Kadunud riigid. Norman Davies

hiljem läks Baseli piiskop sammu võrra kaugemale, luues „vürstkondpiiskopkonna” ja asus valitsema mitte üksnes oma piiskopkonda, vaid ka ümberkaudseid, omal ajal Rainald III-lt konfiskeeritud alasid.233

      Keiserliku Burgundia kuningriigi küljest langes ära ka suuri osi tulevasest Šveitsist. Mõnevõrra varem, 13. sajandi algul täheldati talupoegade väljarännet Sioni piiskopi Valais’s paiknevatelt maadelt ida poole Graubündenisse. Ümberasujad tõid kaasa sillaehitusoskuse, avasid teelistele Scholleneni kuristiku ja tagasid juurdepääsu tähtsale kaubateele Itaaliasse läbi Sankt Gotthardi kuru. Augustis 1291 andsid Uri, Schweizi ja Unterwaldeni kantoni esindajad, kes kogusid kuru läbimise eest tollimaksu, vande avaldada vastupanu igasugusele välisele sekkumisele. See oli esimene samm Šveitsi konföderatsiooni loomise poole.234

      Provence seevastu eemaldus mitme abielu kaudu Burgundiast. 1127. aastal oli viimane Bosoonide pärijanna loovutanud oma õigused Barcelonast pärit abikaasale ja andnud seega tegeliku kontrolli oma alade üle väljapoole Saksa-Rooma keisririigi piire. 1246. aastal astus viimane Provence’i katalaanist pärijanna samasuguse sammu ja andis võimu üle oma Anjou suguvõsast pärit mehele, pannes sellega aluse nende krahvide reale, kes olid Prantsuse kuninga vasallid.235 (vt lk 204)

      Ja erosioon jätkus. 13. sajandi esimesel veerandil vallutasid prantslased Albi ristisõja käigus Languedoci ja jõudsid välja Rhône’i paremkaldale. Kuningas Louis IX ajal (valitses 1226–1270) kavandati pikka aega eelposti Vahemere äärde Aigues-Mortes’i, et rajada ristisõjaks sadam ja kindlustada positsioone Rhône’i alamjooksul.236 1229. aastal õnnestus Prantsuse kuninga esindajatel luua Vivariumi (Viviers) piiskoppi kaugemale tõrjudes prantslaste tugiala Sevennide jalamil Vivarais’s.237 Teisel pool mägesid asuva väikese Venasque’i linna järgi nime saanud Venaissini krahvkonna pärandas lasteta omanik 1274. aastal paavstivõimule. Avignoni enklaav, mis oli krahvkonna osa, müüdi 1348. aastal eksiili läinud paavstile.238 Aurausioni (Orange) naabruses oli Baux’ krahvide autonoomne vürstiriik. Viimased olid kurikuulsad oma vastuhakuga Provence’i krahvidele Baussenque’i sõdade ajal. Nende krahvide valdused läksid lõpuks Prantsusmaale Chaloni suguvõsa valdussse.239

      Lugdunum – Lyon –, Rhône’i oru peamine linn, kasvas esmajärgulise tähtsusega kaubalinnaks. Sealsed iga-aastased laadad, mis kubisesid Itaalia kaupmeestest, kujunesid suureks Põhja- ja Lõuna-Euroopa kaubavahetuskeskuseks. Ja linn pakkus Prantsusmaale ka üha suuremat strateegilist huvi. 13. sajandil oli Lyon peale kõige muu erakordselt tähtis veel peapiiskopi residentsina. Siin toimus hulk kirikukogusid. Üks neist heitis 1245. aastal keiser Friedrich II kirikust välja. Veel ühel, 1274. aasta kirikukogul osales 500 piiskoppi. Paavstidki olid isiklikult kohal ja 1305. aastal krooniti just siin paavst Clemens V. Küllap polnud juhus, et Lyoni peapiiskop Bernard de Got oli uue paavsti vend.

      Paavsti bullas, millega Friedrich II troonilt tagandati ja kirikust välja heideti, ei valitud eriti sõnu.

