Kadunud riigid. Norman Davies

veel rohkem. Leidus ka … katalaane, kastiillasi, portugallasi, baske, šotlasi ja inglasi.

      Brügge oli keeruka võrgustiku keskus … Kuus nädalat kestva nelipühadelaada ajaks … lahkusid kõik välismaalased Brüggest … ja siirdusid Antwerpeni. Seal aeti äri kallite tekstiilide, nagu linase riide ja sameti ning … meretaguste kaupadega, näiteks vürtside, veini, õli, troopiliste puuviljade, suhkru ja karusnahkadega … Seega võime kujutleda Brügget püramiidi tipus, mille järel … oli teisel kohal Antwerpen ning siis Gent ja Ieper [Ypres] kui regionaalsed kaubanduskeskused.

      Alates 13. sajandist olid Itaalia ettevõtted andnud Madalmaade valitsejatele krediiti … Hertsog Philippe Vapper oli tihedais sidemeis Lucca pankuri Dino Rapondiga … Dino asus elama Flandriasse ja laenas nii hertsogile kui ka linnadele suuri summasid … Saanud veksli 60 000 frangile, mis tuli Veneetsiale tagasi maksta ja oli suur laen, maksis Dino lunaraha Jean Kartmatu eest, kui too oli langenud 1396. aastal türklaste kätte vangi.252

      Hertsog-krahvide õukond rändas ühest paigast teise. Selle põhiresidents oli Dijoni Palais des Ducs, kus õukond saatis mööda talve, aga kevadel siirduti iga-aastasele ringreisile, mille sihtkohtade hulgas olid vanad krahvide residentsid Hesdinis (Artois’s) ja Antwerpeni lähistel Mechelenis. Kaasaegsed kommenteerivad alati õukonna hiilgust ja suurejoonelisust. Sõnast Burgundia kujunes uhket riietust, ohjeldamatut tarbimist ja lõbutsemist väljendav termin. Rongkäigud ja vaatemängud ning hertsog-krahvide ja nende külaliste saabumine kujundati teadlikult poliitilisteks etendusteks. Burgundia õukond tundis end kõikide naabritega võrdsena.

      Prantsuse kuningas … asus teele Champagne’i Troyes’sse … Teda saatsid ta onud Bourboni hertsog, Touraine’i hertsog … ja palju teisi rüütleid … [Kui] ta saabus Dijoni … võtsid Burgundia hertsoginna ja kõik teda tervitama tulnud kuninga vastu kõikvõimalike auavaldustega. Sel puhul korraldati vägevaid meelelahutusi ja kuningas jäi Dijoni kaheksaks päevaks.253

      Burgundia valitsevad ringkonnad viljelesid rüütellikkuse kunsti ja vaimu võrreldamatu kirega. 1430. aastal asutati inglaste Sukapaela ordu eeskujul Kuldvillaku ordu. Selle rituaalid ja tseremooniad jätsid varju kõik teised samasugused. Ordu märki kanti kaelusel, mis oli kaetud juveelidega ja millel oli täiesti kohatu moto: „Pretium Laborum Non Vile” („Mitte kõige halvem hüvitis töö eest”).254 Tõik, et ordu nime valikul pöörduti mittekristliku teema poole, peegeldas huvi antiikmaailma vastu. Sedasama võib öelda ka käsikirjade ja kirjandusteoste kohta, näiteks oli nende raamatukogude ehteks „Trooja eepos” („Épopée troyenne”). Inglise trükikunsti pioneer William Caxton avaldas 1473. aastal raamatu „Recuyell of the Historyes of Troye”, mis rajaneb Burgundia originaalil.255

