Kadunud riigid. Norman Davies

sajandit.

      Aeg jõudis lõpule, kui haritav maa oli välja kurnatud, kliima muutus või seniste asukate asemele ilmus mõni sõjakas hõim. Seetõttu on täiesti põhjendatud seostada Bornholmi burgundide eelajaloolise eksirännakuga: ehkki otseseid tõendeid pole, on see siiski rohkem kui pelgalt võimalus. See ei tähenda, et Bornholm oli burgundide ainus märkimisväärne peatuspaik või et seal pole peatunud ka teised rahvad. Küll aga pidi viibima siin küllalt arvukalt burgunde küllalt kaua, et toonased geograafid said siin leida neile viitavaid püsivaid seoseid.168

      Oleks ent asjatu eeldada, et tavakülastaja vaevaks end niisuguste asjadega. Ainult ajalooentusiastid jälgivad Läänemere riikide võimu all edasi-tagasi pillutatud saare iga saatusepööret. Taanlastel on minevikust rääkides oma prioriteedid. Neid paeluvad viikingite vägiteod ja nad meenutavad mitte nii väga kauget aega, mil Bornholmistki kaugemad rannad, mis nüüd on Rootsi valduses, kuulusid Taani riigile. Osa kuulsa vanapõhja „Jómsvíkinga saga” ehk viikingite ja slaavlaste sõdade kroonika tegevusest areneb Bornholmil. Reisijuhi kinnitust mööda algab teadaolev ajalugu sellest, kui Bornholm oli keskaegse Lundi piiskoppide valduses. Juba uusajal, nimelt 1523. aastal vallutas saare Taani, seejärel panditi see Lübecki linnale, siis läks saar taanlaste valdusse tagasi, hiljem okupeerisid selle kuni 1648. aastani rootslased, 1716. aastal külastas saart Vene tsaar Peeter I, aastatel 1940–1945 oli Bornholm Saksamaa valduses, misjärel Punaarmee selle vabastas.169 Kõigest sellest ainult killukesi teadvad muretud turistid aga sõuavad rannavees, koorivad end riidest lahti, sõidavad jalgratastega, lennutavad tuulelohet ja käivad jahiga purjetamas.

      Detsembris 2010 tabas saart ülitugev lumetorm, mis halvas suurema osa Põhja-Euroopast, ja Bornholm kuulutati katastroofipiirkonnaks. Taani meteoroloogiainstituut mõõtis lumikatte minimaalseks paksuseks 140 sentimeetrit, mõnes paigas olid lumehanged 6 meetrit kõrged. Püüdnud end nädal aega edutult välja kaevata, palusid saarlased abi. Toiduvarude kohaletoimetamisel ja lumemägede merre uputamisel tuli lootma jääda sõjaväe tehnikale.170 Peale uudise, et tegu oli kõige külmema talvega alates 1874. aastast, kui hakati tegema ilmavaatlusi, polnud kellelgi aega mõeldagi ajaloole.

II

      Vähesed Euroopa ajaloo teemad on tekitanud rohkem segadust kui see, mille võtab kokku väljend „kõik Burgundiad”. Vastuolulist infot pakuvad peaaegu kõik ajalooraamatud ja teatmeteosed, mille poole lugeja vaevub pöörduma. Juba nii ammu nagu 1862. aastal lisas Oxfordi tsiviilõiguse professor James Bryce oma teedrajavasse uurimusse Saksa-Rooma keisririigist eraldi peatüki „Burgundiatest”. Ta kirjutab: „Oleks raske nimetada mõnd teist geograafilist nime, mis … on põhjustanud ja põhjustab siiani rohkem segadust …”171

      Bryce oli äärmiselt visa ja väsimatu. Pärit Glasgow’st, oli ta ühtaegu nii alpinist, Gladstone’i leeri liberaal, suursaadik Ameerika Ühendriikides ja piinlikult täpne faktide kontrollija. (Ta ronis isegi Ararati mäele, et kontrollida, kus Noa laev ikkagi pidama jäi.) Oma kuulsas tähelepanekus A loetles ta kümme punkti, mis tema arvestust mööda näitasid, kuidas nimi „Burgundia” võis „eri aegadel ja eri kohtades” sündida.

      I. Regnum Burgundionum (Burgundide kuningriik), 406–534 pKr.

      II. Regnum Burgundiae (Burgundia kuningriik), Merovingide võimu all.

      III. Regnum Provinciae seu Burgundiae (Provence’i ehk Burgundia kuningriik), asutatud 877. a, „mitte eriti korrektselt nimetatud ka Tsis-Juura Burgundiaks”.

      IV. Regnum Iurense, ehk Burgundia Transiurensis (Juura kuningriik ehk Trans-Juura Burgundia), rajatud 888. a.

      V. Regnum Burgundiae ehk Regnum Arelatense (Burgundia ku ningriik ehk Arles’i Burgundia), moodustatud 937. a, liidus III ja IV-ga.

      VI. Burgundia Minor (Väike hertsogkond, Klein Burgund).

      VII. Burgundia pfaltskrahvkond (Franche-Comté, Freigrafschaft).

      VIII. Landgrafschaft ehk Burgundia maakrahvkond, osa VI-st.

      IX. Keiserlik Burgundia ringkond, Kreis Burgund, moodustatud 1548. a.

      X. Burgundia hertsogkond (Bourgogne), mis oli „alati Prantsuse krooni vasall”.172

      Et asi on keeruline, on täiesti selge, Bryce’i märkusse pole vaja süüvida kuigi põhjalikult, kui juba tekivad kahtlused. Siiski on see üks väheseid katseid vaadelda Burgundia küsimust tervikuna. Loomulikult kutsub see ka asja edasi uurima.

