Kadunud riigid. Norman Davies

liikumapanevaks jõuks on segu tõsiasjadest ja fantaasiast, ehkki tänapäeva teadlased selle üldist ajaloolist tausta kuigi sageli kahtluse alla ei sea.

      Uns ist in alten maeren wunders vil geseit

      von helden lobebaeren, von grôzer arebeit,

      von freuden, hôchgezîten, von weinen und von klagen,

      von küener recken strîten …

      (Meil imelist on kuulda muinaslugudest / küll sangareist, küll katsumuste raskustest / küll rõõmust, pidudest, küll itkemiste halast / ja sõdalaste vägitegudest …)177

      Pärast Borbetomaguse veresauna kaovad burgundide jäljed lühikeseks ajaks, aga peagi ilmuvad nad välja Flavius Aetiuse ja hunnide lahingute ülevaadetes. On vägagi tõenäoline, et osa burgundi sõdalasi langes vangi ja värvati hunnide teenistusse, teised aga astusid uue kuninga Gundioci (valitses 437–474) juhtimisel Rooma teenistusse. Selle tagajärjel võitlesid burgundid juunis 451 suures Katalaunia lahingus (vt lk 39) – kus vastamisi olid Rooma väejuht Aetius ja hunnid ning kus Gibboni väitel oli kaalukausil kogu lääne tsivilisatsiooni saatus. Pärast võitu andis Aetius Gundiocile valitseda osa Sabaudia provintsist (tänapäeva Savoia vanaaegne nimi. Vt 8. peatükk). Seekord asusid burgundid Rooma aladele elama ametivõimude heakskiidul, ehkki tõenäoliselt põgenes suur osa Borbetomaguse lahingus ellu jäänuid lõunasse spontaanselt ja keisri luba võis tähendada lihtsalt tõsiasja kinnitust. Bryce’i nimistus ei ole Sabaudiat ja nii võibki imestada, mispärast ta ei pidanud Gundahari ja Gundioci valdusi eraldi riikideks. Need vastavad täielikult tema enda määratlusele, mille järgi kasutatakse geograafilist või poliitilist nime „eri aegadel eri piirkondade kohta”. Gundahari riigi peamised iseloomulikud tunnused on „viienda sajandi algus, Alam-Reinimaa”, Gundioci valdustel aga „viienda sajandi keskpaik, Rhône’i ja Saône’i ülemjooks”. Neis ei ole midagi kattuvat. Hilisemal ajal on Gundioci riiki klassifitseeritud kas „teiseks liitunud riigiks” või siis „viimaseks iseseisvaks Burgundia kuningriigiks”.178

      Burgundide teise riigi piirid laienesid kiiresti. Esialgne keskus oli Genava (Genf) Lemanuse järve ääres, kus nad asustasid kõrvale tõrjutud helveetide hõimust jäänud ala. Pärast seda pöördus nende tähelepanu Aruse (Saône) ja Rhodanuse (Rhône) ühinemiskoha ümbrusele Gallia südames. Kümne aasta pärast olid burgundide valduses Lugdunum (Lyon), Divio (Dijon), Vesotio (Besançon), Augustodunum (Autun), Andemantunnum (Langres) ja Colonia Julia Vienna (Vienne). Piirikindlused Avenios (Avignon) Rhône’i delta lähedal ja Eburodunumis (Embrun) kaitsesid äärmiselt kompaktset ja esmaklassiliste ühendusteedega ala tõhusalt.

      See vähene, mis on burgundide kohta teada nende saabumise ajast, pärineb Gallia-Rooma autorilt, kes nägi nende tulekut Lugdunumi. Sidonius Apollinaris võis 452. aastal olla umbes kahekümneaastane, kui ta burgundidega kokku puutus. Ta räägib oma kirjavahetuses „karvastest hiiglastest”, „kes kõik on seitse jalga pikad” ja „vatravad arusaamatus keeles”.179 Veelgi vähem on teada burgundi keelest. Käputäis sõnu on säilinud koodeksites (vt allpool) ja burgundi valitsejate kirjapandud nimedel on tõlgitav tähendus. Gundobad tähendab „„hulljulge lahingus”, Godomar aga „lahingus kuulsusega pärjatud”. Üksikute väheste nüüdisaegsete kohanimede juurest on võimalik jõuda välja isikunimeni, mille lõpus on skandinaaviapärane järelliide -ingos. Külanimi Vufflens (asub Šveitsis Vaud’s) näiteks tähendavat „Vaffeli kodu”.180 Siit pole aga eriti kuhugi edasi minna.

      Selle saja aasta jooksul, mis lahutavad burgundide esimese riigi lõppu teise riigi kokkuvarisemisest, on teada viis kuningat, kes kõik põlvnevad iidsest Gibica soost:

      Gundioc/Gunderic (valitses 437–474)

      Chilperic I (474–480)

      Gundobad (480–516)

      Sigismund (516–523)

      Gundimar/Godomar (523–534)

      On kindlaks tehtud, et umbes aastal 500 rajati Rooma asulasse Genfi lähistel burgundide kuningapalee suure saali ja kristliku kabeliga,181 kuningas Godomari tegelikku olemasolu kinnitab aga hauakivi Eviani lähedal Offrangesi vana kloostrikiriku kalmistul:

