Kadunud riigid. Norman Davies

ja tõenäoliselt ka ebaõiglane. Tänapäeval kasutatakse tavaliselt tõlkevarianti Rahumeelne, aga see võiks olla ka kui just mitte Argpüks, siis vähemalt Sõjavastane. See ei tähenda, et Konrad püüdis iga hinna eest sõda vältida. 954. aastal tungisid tema riiki korraga ungarlased ja saratseenid. Konrad läkitas madjarite juurde saadikud, kes kutsusid neid üles saratseene tagasi lööma, ning samal ajal pöördus ta ka saratseenide poole, ärgitades neid võitlema ungarlaste vastu. Seejärel tõmbus ta ise tagasi ja jäi ootama, kuni vastased üksteist rapivad, ning andis siis Burgundia väele käsu plats puhtaks teha. Järgmisel kümnendil juhtis ta sõjakäike saratseenide asunduste vastu Provence’is. Seega võiks teda kõige paremini iseloomustada kui kuningat, kes oskas kasutada nii kavalust kui ka jagada hoope. Püsida troonil viiskümmend kuus aastat oli juba iseenesest vägitegu.

      Konradi riigi olemasolu kinnitavad hästi mündid ja kiriku dokumendid. Näiteks münditi Lugdunumis pronks-denier, kus keskse risti kujutise ümber on kiri CONRADUS. Ta rajas 960. aastal Avignoni lähedale Frigolet’sse Montmajouri kloostri ja enne 993. aastat221 Darentasia (Tarentaise Savoias) kloostri, mille tänapäevane nimi Moûtiers on moonutatud vorm sõnast monasterium. Ehkki Konrad oli abielus Lääne-Frangi riigist pärit printsessiga, iseloomustasid tema valitsusaega vaenulikud suhted Hugoonidega , kes tahtsid murda 933. aasta lepingut, aga ka sakslaste jätkuv eestkoste. Konrad oli olnud keisri õukonna eestkoste all ja tema õest Adelheidist (valitses 931–939) sai Otto Suure teine keisrinna. Adel-hôneR AR heid oli silmapaistev heategija, kellest hiljem sai püha Adelaide. Samuti etendas ta leskkeisrinnana tähtsat osa oma alaealise poja regendina. Kon-Provence’i Avignon krahvkond radi hilisemaid valitsemisaastaid varjutas lähenev aastatuhandevahetus, mille puhul ennustati maailmalõppu. „10. sajand oli maailmas olnud Arles Durance LIGUURIA raudne aeg, asjad olid arenenud halvemuse poole ning nüüd oli oodata Aix MERI kohtumõistmist ja lõppu.”222 Katk ja näljahädad ennustasid kataklüsmi, mis aga jäi tulemata. Mõnele teadlasele on jäänud teistsugune mulje. Lioni laht „Meeldiv ja naerusuine lõunamaa kliima … manab silme ette rüütellikkuse esimesed varased viljad ja nendega seotud laulud,” kirjutab üks 19. sajandi ülevoolavate tunnetega entusiast. „Suurema osa 10. sajandist, kui Prantsusmaa põhjaosa oli haaratud sisemistest vastuoludest, võisid Provence ja prantslaste võimu alt vabad ajaloolise Burgundia osad elada rahulikult Konrad Rahumeelse leebe valitsuse all.”223

      Ka Konradi poeg Rudolf III sõltus Saksa toetusest. Kui ülikud hakkasid mässama, tulid talle appi Saksa väed, kes saadeti kohale leskkeisrinna Adelheidi käsul, sest kahe Burgundia kuningriigil polnud midagi niisugust, mis vähegi meenutanuks tugevat keskvalitsust. Kuningas oli oma Arles’i residentsis väga kaugel kõikidest sisemaa piirkondadest, mida ta lootis oma kontrolli all hoida. Krahvid, piiskopid ja linnad püüdsid allutada kohalikke elanikke oma võimule. Samas oli detsentraliseeritusel ka eeliseid. Riiki polnud võimalik hävitada üheainsa löögiga keskuse pihta, seda oli võimalik teha ainult aegamisi, tükk-tükilt. Niisugune oligi Arles’i riigi saatus. Selle varisevad osad pidasid koos vastu veel kaua pärast seda, kui mitu riigi kõige tähtsamat osa olid lakanud olemast.

