Minu pere ja muud loomad. Gerald Durrell

kes ilmusid alati nagu maa alt välja, niipea kui mõni mesilane talle liiga lähedale lendas või kui tema lamamistooli oli tarvis uude kohta tõsta. Ema tundis ennast lõpuks kohustatud olevat välja öelda, et tema arvates on see päevitamine üsna rumal.

      „Pealegi ei varja see trikoo ju suurt midagi, on ju nii, kallis?” rõhutas ta.

      „Oh, ema, ära ole nii vanamoeline,” läks Margo põlema. „Pealegi me ju sureme ainult üks kord.”

      Selles märkuses oli niisama palju ootamatust kui tõtt ja ema ei osanud selle peale midagi kosta.

      Kolm tursket külapoissi nägid vaeva ja higistasid pool tundi, et Larry kirste majja kanda, samal ajal kui Larry nende ümber sekeldas ning juhtnööre jagas. Üks kirst oli nii suur, et see tuli läbi akna sisse tõsta. Siis veetis Larry õndsa päeva neid lahti pakkides, ja lõpuks oli ta tuba raamatuid nii täis, et keegi ei saanud enam sisse ega välja. Ehitanud raamatutest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma kirjutusmasinaga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel hommikul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel kaela õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult.

      „No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased põlvkonnad ei näe minu teost ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu akna alla kinni siduda?” küsis Larry.

      „Muidugi, kallis,” vastas ema. „Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?”

      „Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda oliivisalusid taga ajada. Ma virutasin talle „Kristliku teadusega”. Kas sinu arvates sellest ei piisa?”

      „Vaene loom on kinni seotud. Sa ei saa ju nõuda, et ta ise ennast lahti teeks,” ütles Margo.

      „Peaks tehtama selline seadus, mis keelaks nende jäledate lojuste sidumise majade lähedusse. Kas te siis keegi ei saa teda ära ajada?”

      „Miks just meie? Meid ta ei sega,” märkis Leslie.

      „On ikka perekond,” lausus Larry mõrult. „Ei mingit vastutulelikkust, ei mingit ligimesearmastust.”

      „Sinul on seda armastust küll jalaga segada,” sõnas Margo.

      „Kõik on sinu süü, ema,” jätkas Larry karmilt. „Sa poleks tohtinud meid nii isekateks kasvatada!”

      „Te kuulake ainult!” hüüatas ema. „Ma pole teid kunagi niisugusteks kasvatanud!”

      „Noh, ilma vastava juhatuseta poleks meist igatahes selliseid egoiste tulnud,” ütles Larry.

      Lõpuks päästsime emaga kahekesi eesli lahti ja viisime ta allamäge kaugemale.

      Vahepeal oli Leslie jõudnud oma revolvrid välja pakkida ja kohutas meid kõiki lõputu paugutamisega, kui ta oma magamistoa aknast vana konservikarbi pihta märki laskis. Larry, elanud läbi ühe iseäranis kurdistava hommiku, paiskus oma toast välja ja teatas, et tal on ilmvõimatu töötada majas, mis iga viie minuti tagant alusmüürini vappub. Solvunud Leslie ütles, et ta peab harjutama. Larry väitis, et see sarnaneb pigem suure India mässu kui harjutamisega. Ema, kellel paugud olid samuti närve söönud, soovitas Leslie’l harjutada tühja revolvriga. Leslie seletas talle pool tundi, miks see pole võimalik. Lõpuks võttis ta tõrksalt oma konservikarbi ja läks majast veidi eemale, nii et lasud jäid küll vaiksemaks, kuid panid meid ikka alatasa võpatama.

      Ema, kes meil kogu aeg silma peal hoidis, jõudis siiski ka ennast oma meelt mööda sisse seada. Kogu maja oli täis maitserohtude aroomi ja sibula ning küüslaugu teravat lõhna, köögis podises lõputu hulk potte ja padasid, ja nende keskel askeldas ema midagi endamisi pomisedes, prillid ninal viltu. Laual kõrgus vankuv virn raamatuid, kust ta aeg-ajalt nõu otsis. Kui ta suutis end köögist lahti rebida, loovis ta õnnelikult aias ringi, midagi vastumeelselt lõikudes ja kärpides või suure vaimustusega rohides ja istutades.

      Aed tõmbas ka mind; koos Rogeriga õppisime seal nii mõndagi üllatavat tundma. Näiteks sai Rogerile selgeks, et herilasi nuuskida ei ole tark tegu, et külakrantsid panevad vingudes jooksu, niipea kui neile väravast pilk peale heita, ja et kanad, kes ootamatult fuksiahekist välja ilmuvad ning siis meeletult kaagutades põgenevad, on küll ihaldusväärne, aga ometi keelatud jahisaak.

