Kadunud riigid. Norman Davies

kus tulevikus hakkas kivikangur tähistama Cumberlandi ja Westmorlandi piiri, sai endale nime ühe Strathclyde’i kuninga järgi (neid oli kolm). 10. sajandi alguses võis Dunmaili kivikangur olla Stainmore’is asuva Rere Crossi paariline.

      Hingetõmbeaeg jäi siiski lühikeseks. Aastal 937 peeti Brunanburhi all (see täpsemalt teadmata lahingukoht on kusagil Merseyside’is) üks kõige otsustavama tähtsusega – aga sellegipoolest sageli kahe silma vahele jäänud – lahing Briti saarte ajaloos.133 Anglosaksi kroonika kirjutab sellest koguni värssides. Poeemi „Brunanburhi lahing” on tõlkinud lord Alfred Tennyson.

      Kuningas Athelstan

      käevõrude jagaja

      isand kes krahvide hulgas

      parun kes parunitele.

      Tema, koos oma vennaga

      Edmund Atheling nimeks kel

      lahingukuulsuse pälvisid

      koos nemad eluaegse

      siis kui Brunanburhi all

      mõõgateraga külvasid surma

      kilpideseina seal lõhkusid

      lahingukilpe seal raiusid

      nii nagu tahuksid pärnapuud …

      Brunanburhi all astus kogu Britannia kuningaks tituleeritud Wessexi valitsejale Athelstanile vastu waleslaste, šotlaste ja viikingite kuningate koalitsioon. Nad olid ilmselgelt häiritud Inglismaa lõunaosa võimu tugevnemisest ning tõid seetõttu oma väed Athelstani alale. Nende hulgas oli ka Strathclyde’i kuningas, tõenäoliselt Ywain map Dynfwal. See oli hetk, mil hea lahinguõnne korral võinuks mitteinglise vägi Wessexi tiibu kärpida. Inglismaa vägi polnud sugugi kindlam kui Šotimaal ja sündmuste käik oleks mis tahes hetkel võinud võtta teistsuguse suuna. Läks aga nii, et Athelstan saavutas võidu ja Inglismaa-vastane koalitsioon lagunes. Anglosaksi kroonik (jällegi Tennysoni tõlkes) kuulutab lõplikku võitu „waleslaste” üle:

      Nii nagu vanad kirjatargad

      kroonikais kirja on pannud

      pole kunagi enne siin saarel

      toimunud suuremat tapatööd

      mõõgatera kus sangareid surmas

      kui sellel ajal, mil ida poolt siia

      üle neist laiadest lainetest jõudsid

      saksid ja anglid

      Inglismaale kes tungisid.

      Sõdalased need kalgid

      armutult rüüstasid waleslasi

      krahvid kui kuulsusenäljast

      ahvatleda end lasksid

      endale pärides maa.

      Brunanburhi, inglaste kõnepruugis Suure lahingu tagajärjed ei ilmnenud otsekohe. Tõepoolest, pärast Athelstani varajast surma said ta vaenlased mõneks ajaks indu juurde ja ta pärijad olid sunnitud pidama ägedat võitlust, et kindlustada eelkäija vallutusi. Näiteks tungis Athelstani poolvend ja troonipärija Edmund Vanem aastatel 944–945 laienenud Strathclyde’i kuningriiki, alistas sealse alamkuninga Dynfwal III – keda „Anglosaksi kroonika” nimetab Dunmailiks – ja saavutas muu hulgas kokkuleppe, et Strathclyde allutatakse ametlikult Albale. Alba šotlased said korralduse hoida oma sõltlasi kindlamalt ohjes. Omaaegse Kaljukuningriigi iseseisev elu oli jõudmas lõpule.

      Üks lause Walesi „Vürstide kroonikas” väärib eraldi märkimist. Nimetanud St Davidsi piiskopi Emeryse surma 944. aastal, kirjutab kroonik ilma igasuguste kommentaarideta: „Ystrat Clut adiffeithóyt y gan y Saeson” („Saksid rüüstasid Ystrat Cluti”). See peaks olema vähemalt neljas kord, kui Kaljukuningriiki rüüstatakse, kusjuures süüdlased saavad olla ainult Edmund Vanema väed või liitlased. Aga see on esimene kord, kus waleslased ei kasuta traditsioonilist briti nime Alt Clud, vaid ütlevad selle asemel Ystrad Clut, ehk siis Clyde’i org, mis on lihtsalt gaeli nime toortõlge. Kui kuningriigi britilik ja kumbrilik olemus oli kadumas, oli tekkimas gaelipärane ja Albale alluv Strathclyde, ning waleslased mõistsid seda hästi.134 Vana-Põhjala britte isegi ei mainita.

