Kadunud riigid. Norman Davies

kus valmistatakse nii head Falerni veini, et [siinsed asukad] põlgasid Ascaloni veini ära. Vana aja inimesed ütlevad, et selle linna rajas keiser Aurelianus.197

      Hoolimata niisugusest külluslikust õhkkonnast saatis Guntram – kui uskuda Gregoriust – oma viimased eluaastad mööda paastudes, palvetades ja pisaraid valades. Tema pealinn oli Cabillos (Chalon-sur-Saône), mille püha Marcelluse kirikusse on ta ka maetud. Alamate üldisel spontaansel heakskiidul kuulutati Guntram pühakuks ja temast sai oma tegu kahetsevate mõrtsukate kaitsepühak.

      Gregoriuse väidetavalt äärmiselt frangimeelset hoiakut tasakaalustab Lausanne’i piiskop Avenches’i Marius (532–596, hiljem püha Marius Aventicensis), kes oli kuulus nii jumalakartliku inimese kui ka õpetlasena. Ta oli vaeste kaitsja, kes olevat ise kündnud oma maad, õpetlasena täiendas ta Akvitaania Prosperi tööd, jätkates tema kroonikat 581. aastani.198 Toonase aja kõige tähtsam kirikutegelane oli aga arvatavasti Arles’i Caesarius, kardetud jutlustaja, teoloog ja prelaat ning pühak (surn 542). Cabillos sündinud Caesarius õppis Lerinumis ja oli seejärel peaaegu nelikümmend aastat Gallia peapiiskop.199 Iiri misjonär Columbanus (u 540–615) elas Guntramiga nähtavasti samal ajal. Mõnda aega elas ta Burgundia õukonna juures külalisena ja mõnda aega erakuna Vogeesides.200

      Oma hiilgeajal 587. aastal valitses Guntrami Regnum Burgundiae lühikest aega suuremat osa Galliast, kaasa arvatud Bordeaux, Rennes ja Pariis, aga ka omaaegne Gundobadi Burgundia. Paraku oli riik laiali veninud ja ahvatles naabreid rüüsteretkedele. Guntrami mõõgaga vehkida armastavad järeltulijad korraldasid segastel asjaoludel hulga võimuvahetusi ja territoriaalseid muutusi. Mitut valitsejat nimetavad kroonikud kas Burgundia, Neustria ja Burgundia või „kõikide frankide” kuningaks; lisaks Guntramile on nende hulgas Childebert II (valitses 592–595), Theoderich II (595–613), Sigebert (613), Chlothar II (613–629), Dagobert (629–639), Chlodovech II (639–655) ja Chlothar III (655–673).

      Nii mõnigi Merovingide ajalooetapp on lootusetult aegade hämarusse vajunud, aga siiski heidab kroonik, keda teatakse kui Fredegari, Fredegariust või pseudo-Fredegariust (surn u 660), valgust 7. sajandi kolmandale veerandile. Kroonik elas kloostris, võib-olla Chalonis või Luxeuil’s ja üritas esialgu „parandada” mitut juba olemasolevat kroonikat. Aga alates 624. aastast pani ta kaheksateistkümne aasta jooksul kirja üksikasjalikud ja mõtestatud kommentaarid tema eluajal aset leidnud sündmuste kohta, mis kinnitavad igakülgselt, et verivaen oli kõikidel frangi-burgundi ühiskonna tasanditel endiselt aus. Siinkohal on rohkem kui kohane tsitaat Attilalt: „Quid viro forti suavius quam vindicta manu querere?” („Mis võib olla tugevale mehele veel meeldivam, kui korraldada vendeta?”) Fredegar mainib vahejuhtumit, kus oli osaline ka Bütsantsi keiser ja mis näitab kenasti, kui odav oli inimelu. Pärast seda kui Bütsantsile alluvas Kartaagos tapeti kakluse käigus kaks Burgundia saadikut, pakkus keiser Flavius Mauricius Tiberius hüvituseks kahtteist meest, „kellega võite teha mida tahate”.201 Erilise kollina kohtleb Fredegar läänegootide printsessi Brunechildist, kes tuli Burgundia õukonda Hispaaniast ja tõi väidetavalt kaasa vägivalla- ja vihapuhangu: „Tanta mala et effusione sanguinum a Brunechildis consilium in Francia factae sunt.”202

      Fredegari jutustus lõpeb looga sünnipärasest frangist (genere Franco) ja paleeülemast Flauchadist, kes haudus kättemaksu burgundi patriitsile Willebadile. Mõlemad mehed koos oma kaaskonnaga kohtusid silm silma vastu Augustodunumi linnamüüri ääres.

      Trans-Juura frank Berthar … oli esimene, kes Willebadi ründas. Ja siis asus burgund Manaulf vihast hambaid kiristades koos oma meestega võitlusse. Berthar oli kunagi olnud tema sõber ja ütles nüüd: „Tule minu kilbi varju ja ma kaitsen sind …”, ja ta tõstis kaitset pakkudes kilbi. Aga [Manaulf] lõi oma piigi talle rinda … Kui Berthari poeg Chaubedo nägi isa ähvardavat ohtu, paiskas ta Manaulfi maha, torkas ta odaga läbi ja tappis kõik, kes olid haavanud tema isa. Ja nii päästis tubli poiss Jumala abiga Berthari surmast. Need hertsogid, kes olid eelistanud jätta oma mehed Willebadi vastu saatmata, asusid nüüd rüüstama tema telke … Võitlusest kõrvale jäänud said suurel hulgal kulda ja hõbedat ning hobuseid ja muid asju.203

      Nagu on öelnud üks juhtivaid teadlasi: „Varakeskaegse ühiskonna ime on rahu, mitte sõda.”204

      Fredegari ajaks olid Merovingidest valitsejad taandatud kuningapaleede majordoomuste ja krahvide tähtsusetuteks teenriteks. Pealegi nihkus poliitiline raskuskese frankide alale Austraasiasse (Frangi riigi idaosa). Dagobert, kes valitses Neustrias („uus [läänepoolne] maa”), jäädvustati kenas prantsuse lastelaulus: „Le Bon Roi Dagobert / A mis sa culotte à l’envers” (Tubli kuningas Dagobert / tõmbas püksid pahupidi jalga).205 Samuti tegi ta Pariisi tähtsaimaks pealinnaks. Pärast otsustavat lahingut Pikardias Tertry all 687. aastal lantges Burgundia lõplikult Austraasia vasalli seisusse.