      Et kõike täielikult valgustada, tuleb ajaloolastel pajatada ka lugusid igasugustest vähetähtsatest valitsejatest ja riigikestest, mis tekkisid kuningavõimu kõrvale. Näiteks Ülem-Burgundias haaras Genfi piiskop oma kontrolli alla mitte üksnes linna, vaid ka suure osa sealse järve ümbrusest. Selle tagajärjel hõivas comitatus ehk ilmalik Genfi krahv naabruses asuva Eneci (Annecy), kus 10.–14. sajandil oli võimul kakskümmend üks põlvkonda kohalikke krahve. Samasugune lugu juhtus Lyonis. Sealsed piiskopid, kes väitsid end olevat kogu Gallia peapiiskopid, olid Frangi riigis tõusnudki peapiiskopiks ja juba saavutanud kindla kontrolli linna üle, kui tekkis Arles’i riik. Selle tagajärjel kolis Lyoni krahv naaberpiirkonda Forêzi, kus ta juhtis Montbrisoni kindlusest lõputut võitlust peapiiskoppidega.

      Ülem-Burgundia põhjaosas olid Burgundia pfaltskrahvidel hulk privileege tänu sellele, et nad kaitsesid piiriala Alsace’i ja Švaabimaa sakslaste eest. Nende kindlus oli Vesontios (Besançon), kus Burgundia Otte-Guillaume või Otto-Wilhelm (986–1026) asutas 36 krahvkonda, mis jäid püsima kuni 17. sajandini. Viennois’s rajasid Alboni krahvid baasi, kus Alboni Guigues (surn 1030) pani aluse kuni Mont Cenis’ni ulatuvale riigile. Üks tema järeltulijatest võttis oma vapiloomaks delfiini. Nii hakatigi tema võimupärijaid nimetama delfini’deks ja nende valdusi Dauphinéks (ehk Delfinaadiks).

      Alam-Burgundias tekkis Rhône’i orus Valentinois’s, Orange’is ja Venaissini krahvkonnas terve hulk peaaegu iseseisvaid krahvkondi. Suurima võimu koondasid enda kätte siiski krahv Boso järeltulijad. Bosoonide kolmest haruliinist lõppes üks Arles’i Hugoga (vt ülalpool), teisest sai alguse nn Provence’i krahvide sugu, kelle asupaik oli Aisis (Aix-en-Provence), kolmas asutas mägise Fourcalquier’ krahvkonna. Provence’i krahvide võim oli riigi lõunaosas peaaegu täielik, kui välja arvata ägedaloomulised Baou (Les Baux) isandad, kelle vallutamatu kindlus ja alistamatu tahe trotsisid kõiki tulijaid.

      Niisuguse võimu killunemise tõttu käis Arles’i riik alla ja Arles’i tähtsus vähenes, nii et see jäi üksnes nime poolest pealinnaks. 10.–12. sajandil ei korraldatud seal ühtki kroonimist. Suurepärane Rooma amfiteater muudeti kindluseks ja selle areenile püstitati õnnetu hoonekompleks, mis pidi pakkuma turvapaika. Niisugustes oludes tuli Rudolf III-l võidelda aina kasvama kippuvate piirangutega. Kroonikud andsid talle hüüdnimeks Laisk (sks Faule, pr Fainéant) ja Vaga ehk kokku „püha logard”. Eriti häiris teda riigi põhjaosa pfaltskrahvide hävitustöö, mille vastu ta kutsus appi sakslaste kuninga Heinrich II. Vastutasuks nõudis Heinrich – nagu ka Normandia hertsog William samal ajal – lubadust määrata end Rudolfi ainsaks pärijaks. Rudolfil ei olnud lapsi ja trooni oleks tõenäoliselt hakanud endale nõudma üks toonase hirmuäratava aja hirmuäratavamaid sõjamehi, Champagne’i valitseja Odo II. Tegelikult suri Heinrich (valitses 1014–1024) enne kui Rudolf. Aga antud lubadust ei unustatud.