      Järgmise põlvkonna ajal, nagu teatab anglosaksi kroonika, sunniti kuus vasallkuningat (reguli) rituaalsel sõidul Dee jõel Edmundi järeltulija Edgari laeva sõudjateks. See oli viikingite laadis allumiskinnitus, mida teatakse ka kui Chesteri allaheitmist. Sõudjate hulgas oli üks hilisemaid Dynfwale, kes omandas sel moel teatud positsiooni. Kaasaegsetele ei jäänud asja sümboolsus märkamata. Strathclyde oli lõiganud kasu ajutisest laienemisest ja ehkki selle poliitiline seisund oli nüüdseks nõrgenenud, polnud see ka tühine. Iseseisvuseaeg oli siiski möödas. Ometi polnud endine Alt Clud veel kaugeltki Alba riigi lahutamatu osa. Ceredigi järeltulijad säilitasid oma identiteedi ja kasutasid vanu briti nimesid, nad jäid ilmselt teadlikeks oma päritolust, aga nende võimalused tegutseda eraldi olid piiratud. Näiteks kui nad läksid sõtta, siis võitlesid nad oma meestega alati Alba isandate kõrval.135

      11. sajandil kaotas Strathclyde üha rohkem oma britilikkust, ehkki mingil määral tulid sellele kasuks uued vallutused nii Inglismaal kui ka Albas. Kõiki paiku saartel vapustasid viikingiaja viimased tõmblused. Inglismaal kukutas anglosakside võimu Knud Suur (valitses 1018–1035), kes tõi lühikeseks ajaks päevakorda Anglo-Skandinaavia impeeriumi. 1066. aastal maabus Inglismaal kaks eraldi vaenulikku dessanti. Esimene, mida juhtis Harald Sigurdsson hüüdnimega Hardrada, purjetas Norrast Tyne’i suudmesse septembris ja löödi Stamford Bridge’i lahingus puruks. Teine, mille eesotsas oli frangistunud viikingite lapselaps Normandia hertsog William, ületas La Manche’i oktoobris ja hõivas pärast Hastingsi lahingut Inglise trooni. Aastale 1066 järgnenud ajal, kui Inglismaast sai normannide koloonia, kulus suur osa Vallutaja ajast sõjaretkedele põhja poole, Northumbria alistamisele ja sissetungile Šotimaale. Abernethy rahulepinguga (1072) sõlmitud Inglise-Šoti kokkulepe sisaldas ka truudusvannet, mis hiljem andis olulist kaalu inglaste väitele, et Šotimaa on siitpeale Inglismaa seaduslik läänivaldus.

      Britannia põhjaosa omandas selleks ajaks vormi ja olemuse, mis jäi äratuntavaks kogu keskaja jooksul. Ehkki Orkney ja Shetlandi saared ning Sutherland ja Läänesaared (Hebriidid) jäid viikingite valdusse, ühendati põhiline osa siinsetest aladest ühe valitseja võimu alla. Pealegi hakkasid Alba valitsejad pikapeale kasutama tiitlit rex Scottorum ehk šotlaste kuningas, andes seega mõistele Šotimaa kindlama sisu; kui nad vallutasid 1020. aastal kõigepealt Edinburghi ja seejärel kogu Põhja-Northumbria, tõi see kaasa nihke šotlaste enesekäsitluses. Kui alistati šotiinglise keelt kõnelev Kesk-Šoti madalik, mille aristokraatial olid nüüdseks tugevad sidemed inglaste ja normannidega, lõi senine gaeli keele tooniandev seisund kõikuma.

      Sellest hoolimata jäi macAlpini dünastia Albas või siis Šotimaal valitsema suuremaks osaks sajandist. 1031. aastal alistusid Malcolm I ja tema liitlased ilma vastuseisuta Knudile, kui too tuli põhja poole vallutusretkele. Üks vahe macAlpinite valitsemisajas algas 1040. aastal, kui MacBethad mac Findlaich (valitses 1040–1057) ehk lord Moray, keda kaasaegsed teadsid kui Punast Kuningat (Ri Deirce), Shakespeare’i lugejad aga kui Macbethi, tappis Donnchad I (Duncan). Peaaegu kõik toonast aega uurinud ajaloolased väidavad, et Shakespeare’i näidend on küll suur draamateos, aga jääb ajaloolisest tõest kaugele.136 Mitte ükski tema kaasaegne allikas ei kirjelda MacBethadi kui türanni. MacBethad oli võimul peaaegu kuni normannide sissetungi alguseni ja pakkus peavarju Inglismaalt tulnud pagulastele. Ta oli viimane Alba kuningas gaelikeelse õukonna eesotsas. Ta langes mõrvatud Donnchadi poja Malcolm III Canmore’i (valitses 1058–1093) käsilaste käe läbi.

      Niisugune oli olukord Strathclyde’i poliitilise ajaloo viimase etapi eel. Riik asus piirkonnas, mille pärast võistlesid Šotimaa ja Inglismaa, ning selle huvid põimusid paratamatult Inglise-Šoti vastuoludega. Omal ajal oldi seisukohal, et Eogan II, keda teatakse ka kui Owain Pimedat (surn 1018), oli kuningate reas viimane. Tema kohalolek šotlaste ja inglaste lahingus Durhami lähistel Carhami all kas 1016. või 1018. aastal

133

Norman Davies, The Isles: A History (London, 1999), lk 216–217.

134

Brut y Tywysogion, lk 20–21.

135

Vt Broun, „The Welsh Identity of the Kingdom of Strathclyde”.

136

Vt Nicholas Aitchison, Macbeth: Man and Myth (Stroud, 1999).