Kadunud riigid. Norman Davies

koos tagasitulekuga võtta tagasi kõik mehele esitatud süüdistused.187

      Üks seadus kehtestab keerulised reeglid püünispaeltega hundiraudade (tensuras) ülesseadmise kohta (XLVI). Teised kehtestavad meetmed „juutide vastu, kes kavatsevad tõsta käe kristlase vastu” (CII) ja kahekordistavad trahvi varguse või öösel viinamarjaaeda tungimise eest (CIII).188 Üks tähtsaimaid asju oli trahvisumma kindlaksmääramine.

      • Tapetud koera eest 1 solidus

      • Varastatud sea, lamba, kitse või mesipuu eest 3 solidust

      • Vägistatud naise eest 12 solidust

      • Naisel põhjuseta juuste mahalõikamise eest 12 solidust

      • Tapetud orja eest 30 solidust

      • Tapetud puusepa eest 40 solidust

      • Tapetud sepa eest 50 solidust

      • Tapetud hõbesepa eest 100 solidust

      • Tapetud kullassepa eest 200 solidust189

      (Naiste juukseid oli lubatud maha lõigata selleks, et nad saaks sõdalastena võidelda.) Välja arvatud üksikud burgundikeelsed sõnad, nagu näiteks wergeld või wittimon, oli koodeks ladinakeelne. Suur hulk krahve panid tunnistajatena dokumendile oma pitseri, jättes meile niiviisi haruldase loetelu burgundide isikunimesid:

      ³⁵ Samas, lk 17.

      Gundobadi poega Sigismundi, kes võttis vastu ristiusu ja tunnistati hiljem katoliku kiriku pühakuks, peetakse tihtipeale kogu oma rahva ristiusku pöörajaks. Koos kuninglikust soost vendadega sõdis ta mitte eriti edukalt frankide vastu, aga surus edukamalt maha ariaanide enklaavid, mis olid nende riigi lagunemisest järele jäänud. Sigismund arvatakse olevat kägistanud oma alaealise poja, et too ei saaks trooni pärida, ja kui ta oli langenud frankide kätte, lõpetanud ta oma elupäevad Orléans’i lähedal Coulmiers’is kaevus. Sigismund kuulutati märtriks ja tema kultus levis mitmele poole üle Euroopa.190 Tema püsiva väärtusega pärandi hulka kuuluvad pikaajaline kirjavahetus (u 494–523) oma peamise nõuandja, Vienne’i peapiiskopi Avitusega (sai hiljem pühakuks),191 samuti kloostri rajamine Agaunumisse (praegu Saint-Maurice-en-Valais).192

      Katoliikluse ülevõim sai süsteemse aluse 517. aastal pärast Epaonis (tõenäoliselt Albon tänapäeva Dauphinés) peetud kirikukogu, kus Avitus – kelle kirjad kujutavad enesest väga haruldast allikat – kehtestas põhisuunad, kuidas korraldada ühiskonna ja kiriku igapäevaelu. Leevendati reegleid, mille alusel sai ariaane kirikuga lepitada. Karmistati munga- ja nunnakloostrite ning abielu ja veresuguluse kohta käivaid eeskirju. Viimati nimetatud meetmed vihastasid kuningas Sigismundi niivõrd, et ta katkestas suhted kirikuga ja ähvardas arianismi juurde tagasi pöörduda. Kuningas leebus, kui ta haigestus ja Valencia piiskop aitas teda ravida.193

      Burgundide (teise) riigi lõpp sai alguse frankide võidust lõputuna tunduvas sõjas burgundidega kuuenda sajandi esimestel kümnenditel. Nendes sõdades etendas tähtsat osa Chlocovechi burgundist lesk Clothilda (suri 511. aastal), kusjuures traditsiooniliselt rõhutatakse tema toetust katoliiklusele, aga olulist osa mängis ka tema poliitiline tegevus oma poegade heaks nende võitluses burgundidest hõimlaste vastu. Riik langes frankide rünnaku alla nii põhjast kui ka – pärast nende võitu läänegootide üle Vouillé all – läänest. 532. või 534. aastal kuulutati nende vahele lõksu jäänud Gundimar lindpriiks, ta võeti kinni ja hukati ning tema esmasünniõigus tühistati.

      Endine Burgundia kuningriik allus frankidele üle kolmesaja aasta – küllalt kaua, et frankide ja burgundide algsed erinevused ähmastuksid ning frangi ja burgundi isandad sulanduksid omaaegse Gallia-Rooma päritolu elanike kultuuri ja ühiskonda. Kaks dünastiat põlvnesid Chlodovechi ja Clothilda järeltulijatest. Merovingid, kes olid võimul 751. aastani, lugesid oma sugupuu alguseks Chlodovechi vanaisa Merovechi ja kasvatasid oma juuksed kuninglikku seisundit rõhutades pikaks. Karolingid, kes olid võimul aastail 751–987 ja said tuntuks kui Maasi ääres Jovis Villas (Jupille) asunud Merovingide õukonna majordoomused ehk kuninga kojaülemad, põlvnesid kuulsast sõdalasest Karl Martellist. Nende silmapaistvaim poeg oli Karl Suur (valitses 768–814), kellest sõltuvad territooriumid ulatusid Hispaania margist194 Saksimaani ja kes võttis endale keisri aujärje.

