Kadunud riigid. Norman Davies

oru tihedat laevaliiklust ja peamisi sissepääse Vahemerest sisemaale. Sealsed iidsed linnad olid ühiskondlikult ja kaubanduslikult õitsval järjel. Tõsi küll, rannikualasid rüüstasid sageli saratseenidest mereröövlid, kes olid paljudele Riviera asulatele tõeline nuhtlus, mistõttu meresõit Itaaliasse polnud sugugi turvaline. „Röövelparunite” ja lossiisandate kontrolli all oli palju mägedevahelisi orgusid. Aga ikkagi taipas iga vähegi ambitsioonikam valitseja nagu Boso kindlasti, et on omandanud äärmiselt paljutõotava kinnisvaratüki. Järjepidevust ja stabiilsust toetas kristlik kirik. Igal tähtsamal linnal oli oma vana piiskopkond ja mungakloostritel tugev jalgealune. Lerinumi (Lérins) saare klooster, mille asutas u 410. aastal püha Honortus, oli andnud palju kirikutegelasi, kes teenisid kõikjal kogu Lõuna-Gallias.215 Kõnealuseks ajaks oli klooster oma tähtsuse suuresti kaotanud ja allus Clunyle.

      Samasugused sündmused toimusid ka Ülem-Burgundias. Seal haaras initsiatiivi veel üks frangi soost seikleja, Auxerre’i Rudolf (859–912). Rudolf koos oma liitlastega, kes olid kõik abielu kaudu seotud Baieri Welfide dünastiaga ehk hilisemate gvelfidega, märkasid Saksamaa üha suurenevat huvi. Ükski Lotharingia valitud valitseja polnud kuigi tugev ja peagi avanes hea võimalus. Kuna tema kava hõivata Alsace (Elsass) oli ebaõnnestunud, tõmbus Rudolf tagasi Saint-Maurice’i (Saint-Maurice-en-Valais), mis oli tema isiklik valdus, ja asus koos tähtsamate ülikute ja kirikutegelastega kavandama teistsugust manöövrit. 888. aastal kutsuti Saint-Maurice’is kokku koosolek, et valida Rudolf Provence’i Mantaille’ kirikukogu eeskuju järgides Burgundia kuningaks. Rudolf kindlustas oma valdusi, loobudes taotlemast Alsace’i, ja vastutasuks tunnustas Ida-Frangi riik tema suveräänsust. Samuti korraldas ta mitu kaalutletud abieluliitu. Tema õde abiellus Richard Kohtumõistjaga. Üks tema tütar abiellus Louis Pimedaga, teine Arles’i krahvi ja hilisema Toskaana markkrahvi Boso II-ga.

      Nii oli 9. sajandi lõpul kolm Burgundiat. Üks, nimelt hertsogkond, jäi Lääne-Frangi riigi koosseisu. Ülejäänud kaks, Ülem- ja Alam-Burgundia, olid äsja saanud iseseisvaks. Rudolfi valdusi kirjeldati toona nii, et see jääb Iurum et Alpes Penninas’e ja apud Sanctum Mauritium’i vahele. Seetõttu kasutati selle kohta mõnikord ka nime Trans-Juura Burgundia, et eristada seda teisele poole Juura mägesid jäävast hertsogkonnast, aga need nimed on eksitavad. Tegelikult ulatus Rudolfi riik mõlemale poole Juurat ja selle alale jäi ka hulk tänapäevaseid Šveitsi kantoneid (Valais, Vaud, Neuchâtel ja Genf) ning Savoia ja Dauphiné põhjaosa. Halduskeskus oli Saint-Maurice. See oli viies Burgundia kuningriik, Bryce’i nimistu number IV.

      Ülem-Burgundiat on raske ette kujutada, pidamata silmas tänapäevast Prantsusmaad, Saksamaad ja Šveitsi. Tuleb alati meeles pidada, et tänapäeva Euroopa riike pole lihtsalt välja mõeldud ja et neile eelnenud riigid polnud sugugi rohkem kunstlikud moodustised kui paljud teised riigid Euroopa ajaloos. Ülemburgundlased rääkisid ühist keelt, mis ei levinud kunagi nende vanade vaenlaste, saksa keelt kõnelevate alemannide alale. Neid iseloomustas mägilaste kangekaelsus, alateadlik umbusk võõraste vastu ning ühised minevikumälestused ja müüdid, mille vanus oli juba pooltuhat aastat. On ka arvatud, et nad suutsid säilitada vana Burgundia sõltumatut vaimu palju paremini, kui see oli võimalik frankidele alluvas hertsogkonnas või välismõjudele rohkem avatud piirkondades. Nagu ütleb Šveitsi ajaloolane: „C’est ainsi que nacquit une improbable patrie entre un marteau et une éclume” („Seega sündis täiesti võimatuna tunduv isamaa lausa haamri ja alasi vahel”).216 Selge vihje, et Šveits kasvas välja Burgundia juurtest.