      Piiskop Innocentius, Jumala teenrite teener … Ilmalik vürst, kes on põhjustanud nii palju lahkhelisid … on süüdi neljas kõige raskemas patus … [kaasa arvatud] valevandumine … meie legaatide arreteerimine … piiskopkondade, kloostrite ja teiste kiriku varade hõivamine … [ja] pühaduseteotus. Pealegi kahtlustatakse teda põhjendatult ketserluses … Seetõttu mõistame nimetatud vürsti hukka ja häbimärgistame ta kui heidiku, kes omaenda süül pole oma impeeriumi väärt … Las siis need, kelle ülesanne see on … valivad vabalt järeltulija … Lyonis meie kolmanda ametiaasta 17. juulil.240

      Niisugune dokument poleks iial ilmavalgust näinud, kui keisril oleks olnud kas või piiratud mõju linna üle, mis vähemalt teoreetiliselt allus ikka veel keisririigile.

      Teine Lyoni kirikukogu (1274) kutsuti kokku selleks, et teha lõpp katoliku ja õigeusu kiriku lõhele. Seal õnnestus aga ainult määratleda täpselt katoliikliku teoloogia võtmetähtsusega mõiste filioque,241 mis oli seni takistanud igasugust leppimist. Lyon oli ka koht, kus usuti olevat alguse saanud kauakestev ketserlik liikumine. Peter Valdo ehk Petrus Valdes oli hakanud jutlustama ohtlikke eelprotestantlikke mõtteid ja sai selle eest karistada. Tema algatatud liikumine aga ei kadunud. Valdo järgijad läksid Savoia mägedesse ja trotsisid ametivõime mitme sajandi vältel parimate Burgundia traditsioonide vaimus (vt lk 450).242

      Lyon oli ent sisemisest võimuvõitlusest nii lõhestatud, et langes prantslaste intriigidele kergeks saagiks. Peapiiskop oli pidevalt vaenujalal nii ümbruskonna krahvide kui ka rikaste linnaaristokraatidega. Kui prantslased meelitasid esmalt enda poole krahvi ja seejärel ka aristokraadid, oli peapiiskop täiesti kaitsetu. Prantsuse väed marssisid 1311. aastal vähimatki vastupanu kohtamata linna. Peapiiskop säilitas küll Gallia peapiiskopi tiitli, aga võim läks linnavalitsusele, mida juhtisid prantslaste soovi kohaselt valitud konsulid.243

      Dauphiné, mida Prantsusmaa ihkas endale samavõrd, kontrollis Mont Cenis’ kaudu Itaaliasse viivat teed. Alboni ja Vienne’i krahvid, kelle valduses oli Grenoble ja juurdepääsud mäekurule, pidasid aga vastu 1349. aastani, kui müüsid oma maad sularaha eest Prantsuse kuningale. Siitpeale haldas seda ala Prantsuse kuninga poeg ja pärija ehk dofään (on lahtine, kas see tehnilises mõttes oli või ei olnud Saksa-Rooma keisririigi osa).244

      Selleks ajaks oli Saksa-Rooma Burgundia kuningriik silmanähtavalt räsitud. Need alad, mis piirnesid Saksamaaga, näiteks Basel ja Bern, jäid endiselt keisri valvsa pilgu alla. Kõik Prantsusmaaga piirnevad alad aga jäid juba tema haardeulatusest välja. Keisrid lihtsalt leppisid sellega. Ehkki nad vormiliselt küll ei loobunud oma õigustest kuningriigile, ei vaevunud keegi neist peale Konrad IV 1264. aastal rõhutama oma Burgundiaga seotud tiitlit.

      Poliitiline killustumine kogus ilmselgelt hoogu, ehkki vaevalt suudab nii lihtne termin kirjeldada selle protsessi komplitseeritust. Sest sedamööda, kuidas traditsioonilised üksused lagunesid, tekkis uusi moodustisi, küsimata sealjuures senistest riigipiiridest. Abielud, kaasavara, vallutused ja pärandused tõid kaasa lõputul hulgal valduste ja varade liitmisi, lahutamisi ja taasliitmisi. Tüüpiline Burgundia krahv polnud enam ühe selgepiirilise läänivalduse valitseja, kes allus ühele isandale. Palju sagedamini oli tema valduses terve hulk maid, tiitleid ja õigusi, mis olid kogunenud põlvkondade jooksul tema suguvõsa rüütlite, nende naiste, laste ja advokaatide jõupingutuste tulemusena.

