Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

mõiste, sest ega me veel ei tea, palju me neid valmistada jõuame. Jutt on paarikümnest tuhandest.”

      „Paarkümmend tuhat tuumalaengut…” venitas Viking uskumatult. „Milleks? Hirmutamiseks? Sel peab küll väga hea põhjendus olema.” Ta hääl oli terav.

      „Peastaap jõudis järeldusele, et ilma termotuumarelvadeta ei suuda me oma kosmilisi rajatisi kaitsta. Nii simud kui meie endi kurvad kogemused näitavad, et ainult kineetilisel energial põhinevad relvad ei suuda tagada ründavate objektide täielikku hävitamist; keemilised laengud ei muuda eriti pilti. Inimkeeles ära seletatuna piisab kõige Maalt meie pihta lastu hävitamiseks küll lihtsast löögist, aga esiteks on nad pannud peale automaatsed kursimuutjad, kui meie tõrjerelvad avastatakse, ja teiseks kipub kokkupõrkest järele jääma paras persetäis tükke. Laseritega on sama lugu – me ei saa garanteerida objekti täielikku hävitamist. Lisaks tuleb arvestada, et meie hüpoteetiline ründaja on ikkagi võimeline korraga välja laskma sadu rakette, millest igaüks võib lähikosmoses omakorda jaguneda mitmekümneks iseseisvaks arvutijuhitud osaks.” Ta oli väga vana ja habras, ent Kuu gravitatsioonis seisis ta sirgelt.

      „Nii et sel ajal, kui ma ära olin…” alustas Viking.

      „Viking, me otsime lahendusi,” pani Tato talle vaigistavalt käe küünarvarrele. „Kui Katapult läbi kukkus, hakkasime me valmistama Hülsse, nagu neid kutsutakse – tead küll, neid tuhandetonniseid tahkekütuskiirendiga mürske.”

      „Katapult kukkus läbi!” osatas Viking, näost aina punasemaks minnes.

      Tato vaatas talle kindlalt silma. „Sõber, ma ei kavatse selle üle sinuga vaidlema hakata. Ent palun saa aru – nii, nagu näiteks rünnakuks vajaliku ülekaalu ja positsioonisõja mõisted on mõttetud tuumarelvade ajastul, ei ole vanad sõdade teooriad meie puhul üldse ilma suurte mööndusteta rakendatavad. Meie vaenlased on Maal peidus ja kaitstud, meie oleme igaühele nähtavad. Suurriikidel on kõiges vähemalt kümnetuhandekordne ülekaal ja lisaks saavad nad lubada endale eetiliselt madalat mängu, jättes tsiviilelanikkonna kaitseta ja siis krokodillipisaraid valades meid igasuguste nimedega nimetada. Meil midagi peale meie inimeste ja kõigile nähtavate rajatiste ei olegi. Viking, me laseme sul tegutseda, kuid kuni sul midagi ei ole…” Vanamees pöördus pisut ja vangutas pead.

      „Totaalne sõda ülejäänud inimkonna vastu…”

      „Ära räägi rumalusi,” kraaksatas Fork. „Mitte keegi ei kavanda totaalset sõda ülejäänud inimkonna vastu. Me ei tee seda, sest isegi kui me seda suudaksime, reedaksime seda tehes teistpidi kõik, mille nimel me üldse olemas oleme. Aga kuni me ei tea peale tuumalaengute ühtki teist viisi oma rajatiste kaitseks, tuleb valmistada tuumalaenguid.”

      „Sõda on kahjuks paratamatus,” pistis Tato vahele enne, kui Viking midagi öelda jõudis. „Kui me ei lähe nüüd kohe suurriikide valitsustesse, ei lase nina norgu ega kuuluta, et tegime nalja, aitab, tulge võtke nüüd meie objektid üle ja saatke sinna oma garnison… Hm, me peaksime nad ise kohale vedama ja välja ka õpetama.” Ta muigas süngelt. „Olgu, te saate ise ka aru, kui tobedalt see kõlab. Aga vastasel korral on sõda paratamatus. Si vis pacem, para bellum!”3

      Viking vaatas ühe otsast teise otsa, pöördus siis sõna lausumata ja kõndis minema.

      Longhorn

      Ju nad kustusid istmetel silmapilk. Ago ärkas selle peale, et keegi teda raputab, ja samal hetkel kuulis ta hoiatavat tsss-i. Kopter seisis maapinnal ja esimeseks nägi ta Hideakit selle kõrval õndsa näoga põit tühjendamas. Ta sättis end tema kõrvale.

      „Näh, võta joo.” Age oli rahulikult kükitanud sinnasamasse kõrvale oma asja ajama ja ulatas veepudeli. „Joo palju. Sinine surm viib vedelikud kehast välja.”