      8. sajandi algul põhjustas Auxerre’i sõjaka piiskopi Savarichi algatatud Burgundia separatistlik liikumine just eesmärgile vastupidise tulemuse. Karl Martell (688–741), kes oli nii Karolingide dünastia rajaja kui ka suurel määral Karolingide riigi looja, tungis Burgundiasse, et see lõplikult allutada. Minnes ajaloolise Poiters’ ehk Tours’i lahingu võitjana 732. aastal saratseenide vastu, asus ta neid nende tugipunktidest Provence’is ja Languedocis välja tõrjuma. Tormijooks saratseenide valduses oleva Arles’i vastu 736. aastal oli üks sõjaretke kõrghetki.

      Koondanud oma jõud Zaragoza alla, olid muslimid tunginud 735. aastal frankide territooriumile, ületanud Rhône’i jõe ning vallutanud ja rüüstanud Arles’i. Sealt ründasid nad Provence’i südamesse, hõivates lõpuks Avignoni … Islamijõud [tungisid] Lyoni, Burgundiasse ja Piemontesse. Jällegi tuli olukorda päästma Karl Martell, vallutades kahe sõjakäiguga aastail 736 ja 739 tagasi suurema osa kaotatud territooriume… [Ta] tegi [igaveseks] lõpu muslimite suurematele sõjaretkedele üle Püreneede.206

      Samuti tegi ta lõpu lootustele, et Regnum Burgundiae võiks lähemal ajal jälle jalule tõusta.

      Karl Martellile järgnenud sajandi jooksul puhkes Frangi riik õitsele, lõi kõikuma ja varises kokku. Karl Suur viibis suurema osa võimul oldud ajast kas põhjas Aachenis või sõdides riigi äärealadel mauride, slaavlaste ja avaaridega ega tegelenud kuigi palju otseselt oma Burgundia valdustega. Siiski kogus ta 773. aastal Lombardia sõjaks just Burgundiasse kuuluvas Genfis suure armee. Saanud julgustust Rooma paavsti heasoovlikest sõnumitest, marssisid Karli väed kahes suures kolonnis üle Alpide, üks Mont Cenis’ kuru, teine Sankt Bernhardi kuru kaudu. Alistanud Lombardia pealinna Pavia, ronis ta Roomas püha Peetruse katedraali treppidest patukahetsejana põlvili üles. Hiljem lõi ta esimese kirikuriigi.207

      Esiisade tava järgi kavatses Karl Suur jagada riigi oma poegade vahel. Kuna ainult üks poeg elas Karl Suure üle, jäi riik esialgu terveks ning see jagati 843. aastal tema kolme pojapoja vahel. Verduni lepinguga toimunud jagunemine mõjutas suurel määral kogu Euroopa ajalugu. Üks pojapoeg sai Lääne-Frangi riigi, millest kasvas välja Prantsusmaa kuningriik. Teine pojapoeg asus valitsema Ida-Frangi riiki, millest võrsus tulevane Saksamaa. Vanimale pojapojale läks koos keisri tiitliga pikk maariba eelmiste vahel. Lothari Kesk-Frangi riik koosnes kolmest mitteametlikust osast. Üks lõik põhjas ulatus Põhjamerest Metzini, kust pärineb ka kohanimi Lotharingia (Lorraine). Järgmine, keskmine osa kujutas enesest laiendatud Burgundiat koos Provence’iga. Kolmas oli pikk maariba, mis ulatus läbi Itaalia Roomani. Osadest liidetud üksusena osutus Lothari riik lühiealiseks, aga selle koostisosadel läks korda veel pikka aega vältida allaneelamist olgu Prantsusmaa või Saksamaa koosseisu. Burgundia oli üks kõige visama vastupanu osutajaid.

      Kõikidel, kellel on kokkupuuteid Karolingide pärandiga, tuleb tegemist teha arvuga „kolm”, sest siin

197

Samas, 3. 19.

198

J. Favrod (tlk), La Chronique de Marius d’ Avenches (Lausanne, 1991).

199

W. E. Klingshirn, Caesarius of Arles: The Making of a Christian Community in Late Antique Gaul (Cambridge, 1994).

200

F. MacManus, St Columban (New York, 1963); Katherine Lack, The Eagle and the Dove: The Spirituality of the Celtic Saint Columbanus (London, 2000).

201

J. M. Wallace-Hadrill, „The Bloodfeud of the Franks” teoses The Long-Haired Kings and Other Studies in Frankish History (London, 1962).

202

J. M. Wallace-Hadrill, „Fredegar and the History of France”, samas, lk 87.

203

Samas, lk 92.

204

Samas, lk 147.

205

L. Theis, Dagobert: un roi pour un peuple (Pariis, 1952).

206

Antonio Santosuosso, Barbarians, Marauders and Infidels: The Ways of Medieval Warfare (Boulder, Colo., 2004).

207

Alessandro Barbero, Charlemagne: Father of a Continent (Berkeley, 2004), lk 28–33.