Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

nimetatakse. Ent ikkagi jahe ja hea. Kodune.

      Taevalik.

      Kas Brüssel võiks olla mu kodu? Mees vangutas pead. Tuleb ikkagi vaadata, kuidas Pariisi saab. Pole kah päris kodu, aga hulga lähemal…

      Aga enne pidi ta uurima, miks kuradi pärast tapeti üks homoseksuaalne professor kusagil mõttetul armetul saarel, kuhu need poolemeelsed kosmosest sonivad anarhistid pesa olid teinud.

      Longhorn

      „Hazel ja Dante kutsusid meid enda poole,” ütles Age kohe, kui Ago üle läve sai. „Sinna on vist pooled naabrid ja pooled su töökaaslased kogunenud. Põletavad Tarasi mälestuseks küünlaid ja noh, olgem ausad, eks nad tahavad sinu lugu kuulda.”

      „Ma tean, Dante ütles mulle juba instituudis,” noogutas Ago. „Ma käin vee alt läbi ja siis läheme.”

      Nad kõndisid mööda jalgrada umbes kilomeetri. Rada pöörles ja tõusis ja laskus ja linnulennult oli nende majade vahemaa arvatavasti poole lühem. Nad möödusid Tarasi majast. See oli pime, ainult üksik tõrvik põles aias ja väravale oli keegi põiminud musti linte, mis pimeduses natuke läikisid.

      Dante ja Hazeli maja verandal ja aias hubisesid kümned, võimalik, et sajad küünlad. Kui nad lähemale jõudsid, haaras silm vähemalt kolme-neljakümmet inimest, kes vaikides istusid või tasakesi omavahel vestlesid. Keegi oli üles pannud samovari ja paljud jõid mingit väga aromaatset, ilmselt kohalikest taimedest teed.

      Elutoast oli näha siiski ka üks töötav ekraansein, mille heledus oli suhteliselt maha keeratud.

      „Temast ei ole palju, aga me leidsime ikkagi tundide kaupa videomaterjali,” seletas Hazel vaikselt. „Ta referendid panid kokku pooletunnise kollaaži – noh, näete ise, tema on kirkalt esile tõstetud, teised ähmaseks muudetud.”

      „Mis muusika see taustaks on?” küsis Age.

      „Mykola Lysenko ooper „Taras Bulba”. See olevat talle väga meeldinud.” Hazel viis nad samovari juurde. Age võttis tassi, Ago keeldus viisakalt, läks korraks tuppa, otsis endale ise mahuka burgunderiklaasi ja valas selle köögilaual seisvast avatud pudelist rohkem kui poolenisti punast veini täis.

      „Longhorn, sa tundsid teda varasemast ajast?” küsis Dante, kui ta uuesti väljus.

      „Mitte eriti. Kui järele mõelda, ei tea ma sedagi, kust ta pärit oli.”

      „Ta täisnimi oli Taras Gandõh,” hakkas rääkima üks vanem mees. „Ta elas Tšehhis, hiljem Saksamaal. Pere on ukraina juurtega. 35 aastat vana, kaks korda abielus olnud, lahutatud, üks laps, teismeline tütar… kes temast midagi teada ei taha. Ta tuli siia selle mõttega, et mitte kunagi enam tagasi minna. Ta rääkis seda korduvalt.”

      „Ta oli üsna tagasihoidlik?” küsis Ago. „Sinu juures ta töötas, Ignatelle, nii et sina tunned teda vast üldse kõige rohkem, nagu ma aru saan?”

      „Tundsin või?” Vanamees kehitas õlgu. „Selgub, et ei tundnud.”

      „Kas midagi sellist, mida ma ei tea?”

      Nad rääkisid vaikselt, kuid nende ümber oli selle ajaga oma 7–8 inimest kogunenud.

      „Autos oli purustatud mälumoodul ja ta on enne surma olnud suguühtes,” ütles üks kahekümnendates neegritar, sest vanamees kõhkles. „Anaalses. Mehega.”

      Ago muidugi tundis kõiki neid inimesi. Michelle oli Tarasi rühma referent. Ega siin nüüd midagi taga polnud? käis tal millegipärast peast läbi, kuid ta heitis selle kõrvale. See tõesti ei olnud tema asi.

      „Elas ta üksi,” kehitas ta õlgu. „Dante, sina ehk tead kõige rohkem, kellega ta läbi käis?”

      Justnagu eelmise vaikimise kompensatsiooniks hakkas rääkima Ignatelle: „Kellegagi väljapoolt. Izmiri inimesed uurivad. See ei ole ju keelatud ja… see ei ole ju kellegi asi… kuni midagi ei juhtu.” Tal oli kerge itaalia aktsent. Ago muidugi teadis ta sünnipära, kuid ta ei olnud aktsenti varem märganud. Muidugi, nüüd oli vanamees löödud, murelik ja kindlasti mitte oma parimas vormis… „Mina ta siia kutsusin. Kelder kontrollis tausta ja… aga mina ta siia kutsusin.”