      Olukord läks kriitiliseks 1032. aastal. Nagu oli arvatudki, suri Rudolf pärijata. Ootuspäraselt asusid kahe Burgundia trooni otsekohe endale nõudma nii Champagne’i Odo kui ka Heinrichi poeg, keiser Konrad II. Keiser jäi peale, sest Odo taotluse tühistas tema feodaalisand, Prantsuse kuningas. Nii et kui kahe Burgundia riik läks valutult Saksa keisrite valdusse, oli tagatud ka rahvusvaheline tunnustus. Riik sai vähemalt teoreetiliselt püsima jääda, kuni selle kõige viimane kild langes kuus sajandit hiljem Prantsusmaa kätte.

      Saksa Rahva Püha Rooma riik, nagu seda hakati nimetama, polnud lihtne organism. Selle lõpupoole olnud seal öeldavasti niisama palju vürstiriike, kui on aastas päevi. Pärast 1032. aastat aga koosnes see põhiliselt kolmest osast: Saksamaa kuningriik (Regnum Teutonicum), Itaalia kuningriik (Regnum Italiae) ja Burgundia kuningriik (Regnum Burgundiae) ehk Arles’i kuningriik – nagu see inkorporeerimise järel ümber nimetati –, mis aga saksa keeles on tuntud nime all Königreich von Burgund. Seega oli järele jäänud ainult kaks Burgundiat: kõrgemast võimust sõltuv hertsogkond Prantsusmaal ja kõrgemast võimust sõltuv riik Saksa-Rooma keisririigis. Kas viimati nimetatu tuleks lugeda uueks riiklikuks moodustiseks või mitte? Bryce’i arvates mitte ja nii käsitlebki ta seda kui lihtsalt Arles’i riigi jätku. Siiski on vastupidised väited vägagi veenvad. Poliitiline kontekst oli radikaalselt muutunud ja ka territoriaalne baas hakkas muutuma. Saja aasta jooksul pärast 1032. aastat elas keisrivõimule alluv Burgundia üle veel uusi muutusi. Seda käsitletakse siin kui seitsmendat riiki.

      Järgmised kolmsada aastat – mis on ju tohutu ajavahemik – tegutses keisririigi koosseisu kuuluv kuningriik nii hästi, kui suutis. Kui mitte arvestada Friedrich Barbarossat (valitses 1152–1190), siis ei ilmutanud keisrid kaugel Saksamaal asuvatest residentsidest Burgundia vastu erilist huvi. Kuningriigi poliitika peamise sisu moodustasid kohaliku tähtsusega asjad: krahvide ja linnade vihavaen, tähtsusetud lahingud, valitsejate vandenõud. Aga ikkagi oleks ainult vähesed osanud ennustada, et Prantsusmaa koosseisus olev tagasihoidlik hertsogkond võib ühel päeval tõusta tunduvalt mõjuvõimsamaks kui Saksa-Rooma keisririigi hiigelsuur kuningriik.

      Keisririigi kuningriigis kujunenud keelelised mustrid on vägagi õpetlikud. Sakslaste

221

Alpes du Nord, Michelin, Guide Vert (Pariis, 2007), lk 338–339.

222

R. W. Dixon, The Close of the Tenth Century of the Christian Era, Arnold Prize Essay (Oxford, 1858), lk 2.

223

E. Taylor (toim), Lays of the Minnesingers or German Troubadours of the Twelfth and Thirteenth Centuries (London, 1825), lk 15–16.