      Vähe spetsialiste söandab siiski vaielda vastu väitele, et Ülem-Burgundia aeg oli sattunud „keskaja ühte kõige segasemasse perioodi”.217 Kuningriigi rajaja ainus poeg Rudolf II (surn 937) seadis oma sünniõiguse ohtu, tehes Põhja-Itaalia poliitikasse sekkudes ohtlikke panuseid. Kui ta krooniti 923. aastal Lombardia kuningaks, hakkas ta jagama oma aega Saint-Maurice’i ja Pavia vahel. Itaalia ülikud pöördusid peagi tema vastu ja kutsusid tema asemele Alam-Burgundia regendi Arles’i Hugo. 933. aastal mõtlesid Rudolf ja Hugo aga välja teravmeelse lahenduse. Rudolf nõustus tunnistama Hugo taotlusi Itaalias, too aga pakkus Rudolfi välja ühendatud Ülem- ja Alam-Burgundia riigi valitsejaks. Rudolfi tütar abiellus Hugo pojaga ja nelja aasta pärast sai õnnelik abielupaar endale isade ühendatud riigid. Seda äärmiselt tähtsat sündmust ümbritseb aga päris suur segadus, sest Ülem-Burgundia kuningatena on nimetatud nii Rudolfit, Rudolphust kui ka Ralfi ja Raouli. Samuti on kummaline tõdeda (välja arvatud need, kes on harjunud Inglismaa tavadega), et kuningate järjekorranumbrid lähevad katkematult edasi ka pärast uue kuningriigi loomist. Nii mainitakse esimest Rudolfit, kes valitses kaht ühendatud Burgundiat, üldjuhul kui Rudolf II, mis viitab sellele, et ta tuli võimule tänu lõunas toimunud võimuvahetusele, mitte aga tänu uue riigi moodustamisele.218

      Peamine segaduste allikas peitub siiski üldises rahulolus 933. aasta lepingu poliitilise kontekstiga. Kõikides Burgundiast pärit kommentaarides kujutatakse seda lihtsalt kui kahe valitseja kauplemise tulemust. Siiski jälgiti Itaalia põhjaosas toimuvat väga tähelepanelikult ka Saksamaal, kus Rudolfi ja Hugo minekud-tulekud pidid saksi Ottoonides paratamatult kahtlusi esile kutsuma. Kui kaks Burgundia valitsejat sõlmisid tiheda poliitilise ja abielulise liidu, ei saanud nende naabrid neid rahule jätta.

      Otto I [keiser] reageeris otsekohe sellest liidust tingitud ohule. Sekkudes Rudolfi viieteistaastase poja Konradi kaitsjana, tungis Otto Burgundiasse, „võttis nii kuninga kui ka kuningriigi oma valdusse” ja kõrvaldas nii Itaalia ja Burgundia alade liidu ohu … Ehkki Burgundia liideti Saksa-Rooma keisririigiga alles 1034. aastal, oli see sakslaste kontrolli all juba alates 938. aastast.219

      Saksa mõju oli Burgundia ühendamisel üks põhilisi tegureid. Rudolfi dünastial võimaldati edasi toimetada ja nii jätkuski kahe Burgundia riigi ühendamine. Siiski oli keiser piitsaga alati jaol. Kui aeg tundus olevat käes, võisid tema või ta järeltulijad alati seni tehtu tühistada ja korraldada Burgundia asjad ümber nii, nagu oli neile kasulik.

      10. sajandil hakkas tulevase Euroopa kaart tasapisi välja kujunema. Läänes algas pikka aega kestnud rekonkista, mille tulemusena sai Pürenee poolsaarest kristlike riikide maa-ala. Troonile astus esimene kogu Inglismaad valitsev kuningas (vt lk 94) Hugues Capet’ (valitses 987–996). Tema järeltulijate ajal hakati Lääne-Frangi riiki aegamisi nimetama Prantsusmaaks220 ja kolm Ottoonist Saksimaa valitsejat panid aluse riigile, millest aja jooksul sai Saksa-Rooma keisririik. Sedamööda, kuidas mälestused frankidest tuhmusid, taandusid vanad nimed Lääne-Frangi riik ehk Neustria ja Ida-Frangi riik ehk Austraasia uute nimede Prantsusmaa ja Saksamaa ees. Itaalias oli Rooma paavst võitnud enda kätte nii poliitilise kui ka usulise võimu. Bütsantsi võimu ja õigeusu mõju vähenedes hakkas ida pool tekkima uusi riike. Pärast madjarite saabumist 895. aastal lõppesid sajandeid kestnud barbarite ründeretked. Bulgaaria, Poola, Ungari ja Kiievi-Vene, nagu ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa, olid uued riigid. Paljudest muundumistest hoolimata oli Burgundia juba väga vana.

