis müüsimegi selle maja maha ja lendasime nagu sügisene pääsuparv Inglismaa pahura hilissuve eest minema.

      Me reisisime peaaegu tühjade kätega, võtnud kaasa ainult selle, mida pidasime eluliselt hädavajalikuks. Kui me tollis oma kohvrid lahti lõime, näitas nende sisu ilmekalt igaühe olemust ja huvisid. Nii oli Margo pagasis lõputult õhkõrnu rõivaid, kolm saleduskuurialast raamatut ja terve rügement pudelikesi igasuguste eliksiiridega, mis kõik pidid aitama vistrikkude vastu. Leslie kohvris oli kaks rullkraega pulloveri ja paar pükse, mis olid mähitud kahe revolvri ümber, õhupüstol, raamat pealkirjaga „Teeme ise relvi” ja suur lekkiv määrdeõlipudel. Larryl oli kaasas kaks sumadanitäit raamatuid ja väike kohver riietega. Ema pagasiruum oli mõistlikult ära jaotatud riiete ning aiapidamis- ja kokaraamatute vahel. Mina võtsin kaasa ainult selliseid asju, mis pidid aitama pika teekonna igavust peletada: neli loodusteaduslikku raamatut, liblikavõrk, koer ja moosipurk, mis oli täis topitud liblikaröövikuid, kes ähvardasid iga hetk nukkuma hakata. Nõndaviisi, meie väärtushinnangute järgi igakülgselt varustatuna, jätsime Inglismaa kõleda ranniku selja taha.

      Sõitsime läbi vihmast uhutud ning kurvameelse Prantsusmaa, jõulukooki meenutava Šveitsi, lopsaka, lärmaka ja lehkava Itaalia. Neist kõigist jäid vaid ähmased mälestused. Tilluke laev popsutas Itaalia kontsa juurest välja hämarduvale merele, ületas sel ajal, kui me oma sumbunud kajutites magasime, kuskil keset kuuläikelist veepinda nähtamatu eraldusjoone ning me sisenesime Kreeka helgesse võlumaailma. Pikkamööda imbus taju sellest muutusest ka alla meie juurde, nii et juba koidu ajal ei mallanud me enam magada ja läksime üles tekile.

      Koiduvalguses ringutades paisutas meri oma siledaid siniseid lainelihaseid ja meie kiiluvees laius mullide sädeldes vahuriba nagu valge paabulinnusaba. Kahvatu taevas hakkas idas kollaseks värvuma. Eespool lebas uttu mattununa laik šokolaadpruuni maad, mille jalamit kattis vahuviirg. See oli Korfu. Me püüdsime silmi pingutades eristada mägede piirjooni, avastada orge, mäetippe, kuristikke ja supelrandu, kuid saarest paistis ainult siluett. Siis vupsas päike äkki üle silmapiiri ning taevas muutus siledalt potisiniseks nagu pasknääri silm. Mere lõputud korrapärased kurrud lõid hetkeks leegitsema ja omandasid siis kuningliku sügavpurpurse tooni, mis oli täpitud rohelisega. Udu kerkis kärmete nõtkete lintidena üles ja saar lebas meie ees.

      Mäed oleksid nagu maganud ruskete kortsus tekkide all, mille voldid olid oliivisaludest roheliselaigulised. Säravkuldsete, punaste ja valgete kaljulinnade vahel kaardusid piki merekaldaid kihvvalged supelrannad. Me sõitsime ümber põhjapoolse neeme − see kujutas endast siledalt kumerat roostepunast rannakaljukühmu, millesse oli õõnestatud hulk hiiglasuuri koopaid. Tumedad lained tõstsid meie kiiluvee üles ja kandsid selle hellalt ranna poole, kus vesi siis koopasuudes kurdu kiskus ja kaljude vahel januselt sisises.

      Teispool neeme jäid mäed selja taha, saar vajus vähehaaval madalamaks ning mähkus oliivipuude hõberohelisse sirendusse, millest siin-seal mõni küpress oma musta sõrme manitsevalt taeva poole tõstis. Madalates lahtedes virvendas libliksinine vesi ja isegi üle laevamasinate müra kostis meieni peenikeste häälte koorina tsikaadide kime ning juubeldav kisa.

      esimene peatükk

      OOTAMATUSED

      Trügisime läbi tolliameti kära ja sagina sadamasillale särava päikesepaiste kätte. Meie ees kerkis linn järskude astangutena: majade kirjud read seisid üksteise kukil, rohelised aknaluugid ristseliti lahti nagu tuhandete ööliblikate tiivad. Selja taga lebas laht, sile nagu plaat, hõõgudes ebamaises sinas.

      Larry astus kiiresti edasi, nina püsti ja nii kuninglikult üleolev nägu ees, et tema väike kasv pidi sealjuures kõigist märkamata jääma, ja hoidis silma peal kahel pakikandjal, kes maadlesid tema sumadanidega. Larry kannul loivas rahulikult sõjakal ilmel lühike jässakas Leslie ning nende taga tuli musliini- ja lõhnaõlipilvedes hõljuv Margo. Ema, keda kannatamatu Roger lähima laternaposti poole vedas, nägi välja nagu väike vastuhakust vaevatud misjonär, olles sunnitud laternaposti juures kaugusse põrnitsedes seisma ja ootama, kuni Roger kõike seda paisu tagant valla päästis, mida ta kuudis oli pidanud alla suruma. Larry valis välja kaks hullupööra raamas hobuveokit, paigutas pakid ühte ja iseenda teise ning vaatas piredalt ringi.

      „Noh,” küsis ta, „mis asja me ootame?”

      „Me ootame ema,” selgitas Leslie. „Roger leidis laternaposti.”

      „Püha jumal!” oigas Larry, ajas end siis vankris täies pikkuses püsti ja pasundas:

      „Tule ometi, ema! Kas see koer ei või siis kannatada?”

      „Ma tulen, kallis,” hõikas ema moepärast vastu ega liikunud paigast, sest Roger ei paistnud sugugi postist lahkuda tahtvat.

      „See koer on meil kogu tee üks igavene nuhtlus kaelas olnud,” ütles Larry.

      „Ära ole nii kärsitu,” ütles Margo nördinult. „Mis koer sinna parata saab. Ja muuseas, Napolis olid sina see, keda me tervelt tund aega pidime ootama.”

      „Mul oli kõht korrast ära,” selgitas Larry külmalt.

      „Noh, nüüd on arvatavasti temal kõht korrast ära,” ütles Margo võidukalt. „Pada sõimab potti, mis vahet seal on.”

      „Sa tahad vist öelda „katelt”.”

      „Tahan mis ma tahan, mõte jääb samaks.”

      Sel hetkel jõudis ema kohale, juuksed väheke sagris, ja me pidime end kokku