Название | Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat |
---|---|
Автор произведения | Siim Veskimees |
Жанр | Боевая фантастика |
Серия | |
Издательство | Боевая фантастика |
Год выпуска | 2011 |
isbn | 9789949459933, 978-9949-459-87-2 |
„See on soolatud ja maitsestatud lõhe. Lõhet ennast oled sa kindlasti söönud, see on kasvatatud siinsamas Kuul. Tegelikult on kõik siin Kuul või Rõngassaial valmistatud… Valetan, osa maitsetaimi tuleb siiski ka L4 aedadest. Ehk siis pole siin midagi, mida sa ka kodus ei saaks. Vaeva on ainult natuke rohkem nähtud. Leib – need tumedad krõmpsuvad ribad – on rukkileib. Ma võtsin endale vabaduse kontrollida – sul on nii selle kui kreemis oleva laktoosi vastu kerge allergia, kuid sa oled deklareerinud end kõigesööjaks, seega julgesin seda pakkuda. Aga noh, ma igaks juhuks hoiatasin.”
„Allergiad on keskkonna liigse puhtuse ja ühekülgsuse tulemus. Jah, ma eelistan pigem pisut kannatada selle nimel, et mu organism kõige inimlikuga harjuks. Ja see väljend „kerge allergia” peaks ju ütlema, et mis minuga ikka juhtub?”
„Olgu. Ja milline on sinu esimene originaalne mõte, mida sa müüa tahad?”
„Me vajame põgenenud erakuid.”
Tato kergitas kulme. „Täpsusta. Teatud mõttes olen ju minagi midagi taolist… Teatud mõttes oleme me kõik, ent sa ei mõelnud ilmselt seda. Nii et täpsusta, palun?”
„Ordu on saatnud hiidplaneetide juurde püsivalt elama vaid kurjategijaid. Sinna tuleks luua mingid elementaarsed tingimused ja tuleks selgelt deklareerida, et Ordu ei kavatse ei nüüd ega tulevikus neid üldse mitte mingil viisil suunata või piirata. Sellest ei piisa. Võib-olla ei ole see täna majanduslikult võimalik, kuid neid kolooniaid tuleks igati toetada, varustamine ja nendega suhtlemine peaks olema korraldatud nii, et sinnaminek saaks olla protest, opositsioon, mässumeele avaldus.” Ta sõi samal ajal ja suutis lisaks noa ja kahvliga jutu rõhutamiseks hästi napilt, poole vaksa ulatuses žestikuleerida. „Sellega saavutataks kaks asja – esiteks ei ole rahulolematute ainus valik kuhugi Maa kolkasse kaduda, kus nad meile turvariski moodustavad, teiseks aga tekiks väga veidratesse kohtadesse tugipunkte. Päikesesüsteemi hõivamine võib nii hoopis kiiremini minna. Välja arvatud Marss. Sellega on seotud mu teine revolutsiooniline mõte. Kas ma jätkan või tahad sa midagi küsida?”
Tato vaikis terve minuti. „Sul õnnestus mind mõtlema panna,” möönis ta lõpuks. „Sul võib väga hästi õigus olla. Me oleme alati teadnud, et kaitseventiili on vaja. Me oleme lasknud mõnel siinsel kaevandusel „eriliseks” minna. Hm, võimalik, et sellest ei piisa. Mul tekib muidugi tuhat küsimust, alates sellest, et mismoodi sa kujutad praktiliselt ette iseseisvuse illusiooni, kui nad on varustuse ja kõige muu suhtes meist absoluutselt sõltuvad… Kuu kaevandusega on lihtsam, võib imiteerida kaubandust… Ja lõpetades kasvõi sellega, et mis saab siis, kui nad tõesti päriselt ühel päeval iseseisvuvad… Ent ühiskondlik surve niimoodi õiges suunas vabastada – see on vähemalt kaalumist väärt mõte. Mis on siis teine mõte – Marss?”
König kõhkles hetke.
„Sukeldub,” poetas Tato vaikselt Nannale. Tüdruk turtsatas.
„Mida?” langes König korraks oraatorirollist välja, pisut abitult ühe otsast teise otsa vaadates.
„Noh, see on meil üks vana nali,” seletas Nanna. „Et kui keegi kõhkleb ja otsustab siis kõik ikkagi välja öelda, näeb ta teinekord välja umbes nagu sukelduja – et valmistub, tõmbab kopsud õhku täis ja siis hüppab – tagasiteed ei ole! Ega sa ei pahandanud?”
„Tahtsin öelda, et võta vabalt,” lisas Tato. „Vähemasti Kuul on Ordu küll ehitanud üles seisusteta ühiskonna – kõigil on õigus arvamusele ja kui see arvamus on midagi väärt, siis muutub see poliitikaks sõltumata sellest, kes selle esimesena välja ütles. Samavõrra kui sina seda kõike mulle rääkida tahad, olen mina rõõmus võimaluse üle otsesest allikast kuulda, mida mõtleb siin kasvanud põlvkond. Muide, köök annab märku, et teine roog on valmis. Viimane aeg on hoiatada, et tuleb veel viis käiku – nälga sa ei jää. Aga sinuvanused suudavad niikuinii lõpmatuseni süüa.”