      „Sa ei võinud teada, et tal see elu siin nii lühikeseks jääb,” lohutas Dante. „Ja lõpuks me ei tea veel, mis õieti juhtus. Ago, sina leidsid ta?”

      Ago ohkas mõttes ja rääkis oma hommikusest retkest Kelderiga.

      Kui ta lõpuks pääses ja Age järele ringi vaatas, avastas ta ühest aianurgast peaaegu poole tollest seltskonnast, kellega koos nad kolm kuud tagasi Istanbulist tulema olid hakanud.

      „Frank, Jane, Scott, Liz, Vicent, Yasmin,” noogutas ta neile järgemööda ja sättis end Age kõrvale istuma.

      „Terie just rääkis meile, et sa olid hommikul politseitööga tegelenud?” küsis Jane vaikselt.

      Ago sulges silmad. Ta hakkas ka sellega harjuma, et Agelinelegi ta võrgunimi külge jäi. Ta oli seda isegi kasutama hakanud. Ent tal ei olnud vähimatki tuju oma juttu uuesti üle rääkida. „Teate, ma just lõpetasin. Kelderil ei olnud vist kedagi teist käepärast, sellepärast võttis ta minu kaasa. Noh, leidsime auto ja laiba selles. Tegelikult te teate sama palju kui mina.”

      „Päev otsa seal autos. See vana pede pidi juba haisema,” lausus Vicent. Ago pani tähele, et mees on kõvasti täis.

      „Vist. Naljakas, ma ei tundnud mingit lõhna.”

      „Peded ei haise surnult teistmoodi kui tavalised inimesed,” poetas Scott. „Ta oli tõsine teadlane. Mis see meie asi on, kuidas ta oma elu elas. Ja nüüd on ta surnud.”

      „Võimalik.” Vicent ei tõstnud häält. „Ainult et viktimoloogia ütleb, et tal oli tänu oma profiilile palju suurem tõenäosus surma saada. Olgu, ma olen vait. Ärgem kiirustagem järeldustega.”

      Hazeli ja Dante maja oli üsna samasugune kui see, milles elasid Ago ja Age. Nüüd avanesid korraks teise korruse elutoa kohale rõdule avanevad klaasuksed ja lasid välja pahvaku helehäälset kisa. Õige mitu punti väikesi olevusi hargnes aias, et oma vanemaid leida ja üksteise peale kaevata. Kulus tubli kümme minutit, enne kui rahu sai uuesti jalule seatud ja lapsed ülakorrusele tagasi meelitatud.

      Liz tuli tagasi ja pühkis higi. „Õnneks on Karlose omad vanemad, need hoiavad korda.”

      „Ma unustan kogu aeg ära, et teil lapsed on,” ei suutnud Ago suud pidada. „Alguses ju ei olnud.”

      „Olid ikka. Minu vanemate juures. Saad aru, me ju ei teadnud täpselt, mis meid siin ees ootab. Et kas ikka on korralikku kooligi näiteks. Eks nad siis lõpetasidki klassi ära ja tulid siis.”

      Selle rääkimise ajal meenus Agole, et ta on seda lugu oma pool tosinat korda kuulnud. Ju ta oli selles osas lootusetuks tembeldatud. Mis iseenesest oli ju õige. Mingis mõttes ei suutnud ta ikka veel mõelda Scottist ja Lizist kui lapsevanematest, sest esimesed kuud olid nad olnud kahekesi, siis olid nad nädalaks kadunud ja pärast seda käis nendega komplektis kaks karjuvat elukat.

      „Vanad nad teil õieti on?”

      „Kuus ja kaheksa. Järgmiseks sa küsid nimesid, aga need ei jää sulle niikuinii meelde.”

      Nende kaheksasest seltskonnast kostis tasast naeru.

      „Ja nüüd ootad sa taas last. Minu siiras imetlus.”

      „Terie ei oska ka suud pidada.” Lizil paistis ainult hea meel olevat.

      „Terie teab mu piiranguid. Mina oleksin imestanud, et miks sa paksuks hakkad minema. Oleksin imestanud selle päevani, kui koidab tõehetk – sa oled hulga kõhnem ja sul on uus titt.”

      Ta rääkis seda nii soojal toonil, et teenis ära paar vopsu lähemalistuvatelt naistelt ja veel naeru.

      „Muide, protokolli huvides – Hazel ootab ka last ja Yasmin ka,” teatas Liz. „Hazelil hakkab muidugi varsti välja paistma – see tähendab teiste, mitte sinu jaoks – ja Yasmini me tegelikult rääkisime