      Needsamad sajandid tõid kaasa põhjalikke keelelisi muutusi. Chlodovechi ja Gundobadi ajal kasutati Gallia roomlaste ladina keele kõrval palju ka vana frangi keelt ja skandinaavia-burgundi keelt. Karl Suure ajaks oli kõigi nende asemele tulnud terve rida uusi keelvorme, mis mahuvad üldmõiste francien ehk vanaprantsuse keele alla. Frangi keel jäi püsima ainult Madalmaadel hollandi ja flaami keele esiisana. Ladina keel säilis stiliseeritud kujul kiriku- ja kirjakeelena. Burgundi keel kadus täielikult. Vanaprantsuse keele arvukad variandid jagatakse tavaliselt kahte rühma: langue d’oïl ja langue d’oc. Esimesele oli iseloomulik tähenduses „jaa” kasutatud väljend hoc ille, millest tuleneb ka tänapäevane oui, teist iseloomustab aga lihtne hoc ja see oli üldiselt lähedasem oma ladina juurtele. Sõnade oïl ja oc eraldusjoon kulgeb otse läbi endiste Burgundia alade ja on tänapäevagi keelekaardil hästi näha.195

      Frangi riigis oli alati olemas territoriaalne üksus nimega Burgundia. Palju Merovinge tituleeris end „Francia et Burgundia” või „Neustria et Burgundia” kuningaks. (Neustria nime kandis varakeskajal Pariisiga loodes piirnenud ala.) Kuuenda sajandi lõpul rajas Guntram (valitses 561–592), üks Chlodovechi ja Clothilda lapselapsi, omaette Regnum Burgundiae, mis püsis poolteist sajandit, kuni Karl Martell selle kaotas. See ebamäärane vürstiriik kannab Bryce’i nimistus numbrit II, ehkki pigem oleks seda võinud nimetada kolmandaks kuningriigiks. Arvatavasti põhjusel, et tegu polnud täiesti suveräänse riigiga, on selle olemasolu jäänud tihtipeale märkamata. Igal juhul olid mõlemad esimesed Burgundia riigid ühtviisi sõltuvad kõrgematest valitsejatest.

      Guntram ehk Guntramnus on huvipakkuv kuju, ja mitte üksnes seetõttu, et ta kuulutati pühakuks, vaid ka põhjusel, et tema väed käisid võitlemas nii kaugel kui Bretagne’is ja Septimanias Frangi riigi edelaosas.

      Mõnda aega oli ta Orléans’i kuningana Pariisi kaasvalitseja. Ta oli kroonikust Tours’i piiskopi Gregoriuse kaasaegne ja viimane on hoolikalt kirja pannud kogu Guntrami valitsusaja, mille põhilise osa moodustasid sõjad, dünastiasisesed tülid, mõrvad, intriigid ja reetmised. Guntrami abieluasjad olid sama keerulised kui tema sõjaretked.

      Hea kuningas Guntram võttis endale kõigepealt konkubiiniks Veneranda, ühele tema alluvale kuuluva orjatari, kellega ta sai poja Gundobadi. Hiljem abiellus ta Magnari tütre Marcatrude’iga ja saatis oma poja Gundobadi Orléans’i. Aga kui ka Marcatrude sünnitas poja, siis räägitakse, et naine sai armukadedaks … ja pani [Gundobadi] jooki mürki. Pärast Gundobadi surma langes Jumala abiga … tema peale kuninga viha ja ta ajas naise minema. Järgmisena võttis ta naiseks Austerchildi, keda kutsuti ka Bobillaks. Temaga oli kuningal kaks poega, kellest vanema nimi oli Chlothar ja nooremal Chlodomer.196

      Ühes kohas katkestab Tours’i Gregorius jutustuse, et kirjeldada Diviot (Dijon), millele sai osaks etendada Burgundia ajaloos erilist rolli. Ta räägib ka Langres’i piiskopist Gregoriusest.

      [Divio], kus [piiskop Gregorius] nii aktiivselt tegutses … oli väga tugevate müüridega kindlus, mis oli ehitatud keset tasast, väga meeldivat paika, kus maa oli rikas ja viljakas, nii et … annab rikkaliku saaki, kui aeg on käes. Lõuna pool voolab … väga kalarikas jõgi, põhjas aga teine väike jõgi, mis voolab …

187

Samas, lk 31.

188

Samas, lk 84.

189

Samas, lk 86.

190

F. Paxton, „Power and the Power to Heal: The Cult of St Sigismund of Burgundy”, Early Modern Europe, 2 (1993), lk 95–110.

191

D. Shanzer and I. Wood, Avitus of Vienne: Letters and Selected Prose (Liverpool, 2002).

192

P. Bouffard, Saint-Maurice d’Agaune (Geneva, 1974).

193

J. von Pflugk-Harttung, A History of All Nations from the Earliest of Times (Philadelphia, 1905), lk 399.

194

Hispaania mark – ala Hispaania kirdeosas, mille lõi Karl Suur 795. a puhvertsoonina Frangi riigi ja Hispaanias võimutsevate mauride vahele. – Tõlkija

195

Vt Guy Raynaud de Lage, Introduction à l’ancien français (Pariis, 1975); P. Porteau, „Langue d’oc et langue d’oïl” teoses Deux études dans l’histoirede la langue (Pariis, 1962).

196

Tours’i Gregorius, Historia Francorum, 4. 25. Vt Medieval Online Sourcebook, www.fordham.edu/halsall/basis/gregory-hist.html.