      Uurides lähemalt Burgundia pfaltskrahvkonda, võib näha, et esialgne päritud valdus on mitu korda liikunud ühelt poliitiliselt üksuselt teisele ja abielude kaudu ühe suguvõsa käest teise kätte: 1156. aastal siirdus see saksa soost Hohenstaufenite kätte, 1208 Baieri Andechite kätte ja 1315 Prantsuse kuningakoja valdusse. Iga kord lisas uus omanik oma naise tiitlid ja varad oma tiitlitele ja varadele ning tunnistas mõnikord ka senise kõrgema isanda õigusi, aga mõnikord mitte. Õukondade suguvõsauurijatele ja nende klientidele oli tähtis hetk 1330. aastal, kui Prantsuse Burgundia hertsogi abikaasa Jeanne III de France sai emalt päranduseks õiguse Saksa-Rooma keisririigi koosseisus olevale Burgundia pfaltskrahvkonnale. Kuningriigi hertsogkond ja keisririigi krahvkond olid nüüd äärmiselt lähedal püsivale ühinemisele. Burgundia pärimisepisoodide rägastikus (vt allpool) püüdis Prantsuse kuninga tütar ja Burgundia pfaltskrahvinna Marguerite (1310–1381) liitumist kiirendada. 1366. aastal hakkas ta propageerima nimetust Franche-Comté (sic), jättes traditsioonilise nime Burgundia krahvkond oma dokumentidest välja. (Kahtlemata pidas ta silmas Rainald III eeskuju, kes mõtles välja väljendi franc comte.) Lõplikult kinnistus Franche-Comté nimi siiski alles pärast Marguerite’i surma. Bryce’i nimistus kannab see numbrit VII.245

      14. sajandi keskpaik oli üle kogu Euroopa suur häda ja viletsuse aeg. Aastal 1348 jõudis siia Must

233

Vt Rudolf Massini, Des Bistums Basel zur Zeit des Investiturstreites (Basel, 1946).

234

Reginald Abbot, The Rise of the Swiss Confederation (Oxford, 1861).

235

M. Aurel jt, La Provence au Moyen-Âge (Aix-en-Provence, 2005).

236

A. Latreille, L’Histoire de Lyon et du Lyonnais (Toulouse, 1975).

237

J. Charay, Petite histoire politique et administrative du Vivarais (Lyon, 1959).

238

F. Benoit, La Provence et le Comtat Venaissin (Pariis, 1949); B. Guillemain, La Cour pontificale d’Avignon (Pariis, 1962).

239

Françoise Gasparri, La Principauté d’Orange au Moyen Âge (Pariis, 1985).

240

Lyoni nõukogu, 1245. Vt www.piar.hu/councils/ecum13.htm#bullofex-communication; täistekst aadressil www.intratext.com/ixt/eng0066/.

241

Filioque (sõnasõnalises tõlkes „ja pojast”) on keskne element püha vaimu kahetises päritolus. 9. sajandist alates on lääne kirik olnud seisukohal, et püha vaim pärineb „isast ja pojast”. Ida kirik seevastu usub, et jumal pärineb ühest allikast, ja on seetõttu seisukohal, et püha vaim tuleneb „isast ja poja kaudu”. See väike erinevus on põhjustanud sadu aastaid väldanud lõputuid raskusi. – Autor

242

W. L. Wakefield, Heresy, Crusade and Inquisition in Southern France, 1100– 1250 (London, 1974); A. Monaster, History of the Vaudois Church (London, 1848).

243

Vt Joseph Strayer, The Reign of Philip the Fair (Princeton, 1980).

244

B. Bligny, L’Histoire du Dauphiné (Toulouse, 1973).

245

Vt www.identitecomtoise.net/histoire, see on Franche-Comté keele ja ajaloo sait.