      Flaami maalikunsti koolkond, mis on Põhja-Euroopa renessansi tähtsamaid iseloomustajaid, sai alguse just Burgundia eestkoste ajal. Niisugused maalikunstnikud nagu Robert Campin (u 1378–1444), Jan van Eyck (u 1390–1441), kes täitsid Hollandi krahvi ja Philippe Vapra tellimusi, ning Roger van der Weyden (u 1400–1464) ja Brügges elanud sakslane Hans Memling (u 1430–1494) asusid esimesena pöörama Euroopa kunsti ilmalikumale teele. Nad võtsid enesekindlalt kasutusele uusi žanre, näiteks portree, vaikelu, igapäevaelu stseenid ja maastikuvaated.256 Toetati ka silmapaistvaid skulptoreid. Hollandlane Claus Sluter (1350–1405) sai Dijoni õukonnaskulptoriks. Tema kõige tuntum teos „Moosese kaev” on valminud Champoli kloostrisse rajatud hertsogi mausoleumi jaoks.257 Ka gobeläänide valmistamine oli burgundlaste eriala. Kallis tehnoloogia, mille toel kududa kuldniiti värvilisse kangasse, töötati välja Arras’s. 15. sajandil oskasid tapissier’id kududa hiigelsuuri seinale riputatavaid vaipu, kus oli kujutasid lahinguid, ajaloolisi stseene, antiiklegende ja huvitavaid maastikke.258

      Kujutava kunsti kõrval õitses ka muusikaelu. Burgundia koolkond sai alguse Dijoni hertsoglikus kabelis, kus juba sajandivahetuse ajal võis kuulda „Burgundia vaimus laulu”.259 Aga muusika haare laienes nii geograafilises kui ka stiililises mõttes. Brabantlane Guillaume Dufay (u 1397–1470) oli tõenäoliselt oma aja kuulsaim Euroopa helilooja. Hiljem andis prantsuse-flaami koolkond terve trobikonna andekaid heliloojaid, kelle seas hõivas keskse koha geniaalne Joskin van de Velde (u 1450–1520) – rohkem tuntud Josquin des Prez’ nime all –, kes arendas polüfoonia täiuslikkuseni.260

      Renessansiajastu kirjandus hõlmas palju valdkondi luulest filosoofiani. Oma aja suurim humanist Rotterdami Erasmus (1466–1536) oli burgundlane. 261 Ladina keele kõrval arenesid nii prantsuse kui ka hollandi keel, kusjuures keelte segunemist nimetati „kahe kultuuri dialoogiks”. Burgundia pakkus ainet ka ühele 20. sajandi kõige rohkem elevust tekitanud teadusuurimusele, Johan Huizinga teosele „Keskaja sügis” („Herfsttij der Middeleeuwen”, 1919). Leideni ülikooli professor ja kultuuriajaloo pioneer Huizinga (1872–1945) analüüsis üksikasjalikult Burgundia õukonna rituaale, kunstivorme ja näidendeid, et sõnastada oma teooria hiliskeskaegse elu karmi ja emotsionaalse olemuse kohta ning vaielda vastu levinud arvamusele, et tegu oli ajastuga, mida iseloomustasid renessansi ilu, esteetika ja valgustatud arutelud.

      Kui maailm oli veel viis sajandit noorem, oli kõigil inimeste elusündmustel palju teravamate piirjoontega väline vorm kui praegu. Mure ja rõõmu, õnnetuse ja õnne vahel paistis olevat suurem vahemaa, kui see meile tundub; kõigele kogetule oli omane see otsesus ja absoluutsus, mis on veel praegugi man laste rõõmul ja murel. Iga sündmust, iga tegu ümbritsesid väljakujunenud ja väljendusrikkad vormid, nad olid häälestatud range ja kindla elustiili ülevusele. Suurtele sündmustele – sünnile, abiellumisele, surmale – andis sakrament jumaliku müsteeriumi sära. Kuid ka vähemaid eluseiku, mõnda reisi, tööd, külaskäiku saatsid tuhat õnnistust, tseremooniat, kõnekäändu ja suhtlusvormi.262263

      Huizinga vaated avaldasid äärmiselt suurt mõju, ehkki need kutsusid esile mõne tema Hollandi ametivenna pahameele ja ta belglasest sõbra Henri Pirenne’i hämmelduse.264