      Ehkki niinimetatud kahe Burgundia kuningriigi ehk pealinna järgi Arles’i kuningriigi (Le Royaume des Deux Bourgognes, Das Königreich Arelat) tekkeprotsess oli üsnagi juhuslikku laadi, polnud see kaugeltki kunstlik moodustis. Riik kujutas enesest geograafiliselt loomulikku tervikut, mis ulatus Rhône’i orust ja selle lisajõgedest (koos nende allikateks olevate liustikega) kuni mereni. Riigi asukoht langes ühte ajaloolise Burgundiaga ja siin oli levinud ühine ladinajärgne kultuur. Sellel oli põhjas korralik ühendus Reinimaaga – Burgundia värava nime kandnud iidne tee (praegu Belfort Gap) –, lõunas aga oli see Arles’i ja Marseille sadama kaudu ühenduses nii Itaalia kui ka Pürenee poolsaarega. Geopoliitiliselt jäi see naaberriike räsivate rajude eest mõnevõrra tuulevarju. Siin puhus just edukaks ajalooliseks teekonnaks vajalik soodus tuul. Niisugune oli kuues Burgundia kuningriik, James Bryce’i nimistus on selle number V.

      Esimese saja aasta jooksul läks uuel riigil korda

215

Mireille Labrousse, St Honorat: fondateurde Lérins et Évêque d’Arles (Bégrolles, 1995).

216

Favrod, La Chronique de Marius d’Avenches, lk 122.

217

Selle väite autor, omaaegne ajakirja „English Historical Review” ja Oxfordi Magdaleni kolledži kolleegiumi liige R. Lane Poole, on probleemiga põhjalikult maadelnud. Tema enne Esimest maailmasõda kirjutatud teos „Notes on Burgundy” on krõbekuiv uuring. Siiski on teoses selgesti tunda varjatud põnevust, kui autor võrdleb vähetuntud ürikute ja kroonikate hämaraid vihjeid või imetleb, kui täpselt eristab Reimsi Flodoard kolme rahvast, kes kõik kandsid sama nime. Kaks tema uuringut algatavad tõelise detektiivitöö, püüdes välja selgitada neidki inimesi, kelle täielikku nime pole kusagil nimetatud. Üks uurimus räägib „Alpide lähikonnast pärinevast hertsogist”, kes väidetavalt olevat abiellunud Inglise kuninga Edward Vanema (valitses 899–924) tütrega, teine käsitleb burgundlast, keda teatakse üksnes kui Hugo Cisalpinust. Kas tegu on Hugo Musta, Hugo Valge või koguni Itaalia Hugo I vennapoja Hugoga? Ükski otsing pole tulemusi andnud. Otsingud ongi need, mis pakuvad rahuldust. – Autor

218

R. Lane Poole, Burgundian Notes: The Union of the Two Kingdoms of Burgundy (Oxford, 1913).

219

Geoffrey Barraclough, The Origins of Modern Germany (London, 1947), lk 50–51.

220

Varem kasutati nime Prantsusmaa harva, välja arvatud siis, kui jutt käis väikesest piirkonnast Seine’i orus, mida tänapäeval nimetatakse Île de France. Hugues Capet sai tuntuks just selles kitsas tähenduses tiitli duc de France kandjana. Saanud kuningaks, hakkas ta seda nime kasutama kogu oma kuningriigi kohta ja jättis sellega oma poliitilistes taotlustes mulje, et tema ja ta alamad on ainsad tõelised Karl Suure ja Chlodovechi Frangi riigi traditsioonide jätkajad. Siin võis abiks olla ka see, et saksakeelset nime Frankreich – frankide maa – hakati kasutama Karl Suure impeeriumi lääne-, mitte aga idapoolse osa kohta, mille kohta läks käibele nimi Deutschland. Sellele nimemuutusele aitasid kahtlemata kaasa Ottooni keisrid: nad olid saksid, keda ei häirinud, et uus nimetus ei seostanud idapoolseid alasid frankidega. – Autor