      See nukumaja-aed oli minule tõeline muinasjutumaa, mille lillemetsas askeldasid olevused, keda ma polnud varem iialgi näinud. Iga roosiõie tihkete siidlehtede vahel elasid tillukesed krabisarnased ämblikud, kes sibasid küljetsi minema, niipea kui neid häiriti. Nende väikesed läbipaistvad kehad olid sellesama õie värvi, kus nad elasid,− roosad, kreemikad, veinpunased ja võikollased. Mööda lehetäidest korpas roosivarsi jalutasid lepatriinud nagu värskelt ülevõõbatud lelud: kahvatupunased lepatriinud suurte mustade täppidega, õunpunased lepatriinud pruunide täppidega, oranžid lepatriinud hallide ja mustade tähnikestega. Prunnakad ning armsakesed, luusisid nad ringi ja õgisid verevaeseid lehetäisid. Asjaliku, toimeka jorinaga tüürisid lillelt lillele paksud karvased puidumesilased, kes sarnanesid eresiniste karukestega. Siledad esinduslikud päevasurud haspeldasid innukalt jalgteede kohal üles-alla, tardudes vahetevahel tiibu vuristades õhus paigale, et oma pikka peenikest imilonti mõne õie sisse torgata. Valgete kivide vahel sebisid suured mustad sipelgad ja rübelesid kobaras mõne isevärki leiu ümber, olgu see surnud röövik, roosiõieleht või seemneid täis kõrrenutt. Ja kogu selle sagimise saatemuusikana kostis üle fuksiaheki oliivisalude poolt tsikaadide lõputu siristamine. Kui värelev leitsakuhämu võiks mingit häält teha, küllap oleks see siis just see imeline kumisev tsikaadide koorilaul.

      Alguses olin ma niivõrd jahmunud sellisest eluküllusest lausa meie ukselävel, et suutsin ainult juhmina mööda aeda ringi kõndida ja vaadata kord üht, kord teist olendit, lastes end alatasa segada eredaist liblikaist, kes üle heki lendasid. Ajapikku, kui ma juba lilleriigi putukaterohkusega harjusin, muutusid ka minu vaatlused põhjalikumaks. Ma võisin kükakil või kõhuli maas tundide kaupa jälgida, kuidas kõiksugu olevused minu ümber oma elu elasid, samal ajal kui tülpinud ilmega Roger minu kõrval istus. Niiviisi avastasin hulgaliselt imelisi asju.

      Ma leidsin, et väikesed krabiämblikud võivad niisama edukalt nagu kameeleonid värvi vahetada. Võtke ämblik veinpunaselt roosiõielt, kus ta kükitab nagu lihvitud korall, ning asetage ta jaheda valge roosi õiesüdamikku. Ja kui ämblik sinna pidama jääb − enamasti jääb −, siis võite näha, kuidas ta aegamööda kahvatumaks läheb, nagu oleks ta kohamuutusest verevaeseks jäänud, kuni ta kaks päeva hiljem istub valgete kroonlehtede vahel nagu helendav pärl.

      Ma avastasin, et fuksiaheki all kuivas leherägas elas hoopis teistsugune ämblik, väike tige kiskja, osav ja tapahimuline nagu tiiger. Ta hiilis oma leheriigis ringi, silmad päikese käes kilamas, aeg-ajalt seisatades ja karvastele koibadele püsti tõustes, et ringi piiluda. Märgates mõnd kärbest päikesepaistele mõnulema jäävat, tardus ämblik paigale, hakkas siis lausa lehe kasvamise aeglusega edasi liikuma, nihkus märkamatult üha lähemale ja lähemale, kinnitades aeg-ajalt oma päästenööri lehtede külge. Lõpuks, kärbsele päris külje alla jõudnud, jäi jahimees seisma, nihutas veidi jalgu, otsides paremat toetuspunkti, ja kargas siis otse tukkuva kärbse peale, jalad karvaseks kallistuseks harali. Ma ei näinud kordagi, et need väikesed ämblikud oleksid oma ohvri minema lasknud, kui nad juba õige positsiooni sisse olid võtnud.

      Kõik need avastused tõid endaga kaasa pöörase vaimustuse, mida tuli kellegagi jagada. Ja nii ma tormasin vahel äkki majja ning rabasin kõiki ootamatu teatega, et need tundmatud ogalised mustad röövikud rooside peal polegi tegelikult röövikud, vaid hoopis lepatriinuvastsed. Või siis teatasin mitte vähem jahmatava uudise, et kiilassilmad munevad oma munad vaiade otsa. Seda viimast imet õnnestus mul tõesti oma silmaga näha. Ma märkasin roosipõõsal kiilassilma ja vaatasin, kuidas ta lehtede vahel ringi ronib, imetledes ta ilusaid hapraid, nagu rohelisest klaasist tiibu ja hiiglasuuri läbipaistvaid kuldsilmi. Varsti jäi kiilassilm keset roosilehte pidama ja langetas tagakeha. Nii seisis ta hetke paigal, kergitas siis saba üles, ja minu imestuseks kasvas sellest roosilehele juuspeen värvitu niidike, mille tippu ilmus muna. Puhanud veidi, kordas kiilassilmamammi seda