König muigas ja lasi end toolil tagasi. Ta oli just lõpetanud robotilt küsitud lisaportsu ja kaalus parasjagu, kas ka kolmas küsida, nii et vanamehe vihje oli tulnud just õigel ajal.
„Kuule… räägi mulle vahepeal… ega… kuidas seda küsida?” König ohkas. Ordu tulevikku kavandades oli ta tundunud vaieldamatult pisut segavalt noore, kuid igati tõsiseltvõetava juhi ja visionäärina, sellest rollist välja langedes muutus ta aga tagasi täpselt selleks natuke kohmakaks ja rabedaks teismeliseks poisikeseks, kes ta päriselt oli. „Seda toitu ju tehakse, eks ole? See ei ole ju kindlasti pakitoit, mida on lõpmatuseni? Kui ma robotilt küsisin…”
Tato noogutas. „Ma saan aru küll. Lõhe on soolas ja see seisab umbes nädala. Siis tuleb uus teha, kui ma selleks korraks oma isu ära ei ole söönud. Tavaliselt muidugi jagan ma selle paari päeva jooksul laiali – selleks on üks gurmeefoorum, millest sa kindlasti midagi ei tea. Ma ei lugenud end Maal gurmaaniks, kuid siin… Kui sa robotilt küsisid, siis see loomulikult vastas, et muidugi on kala veel – momendil mul tõesti on – ja taldrikule vormistamine käib neil ju mõnekümne sekundiga. Nii et ära muretse.”
„Aa… Ja mis see on?”
„Pasta,” seletas Nanna, sest Tato rüüpas parasjagu oma klaasist. „Lõhna järgi otsustades üsna klassikaline Itaalia oma – tunnen pesto ja parmesani lõhna. Näed, mida ma kõike esivanema kõrvalt õppinud olen. Süüakse seda lusika ja kahvliga. Vaat niimoodi. Ja ära end üleni kokku mäkerda.”
Nad sõid mõnd aega vaikides.
„Marss,” tuletas Tato lõpuks meelde.
König tõmbas kõvasti, demonstratiivselt õhku sisse ja markeeris kokkupandud kätega vettehüppepoosi. „Teil, kõigil vanadel, on Maa fetiš. Te ronisite siia üles, kuid te vahite ikka sinna allapoole, söandamata selja taha piiluda.” Ta jäi hetkeks vait ja vaatas Maa poole. „Nojah, nii kujundlikult ma seda ka nüüd ei mõelnud…” Ta väänas huuled irvesse, mis küllap üritas vabandav olla. „Aga mõte jääb samaks. Mida sa Kuust teha tahad? Maa ümber tiirleva kindluse? Maa orbiidi sattidest ma ei räägigi, see on täielik mõttetus. L4 samuti. Nüüd on jutt ka L5-de midagi ehitada. See tuleks silmapilk ära lõpetada! Tootmine on Kuul, seda ei ole lähemas tulevikus kuhugi viia. Aga elu, mõistad, Elu – Ordu tulevik, inimkonna tuleviku garantii tuleb siit minema viia. Marsile. Väljapoole Maa võimude ulatust. Minu põlvkonnal ei ole selle suhtes kahtlust, me ainult ootame, millal sinusugustel ükskord ometi lülitiplõks käib. See ei ole ainult minu mõte – meid on palju ja me oleme oma ettepanekud ka kirja pannud ja teatud määral läbigi mõelnud-arvutanud. (Lingid on siin.) Nüüd on meil juba kümmekond aastat – saad aru, terve minu teadliku elu! – olnud planetoplanid, millega saab talutavalt Marsi vahet lennata. Sinna tuleb rajada suured elamiskuplid, sellised algul mõne, hiljem mõnesaja ruutkilomeetrised kilekuplid, mille all on normaalne keskkond. Marsil on kõik võrreldamatult parem – on väga mõistlik gravi, on päikesevalgust, on maavarasid, on kõike. Ja see on meie jaoks ohutu. Tagala. Midagi, mida mitte kuidagi ei saa meilt võtta. Meie trumpkaart, et inimkond jääb püsima ka kõige halvematel asjaoludel. On ainult aja küsimus, millal me suudame ehitada nii suuri rakette, millega on võimalik Oorti vööst jääd Marsile suunata. On aeg vaadata tulevikku – on aeg valmis teha kavad Marsi hõlvamiseks ja terraformimiseks. Marss peab veel sellel sajandil muutuma inimkonna teiseks koduks ja Ordu peamiseks tugialaks.”
König jäi ootavalt vait.
„Söö vahepeal. Siis räägi edasi,” ühmas Tato.
Ta kasutas tegelikult ülejäänud söömaaega, et Nannaga nende lähedastest vestelda. Ta pööras Königile uuesti tähelepanu alles magustoidu – siirupis keedetud pirnid vaniljejäätisega – juures.
„König, ma võin sulle lubada, et mõne aasta pärast annan ma sulle ja teistele selle taga rohelise tee. Ma toetan teid igas mõttes. Niikaua, kui sa hoiad initsiatiivi, on sul võimalus seda protsessi juhtida ja suunata. Aga mitte täna. Täna tuleb valmistuda sõjaks. Täna saadame me Marsile vaid hädapärase reservi. Marss on vaid viimane põgenemisvõimalus. Me ei suuda rohkem.”
„Sa räägid sõjast,” küsis Nanna. „See tuleb?”
„Sõda