      IN HOC TUMOLO REQUIESCAT BONAE MEMORIAE EBROVACCUS QUI VIXIT ANNS XIII ET MENSIS IIII ET TRANSIT X KL SEPTEMBRIS MAVURTIO VIRO CLR CONSS SUB UNC CONSS BRANDOBRIGI REDIMITIONEM A DNMO GUDOMARO REGE ACCEPERUNT.182

      Raidkirja esimese osa sisu on selge. Keegi kolmteist aastat ja neli kuud vana poiss, Ebrovaccus, „kes lamab siin kääpa all”, on surnud konsul Mavortiuse valitsemisajal. Teksti teine osa on sünnitanud palju oletusi. Kui „Godomar oli kuningas”, vabastati või osteti lunaraha eest vabaks keltidele iseloomuliku nimega hõim brandobrigid. Kõige varasemad Burgundia mündid vermiti kuuenda sajandi alguses keiserliku loa alusel Ravennas, nendel on kujutatud Gundbobadi monogramm ja Rooma (Bütsantsi) keisri pea. Mündid illustreerivad kenasti kuninga (rex) seisundit keisrivõimu tunnustatud esindajana.183

      Burgundide kuningad abiellusid enamasti teiste kuninglike suguvõsade naistega. Gundioc pani oma õe mehele Ricimerile (405–472), kes oli mõnda aega Flavius Aetiuse abiline ja hääbuva keisririigi de facto otsustaja. Järgmises põlvkonnas abiellus Chilperici tütar Clothilda (474–545) frankide kuninga Chlodovechiga – juba kümme aastat enne, kui too purustas Vouillé all läänegoodid (vt lk 44). Hiljem pühakuks kuulutatud Clothilda veenis oma mõjuvõimsat abikaasat vastu võtma katoliiklust ja ta maeti Pariisi püha Geneviève’i kirikusse.184

      Clothilda onu Gundobad, kes nimetas end Rooma patriitsiks, saavutas täieliku kontrolli päritud alade üle alles pärast kolmkümmend aastat kestnud perekondlikke sisetülisid, mille käigus Burgundia riik jagunes ja seda valitseti korraga kolmest keskusest: Lugdunumist, Julia Viennast ja Genavast. Niisugune kodusõda nõrgendas sündivat riiki just sel tähtsal hetkel, kui see oleks võinud heita jõulise väljakutse nii frankidele kui ka läänegootidele.185 Gundobad võlgnes tänu oma karjääri eest roomlaste juures õemees Ricimerile ja tema juhtimisel aidati Glycerius Ravennas keisritroonile. Siiski möödus suurem osa tema edasisest elust sõdides omaenese sugulastega, frangid aga hoidis ta eemal neile andamit makstes. Tema vend Godesigel koos Clothilda ema Caretanaga pidas Genfis vastu kuni sajandivahetuseni. Pärast seda loobus Gundobad frankidele andamit maksmast ning keskendus kirikuelu korraldamisele ja seadusandlusele. Talle omistatakse kaks koodeksit: „Lex Romana Burgundionum” ja „Lex Gundobada”.

      Burgundia koodeks, mis on säilinud kolmeteistkümnes käsikirjalises eksemplaris, on tüüpiline ajajärgule, mil germaani rahvad võtsid vastu ristiusu, omandasid kirjaoskuse ja said koodeksitesse koondatud seadused.186 Erinevalt „Codex Euricianusest” (vt lk 42) peetakse seda seniste Rooma seaduste täienduseks, kus leidub rida burgundidele mõeldud tavaseadusi (mores) ja burgundide hulgas elavate endiste Rooma riigi alamate kohta kehtivaid eeskirju (leges). Burgundia koodeksi tänapäevases väljaandes on 105 seadust ja neli lisasätet. Need seadused, millest enamiku kehtestas Lugdunumis Gundobad ja mille Sigismund hiljem üle vaatas, hõlmavad tohutu hulga teemasid, alates kingitustest, mõrvadest ja orjade vabastamisest ning lõpetades viinamägede ning eeslite ja härgade pantimisega. Peaaegu kõikide rikkumiste puhul oli ette nähtud ka hüvitishind ja eraldi trahvisumma või muu karistus.

      XII Tütarlaste varastamisest

      Kui keegi varastab tütarlapse, on ta kohustatud maksma tüdruku üheksakordse hinna ja maksma kaksteist solidust trahvi.

      Kui varastatud tütarlaps jõuab vanemate juurde tagasi rikkumatult, peab tema röövija maksma tüdruku kuuekordse hinna (wergeld),

177

Autori tõlge.

178

Edward Peters, „Introduction” väljaandes Katherine Drew, The Burgundian Code: Book of Constitutions or Law of Gundobad (Philadelphia, 1963), lk 1–2.

179

C. E. Stevens, Sidonius Apollinaris and his Age (Oxford, 1933).

180

J. Favrod, Les Burgondes: un royaume oublié aucoeur de l’Europe (Lausanne, 2002), lk 32.

181

Samas, lk 235.

182

Perrin, Les Burgondes, lk 537.

183

Vt P. Grierson ja M. Blackburn, Medieval European Coinage (Cambridge, 1986), 1. kd, lk 75.

184

„St Clothilda”, Catholic Encyclopedia (New York, 1907).

185

„The Burgundian Civil War”, Burgundians in the Mist, http://www.theburgundian. blogspot.com/2010/06/burgundian-civil-war.html (2010).

186

Drew, The Burgundian Code, sisaldab koodeksi tõlgitud teksti.