      Burgundide kuningriigi (Bryce’i nimekirjas I) elu jäi lühikeseks. Selle rajas 5. sajandi esimesel kümnendil hõimupealik ehk sõjapealik Gundahar Reini keskjooksu läänekaldale. Gundahar koos oma isa Gibicaga tõi oma rahva üle jõe Rooma riiki arvatavasti barbarite suure sissetungi ajal talvel 406–407 ja aitas seejärel kohalikul usurpaatoril Jovinusel tõusta Moguntiacumis (Mainz) „vastukeisriks”. Jovinus omakorda kuulutas burgundid keisri liitlasteks. Rooma arvamust mööda oli kogu see skeem vastuolus igasuguste reeglitega.

      Kust täpsemalt burgundide hordid tulid, on palju põhjalikumate arutelude teema.173 Nende viibimine 4. sajandi lõpul Maini jõe ääres (vahetult Rooma piirist idas) on Rooma allikates dokumentaalselt tõendatud, nagu ka nende sõjad alemannidega. Raidkiri Augusta Treverorumis (Trier) kinnitab, et Burgundia kuningliku perekonna liige Hanulfus oli Rooma teenistuses. Burgundide varasemad ränded pole kindlalt teada. Ühe hüpoteesi kohaselt liikusid nad neljas järgus,174 millest esimene tõi nad Skandinaaviast 1. sajandil pKr Wisła alamjooksule. Teise lainega rändasid nad nähtavasti Odra kallastele, kolmandaga 3. sajandil Elbe keskjooksule ja jõudsid neljanda lõpuks Maini äärde.

      Burgundid rääkisid germaani keelt, mis sarnanes samuti Skandinaaviast pärit gootide keelega. Nagu goodid olid ka burgundid võtnud omaks arianistliku kristluse ja nad võisid üsna tõenäoliselt olla tuttavad gooti piibliga (mille oli tõlkinud Bulgaaria põhjaosast pärit Wulfila).175 Mitme mittegermaani hõimuga läbi käies võtsid burgundid omaks kombe kasutada rituaalseid naiste peavõrusid, mis pandi tütarlastele nooruses pähe ja mis venitasid kolju eluks ajaks välja. Seetõttu tunnevad arheoloogid nende matmispaigad otsekohe kergesti ära.

      Gundahari kuningriigi süda oli keltide vana pealinna Borbetomaguse (Worms) ümbruses, riik ise ulatus lõunasse Noviomaguse (Speyer) ja Argentoratumini (Strasbourg). Uustulnukad, keda esialgu oli umbes 80 000, asusid elama siin end juba ammu sisse seadnud gallide ja roomlaste hulka. Neid mainitakse anglosaksi poeemis „Widsith” kohas, kus põgusalt loetletakse 5. sajandi valitsejaid. Widsith ehk Kaugelrändaja oli küllalt julge väitma, et ta oli isiklikult käinud Gundahari kuningriigis:

      ²⁰ Widsith, toim K. Malone (London, 1936).

      Paraku oli Gundahari positsioon algusest peale ebakindel. Niipea kui Rooma võimud olid end kogunud, võtsid nad nõuks talle lõpu peale teha. 436. aastal kutsus Rooma väejuht Flavius Aetius, kes oli keiser Valentinianus III teenistuses, appi Attila hunnid ja lasi neil verise töö ära teha. Oletatavasti sai hukka 20 000 burgundi.

      Burgundide kallal toime pandud veresaun jäädvustati Põhja-Euroopa müütides. Vastukajasid sellele leidub paljudes vanapõhja saagades ja see on üsna kesksel kohal lugudes Nibelungidest või skandinaaviapäraselt niflungaritest ehk Nefi järeltulijatest, kelle käes olevat burgundide muinasjutuline aare. Gundahar ilmub uuesti välja kui Gunnar, Gunnari õde Gudrun aga abiellub Atliga (Attila) ja paneb nii aluse kuulsale suguvõsale. Eddade-aegses poeemis „Atlakvida” ehk „Atli laulus” leidub palju sündmusi ja nimesid 5. ja 6. sajandist, nende hulgas ka nimed Gunnar ja Gudrun.176 Germaanlastel elasid müütilises Niflheimis (pakasemaa) seevastu sõjakad hiiglased ja härjapõlvlased. Nybling oli esialgu aaret

168

R. Guichard, Essai sur l’histoire du peuple Burgondede Bornholm (Pariis, 1965); I. Wood, „Ethnicity and the Ethnogenesis of the Burgundians” väljaandes H. Wolfram ja W. Pohl (toim), Typen der Ethnogenese unterbesonderer Berücksichtigung der Bayern (Vienna, 1990).

169

Vt Knud Jespersen, A History of Denmark (Basingstoke, 2004).

170

„Danish Island Calls for Help”, 28. detsember 2010, www.swedishwire.com/ nordic/7860 (2010).

171

James Bryce, The Holy Roman Empire (London, 1901), lk 434.

172

Samas.

173

Odet Perrin, Les Burgondes (Neuchâtel, 1968).

174

Guichard, Essai.

175

G. W. S. Friedrichsen, The Gothic Version of the Epistles (London, 1939); Charles A. Anderson Scott, Ulfilas: Apostle of the Goths (Cambridge, 1885).

176

Perrin, Les Burgondes, lk 270–273.