Minu pere ja muud loomad. Gerald Durrell

möödusime viinamarjaaedadest, kust paistsid väikesed, kidurad, rohelistes lehepitsides viinapuud, oliivisaludest, kus puude rõugearmilised tüved meid oma kroonide hämarast varjust sadade imestunud nägudega vahtisid, ja suurtest sebratriibulistest pilliroopuhmastest, mille lehed laperdasid tuules nagu lugematu hulk rohelisi lippe. Lõpuks jõudsime möirates mäest üles, Spiro vajutas pidurid põhja ja auto jäi tolmuvines seisma.

      „Siin see on,” ütles ta oma jämeda nimetissõrmega osutades. „See on maja, milles on vannituba, nagu te tahtnud.”

      Ema, kes oli silmad kogu sõidu ajal kõvasti kinni hoidnud, tegi need nüüd lahti ja vaatas. Spiro osutas kaunilt kaarduvale mäenõlvale, mis laskus sädeleva mereni. Mägi ja orud ümberringi olid kaetud oliivisalude udusulestikuga, mis sädeles nagu kalasoomus, kui tuulepuhang lehti puudutas. Keset nõlvakut, kõrgete sihvakate küpresside kaitsvas varjus pesitas keset rohelust väike maasikaroosa maja nagu mingi võõramaine puuvili. Küpressid õõtsusid õrnalt tuules, nagu oleksid nad taevast meie saabumise auks hoolega veel sinisemaks võõbanud.

      teine peatükk

      MAASIKAROOSA MAJA

      See väike roosanäoline karpmaja seisis kuidagi otsustaval ilmel keset tillukest aeda. Päike oli rohelised aknaluugid heledaks pleegitanud, värvi praguliseks kõrvetanud ja kohati mulliliseks üles kohrutanud. Kõrge fuksiahekiga piiratud aias moodustasid siledate valgete kividega ääristatud lillepeenrad keerukaid geomeetrilisi mustreid. Kitsukesed valge klibukattega jalgrajad keerlesid tähekujuliste, poolkuukujuliste, kolmnurksete ja õlgkübarast vaevalt suuremate ümmarguste lillepeenarde vahel, millel vohas omapead kasvanud lillede kahune segadik. Roosid poetasid maha alustassisuurusi, siidjaid ning siledaid, leekpunaseid ja kuuvalevaid kroonlehti. Saialilled seisid nagu trobikond topilisi päikesepoegi, jälgides oma esivanema teekonda üle taevavõlvi. Madalast rohust vaatasid vastu võõrasemade süütud sametnäod ja südajate lehtede varjus painutasid kannikesed nukrameelselt päid. Tillukese rõdu kohal toretsev imelillepõõsas1 oli nagu karnevaliks erepunaseid õielaternaid täis riputatud. Fuksiaheki hämaruses värelesid tuhanded õilmed nagu tillukesed baleriinid ärevas esinemisootuses. Soe õhk oli täis sadade närbuvate lillede lõhna ja putukate tasast, suigutavat suminat. Niipea kui me seda maja nägime, tahtsime kohe selles elada: näis, nagu oleks maja seal seistes ainult meid oodanudki. Tundsime, et oleme koju jõudnud.

      Spiro, kes oli nii ootamatult meie ellu tunginud, võttis kogu meie asjaajamise enda peale. Ta tegi meile selgeks, et on parem, kui tema meie asjadega tegeleb, sest teda tunnevad kõik ja tema seisab hea selle eest, et meid kusagil ei tüssataks.

      „Ärge teie muretsevad, missis Durrell,” ütles ta ähvardavalt kulmu kortsutades, „jätavad kõik minu hooleks.”

      Ta viis meid sisseoste tegema, ja pärast tunniajalist kurnavat karjumist õnnestus tal mõne asja hind paari drahmi võrra alla lüüa. See oli umbes ühepennine võit, aga Spiro seletas, et asi pole mitte rahas, vaid põhimõttes. Teine põhjus oli muidugi see, et ta oli kreeklane ja jumaldas kauplemist. See oli Spiro, kes, avastanud, et meie raha pole veel Inglismaalt kohale jõudnud, andis meile võlgu ja läks ning võttis ette karmi kõneluse pangajuhatajaga tolle organiseerimisvõime puudulikkuse teemal. Teda ei huvitanud sugugi asjaolu, et vaene pangajuhataja polnud tegelikult milleski süüdi. See oli Spiro, kes maksis kinni meie hotelliarve, muretses vankri, et vedada meie pagas roosasse majja, ta tõi ka meid endid kohale, kusjuures tema auto oli meie jaoks kokkuostetud toiduaineid kuhjaga täis tuubitud.

      Me tõdesime peagi, et ta polnud asjatult kiidelnud, nagu tunneks ta saarel kõiki ja kõik tunneksid teda. Kus tema auto ka ei peatunud, ikka kutsus kümmekond häält teda puude alla lauakeste juurde tassile kohvile. Politseinikud, talupojad ja preestrid viipasid ja naeratasid, kui ta mööda juhtus sõitma; kalurid, kaupmehed ja kohvikupidajad tervitasid teda kui venda. „Aa, Spiro!” ütlesid nad ja naeratasid talle lahkelt nagu üleannetule, kuid armsale lapsele. Nad pidasid lugu tema aususest ja sõjakusest, üle kõige aga jumaldasid tema ehtkreekalikku põlgust ning kartmatust igasuguste bürokraatia-avalduste suhtes. Kui me saarele tulime, võtsid tolliametnikud ära kaks meie kohvrit, põhjendades seda kummalise väitega, nagu oleks kohvrites olev pesu ja muud asjad mõeldud äritegemiseks. Nüüd, kui olime maasikaroosasse majja kolinud ja voodipesu küsimus päevakorda tõusis, rääkis ema tollis kinnipeetud kohvritest Spirole, küsides temalt nõu ja abi.