      Kuigi hertsog-krahvid toetasid kultuuri erakordselt palju, oli nende kõige tähtsam töö poliitika. Burgundia paistis silma oskusega rajada tervikliku riigi alused ning hiilgava diplomaatiaga. Ehkki mässuliste mahasurumiseks kõlbas kasutada ka jõudu, austati kohalikke iseärasusi, valitsemisel aga peeti silmas kindlaid protseduure ja üksmeelt. Tüüpiline dekreet 13. detsembrist 1385 andis Genti asukatele ühtaegu aimu nii isanda raskest käest kui ka suuremeelsusest:

      Prantsuse kuningas Philippe, Burgundia hertsog, Flandria ja Artois’ krahv, Burgundia pfaltskrahv … tervitab kõiki ja annab teada … meie hea Genti linna … väga armastatud alamatele, kes on pöördunud alandlikult meie poole halastada, et andestaksime kõik pahateod ja solvangud … ja annaksime neile kõik nimetatud õigused ja privileegid, kui nad tunnistavad end täielikult [meie] alamateks.265

      Nagu Inglise monarhid, nii kasutasid ka hertsog-krahvid oma võimatuseni sassis sugupuud toetamaks väiteid, et just nemad on tõelised Prantsuse kuningad, kusjuures eriti agaralt tegeles Prantsusmaa asjadega Philippe Vapper. Kui ta 1404. aastal suri, oli tema positsioon nii Valois’ verd printsina kui ka iseseisva valitsejana täiesti kindel. Siiski ei jätnud ta oma Burgundiat hooletusse. Ta oli heade veinide asjatundja ja andis välja üksikasjalikke dekreete, millega keelas kasvatada väheväärtuslikke Gamay viinamarju ning kasutada rohkelt sõnnikut, millega üritati kasvatada kvantiteeti kvaliteedi arvel. Niisugused väikelinnad nagu Pommard, Nuits-Saint-Georges ja Beaune tõusid Philippe’i ajal silmapaistvateks veinikaubanduse vahendajate (négociants) keskusteks. Üks Philippe’ile kuulunud valdusi Côte d’Ori nõlvadel Château de Santenays toodab tänapäevalgi tema nime

252

W. Blockmans ja W. Prevenier, The Promised Lands: The Low Countries munder Burgundian Rule, 1369–1530 (Philadelphia, 1999), lk 164–165.

253

Jean Froissart, The Chronicles of England, France and Spain etc. (London, 1906), lk464.

254

J. – M. Cauchies (toim), A la cour de Bourgogne: le Duc, son entourage, son train (Turnhout, 1998).

255

Myriam Cheyns-Condé, „L’Épopée troyennedans la „Librairie” ducale bourguignonne”, väljaandes Cauchies, A la cour de Bourgogne. Vt samuti N. F. Blake, William Caxton and English Literary Culture (London, 1992).

256

H. Liebaers, Flemish Art from the Beginning till Now (Antwerp, 1985); Dirk De Vos, The Flemish Primitives (Amsterdam, 2002).

257

K. Morand, Claus Sluter: Artist at the Court of Burgundy (London, 1991).

258

J. Lestocquoy, Deux siècles de l’histoire de la tapisserie (Arras, 1978).

259

„Un tres doulx regard: the blossoming of the Burgundian spirit in song, 1390– 1440”, www.asteriamusica.com/programs.html (2007).

260

D. Fallows, Dufay (NewYork, 1998); W. H. Kemp, Burgundian Court Song (Oxford, 1990); H. M. Brown, Josquin and the Fifteenth-Century Chanson (Oxford, 1985).

261

L. E. Halkin, Erasmus: A Critical Biography (Oxford, 1993).

262

J. Huizinga, The Waning of the Middle Ages (London, 1924), lk 1 [e k „Keskaja sügis”, tlk Mati Sirkel, Varrak, 2007, lk 11].

263

Tõlkinud Mati Sirkel (Johann Huizinga, „Keskaja sügis”, Varrak 2007, lk 11)

264

Vt „Johan Huizinga”, aadressil www.kirjasto.sci.fi/huizin.htm (2008).

265

Väljaandest Froissart, Chronicles.