      „Vestid-kiivrid ja relvad korda, kui te lõpetate selle ohtlike jäätmete keskkonda viimise,” lausus Kelder vaikselt ja ronis kah välja just sedasama tegema.

      Agol oli lõpuks aega ringi vaadata alles siis, kui nad liikuma hakkasid. Nad olid väikesel lagendikul ja kuigi seda ümbritses tihe puudemüür, kumas siit-sealt pisut kaugete laternate valgust. Kelder läks kõige ees, tema järel tuli Age, siis ta ise ja lõpuks Hideaki. Pimeduses oli nende selja taga aimata ka mäetippe, eespool aga tundus kaugemal kõik tühi olevat. Infrapunakujutis ei andnud midagi juurde. Ago taipas alles siis kella vaadata – nad olid maganud oma kaks tundi.

      „Kus kurat me üldse oleme?” küsis ta vaikselt, sest üritades kella vaadata oli ta avastanud, et nagu ikka, vajavad mõned ta seadmetest restarti.

      „Morondavas,” vastas Hideaki. „Eeslinnad jäävad põhiliselt paremale, otse ees on sadam.”

      „Nii et see must tühjus meie ees on ookean,” taipas Ago.

      Nad jõudsid mingite ehitiste taha.

      „Kähku nüüd. Infrapunale – sees on pime.”

      Kelder ilmselt teadis, mida teha. Uks, milleni nad jõudnud olid, polnud lukus ja signalisatsioonist polnud seal kah mingeid jälgi. Nad tõusid mööda betoontreppi ja keerasid ühte pikka tühja koridori.

      Õige mitmes kohas algas müra.

      „Kuuled? Mis see on?” küsis Hideaki.

      „Ma ootasin seda. Nende silma alla ei tohi sattuda,” lausus Kelder.

      Nad jõudsid ühe elektrikapini ja Kelder avas selle. Ta uuris mõni sekund selle sisemust ja ühendas sealsetele seadmetele lisaks mõned seljakotist võetud kastid.

      „Loodame, et läks õigesti,” pomises ta lõpuks noogutades.

      Ikka kostis justkui üsna lähedalt sedalaadi müra, mida teeb sissetungiv eriüksus, kes end varjama ei pea – rasked sammud, jalaga eest löödavate uste raksatused, käsklused…

      Nad laskusid ühest lõputuna näivast keerdtrepist alla.

      Kelder sulges nende taga kolm-neli ust ja siis olid nad väikeses ruumis, mis ilmselt oli kunagi teeninud dubleeriva valvekeskusena. Kelder vajutas nuppe ja monitorid ärkasid ellu.

      „Nii, Terie ja Hid, teil ei ole nüüd muud teha, kui valvata. Võtke positsioonid teine teisel pool ust ja hoidke silmad lahti. Üritage piirduda tõkketulega – kui need on need, keda me enne kuulsime, siis on need omad ja meil tuleb ainult pisut seletamist. Meie Longhorniga hakkame tööle.”

      Ago ei saanud esialgu midagi aru. Ekraanidel vilkusid mingid tabelid, mida Kelder üritas kirudes ja vandudes jälgida.

      „Nii, võta need kolm monitori,” ütles ta lõpuks.

      Ago vaatas. „Paistab, nagu ma jälgiksin kellegi sobramist mingites andmebaasides ja dokumentides?” küsis ta abitult.

      „Jah. Sa näed kolme inimest töötamas. On võimalik, et üks neist ei tee tööd, vaid üritab andmeid peita, varjata või kustutada. Võib üritada ka teisi segada. Omavahel pole neil aega üksteist jälgida ja nad ei tea, et meie neid jälgime. Ära tee midagi. Jälgi, vaata.”

      Ago üritas korraga kolmel monitoril toimuvasse süveneda.

      „Kuule, see on meie instituudi server?” hüüatas ta kümnekonna minuti pärast ehmunult.

      „Loodetavasti mitte. Üleeilne koopia,” porises Kelder vastu.

      „Olgu.” Ago rahunes. „Aga kuidas ometi see siia sai… või kus iganes see on?”

      „See on teine küsimus. Paistab, et Taras on algusest peale ettevaatlikult mingi automaatse spideriga meie serveri andmeid kopeerinud. Enamik materjale ei ole ju töötajate eest lukus.”

      Möödus veel kümmekond minutit.

      „Kuule, need kolm inimest on näiteks Dante, Ignatelle ja… Karlos?” küsis ta siis.

      „Kaks kolmest,” mühatas Kelder.

      „Nii et me tungisime siia ka omade teadmata sel ajal, kui CondorSec koos Tarasi töökaaslastega teiselt poolt tuli?”

      „Just.

3

Kui tahad rahu, valmistu sõjaks. (lad k)