      „Jumaluke, missis Durrell,” pasundas Spiro raevust punaseks lahvatades, „miks minule ennem sellest ei rääkinud? Need lurjused seal tolliametis! Homme kohe viin teie sinna ja kutsun nad korrale. Ma tunnen nad kõik ja nemad tunnevad minu ka. Jätavad te kõik minu hooleks − ma nad korrale kutsun.”

      Järgmisel hommikul sõidutas ta ema tolliametisse. Me läksime kõik kaasa, sest keegi ei tahtnud sellest naljast ilma jääda. Spiro tormas tolliametisse sisse nagu vihane karu.

      „Kus on nende inimeste asjad?” päris ta paksukese ametniku käest.

      „Te peate silmas nende kaubakaste?” küsis ametnik oma parimas inglise keeles vastu.

      „Mida teie arvanud minu pidanud?”

      „Nad on siin,” möönis ametnik ettevaatlikult.

      „Me tulnud need ära viima,” tegi Spiro kurja nägu, „panna nad valmis.”

      Ta pööras ringi ja kõndis väärikalt välja, et leida endale kedagi appi pagasit kandma, ja tuli tagasi just siis, kui ametnik emalt saadud võtmega üht kohvrit avas. Spiro tormas vihase röögatusega kohale ja lajatas kohvrikaane vastu õnnetu ametniku näppe kinni.

      „Misjaoks sa lahti teinud, litapoeg?” päris ta raevukalt.

      Muljutud käega vehkiv tolliametnik vaidles kurjalt vastu, et tema kohus on kohvrite sisu kontrollida.

      „Kohus?” küsis Spiro toreda põlgusega. „Mis sa tahad sellega öelda − kohus? Sinu kohus on tülitada ilmsüüta välismaalased, jah? Kohelda nemad nagu salakaubavedajad, jah? Seda sa ütled − kohus?”

      Spiro pidas vahet, tõmbas sügavasti hinge, haaras siis mõlemad suured kohvrid oma vägevate kämmalde otsa ja kõndis ukse poole. Seal jäi ta seisma ja tulistas hüvastijätuks veel ühe paugu.

      „Ma tean sind küll, Kristakis, nii et ära mulle tule rääkida oma kohus. Ma mäletan, kuidas sulle kaksteist tuhat trahvi tehtud, kui sa dünamiidiga kala püüdnud. Ma ei kannata, et mingisugused kurjategijad räägivad minule kohusest.”

      Me sõitsime tolliametist võidukalt minema, kaasas puutumata ja kontrollimata pagas.

      „Need lurjused arvavad, et see saar on nende oma,” tähendas Spiro. Muidugi ei tulnud tal pähegi, et ta ise käitus täpselt nii, nagu oleks see saar just tema oma.

      Kord juba meie eest hoolitsema hakanud, jäi Spiro nagu takjas meie külge rippuma. Mõne tunniga oli ta taksojuhist muutunud meie kaitsjaks, ja nädalaga sai temast meie teejuht, filosoof ja sõber. Ta elas niivõrd meie perekonnaellu sisse, et varsti ei tehtud ega kavatsetudki teha midagi, milles ta ühtvõi teistviisi poleks osalenud. Ta oli oma põrnitseva pilgu ja härjahäälega alati kohal, korraldas meie elu, õpetas asjade eest õiget hinda maksma, hoidis meil kõigil valvsalt silma peal ja jutustas emale kõigest, mida ema tema arvates pidi teadma. Nagu suur pruun rohmakas ingel hoolitses ta meie kõigi justkui natuke arutute laste eest. Meie ema ta lihtsalt jumaldas ja laulis talle kõikjal valjul häälel kiitust, pannes ema piinlikkust tundma.

      „Te peaksite ikka mõtlema, mis teie teevad,” rääkis ta meile tõsise näoga. „Me ei taha ju ema pahandama.”

      „Mille hea pärast, Spiro?” vaidles Larry hästi teeseldud imestusega vastu. „Ta pole meie heaks midagi teinud … miks siis meie peaksime temast hoolima?”

      „Jumaluke, master Larry, ärge ometi niimoodi naljatavad!” ahastas Spiro.

      „Tal on täiesti õigus, Spiro,” kinnitas Leslie surmtõsiselt. „Teate, ta pole tõesti suurem asi ema.”

      „Ärge rääkivad nii, ärge rääkivad nii!” möirgas Spiro. „Jumala ausõna, kui minul oleks niisugune ema,

1

Bougainvillea− Lõuna-Ameerika päritoluga põõsastaim imelilleliste sugukonnast; ilutaimena levinud ka Vanas Maailmas. (Siin ja edaspidi tõlkijate märkused.)