Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

lõksu. Meie tungisime sisse sel hetkel, kui ründajatel polnud enam aega otse satilt tulevat striimi jälgida.”

      Veel kümme minutit valitses vaikus.

      „Aga ikkagi ma ei saa aru,” alustas Ago. „Need andmed on tõenäoliselt ammu mere taha saadetud. Ma ei näe vähimatki mõtet selle osalise peegelserveri ülalhoidmisel siin. Vaevalt et ta nii rumal oli, et siin on mingi isiklik postkast, kus leidub kirju stiilis „täna kepin sind, homme reedan Kuu Ordu, mu kallis kesiganes”.”

      „See server ongi mere taga, kui sa sellest seni pole aru saanud. Meil on sinna ligipääs, sest ilmselt seal veel ei teata, et Taras ja tema pisike must pedearmuke surnud on. Küsimus on selles, et kiiresti tuleb vaadata, kas seal on ainult andmed, millele Taras võis ligi pääseda, või on seal midagi veel. Kuna ma ei tea, mis see olla võiks, ei saa ma seda sulle öelda.”

      „Nii et väga suur on tõenäosus, et me ei avasta midagi?”

      Kelder turtsatas. „Sellised tõenäosused on alati niimoodi viiskümmend-kuuskümmend, nagu üks mu kunagine õppejõud, professor Stern Kravetz öelda armastas.”

      Koitis juba, kui nad kodu ees kopterist välja ronisid. Age viipas ja lentsis majja, Hideaki viipas ja hakkas oma kodu poole tatsama, Ago jäi hetkeks seisma ja vaatas Kelderit mõtlikult.

      „Sa tahad midagi küsida?” ohkas see.

      „Kas Taras oli kellegi agent? Sa ei ole öelnud, kelle heaks… kesiganes see tal oli, üldse töötas?”

      „Ma ei tea,” vastas Kelder vastumeelselt. „Taras on surnud ja suurem osa tema tehtud tööst kadunud. Ühendus andmetega, mida ta meilt minema kopeeris, on kadunud. Igaveseks. Ja see on jälitamatu. Pole vähimatki lootust teada saada, kus see on. Tema armuke ja vahemees on surnud, sidekeskus ja kohtumispaik likvideeritud. Kõik otsad on vees. Mida sa veel tahad?”

      „On keegi endale esitanud küsimusi, et mis siis, kui Taras polnud üldse selle asjaga seotud? Et keegi hakkas kopeerima andmeid pärast Tarasi saabumist, täpsemalt pärast seda, kui Taras seda kutti keppima hakkas? Ma võin ju jätkata, eks ole. Miks ta tapeti? Miks ta sõitis Hazeli autoga minema? Tähendab, Hazeli auto võttis ta loomulikult sellepärast, et teda kohe ei leitaks, kuid miks ta sõitis? Ja kuhu?”

      Kelder vaatas teda mõtlikult ja muigas siis. „On. Mina, Ordu turvateenistus, mitmed veel. On esitanud.” Ta rehmas väsinult käega. „Me oleme ju korduvalt rääkinud julgeolekust, eks ole. Kas sa ise oled meie serveris ringi vaadanud?”

      „Noh… olen ikka. Üsna põhjalik. Tõsi, minu arust pole seal eriti midagi salajast.”

      „Seal on ju kõigi teie tuumauuringute materjalid?” Kelder vaatas teda arvustavalt.

      „Aga ei ole ju.” Ago pilgutas silmi. „Või ei tohiks ma seda teada? Ega sa öelnud ei ole, aga minuarust on see kuidagi tunnetuslikult hoomatav.”

      „Palju sul selle mõistmiseks aega kulus? Et server on ühest küljest küll kasulik infokogu, kuid samas ka meepott?”

      „Noh… oma kaks kuud.”

      „Aga mis siis, kui Taras tuli selle peale just nüüd? Et ta teeb tühja tööd? Ja ta oli piisavalt rumal, et seda öelda?”

      Ago vajus mõttesse.

      „Jäta see,” lõi Kelder uuesti käega. „Mina ei ole detektiiv. Sina oled veel vähem detektiiv. Tarasi surm oli äärmiselt ebameeldiv intsident. Oleks me ta avastanud, oleksime saanud talle pakkuda võimalust sellest välja tulla. Nüüd on ta surnud ja kõik see töö, mida ta teha oleks võinud, jääb tegemata. Ja me ei tea, võib-olla ei saa kunagi teada, miks see niimoodi läks. Kuid ei mina ega sina oma teadmisi, oskusi ja aega, et sellega tegeleda. Nii et teeme oma tööd edasi ja las, hm, kompetentsed organid tegelevad Tarasi surmaga.”

      König

      „Nii, miks te kaks siia tulite?” Tato mõõtis enda ees seisvaid teismelisi ja naeratas. „Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Elukoht on mul vägev, see on vist juba folkloori osa, aga külla ei tule mulle siia eriti keegi – Kuu alumine külg ikkagi.”

      „Ja nagu ma aru saan, ohtlik. Kuidas sa üldse siia elama sattusid?” König proovis rääkida vabalt ja sundimatult, isegi teatud omamehelikkusega, kuid välja tuli see väheke rabedalt.

      Tato kehitas õlgu. „See oli ju algselt sidekeskus, täpsemalt isegi alternatiivne sidekeskus. Salastatuse pärast ei suhelnud Kuu kaua aega Maaga otse, vaid läbi kahe releesatelliidi. Kuult Maa suunas ei läinud mingit otsest kiirgust, ent muidugi oli võimalik see iga hetk tööle rakendada. Ja vastuvõtt toimus siin ikkagi. Ma tulin üles kolmandal aastal, meid oli siis vaid paarsada. Ma pole sellest ajast Maal käinud. Aga tulge edasi. Nanna on siin palju käinud, aga König tahab kindlasti akna all seista ja oma kohustuslikud repliigid öelda.”

      „Miks sa Maal käinud ei ole?” poetas König, ise sel ajal Maad imetledes. Kuu oli parasjagu Maast üsna Päikese suunas, nii et Maa ketas oli peaaegu ümmargune. „Oh, rumal küsimus. Sinu teadmised…”

      „Mitte ainult.” Tato mühatas vaikselt. „Elu ei ole alati nii ilus, karm ja romantiline. Ma olen väga vana ja mu tervis ei pidanud enam Maal vastu. Siin on võimalik mu elu oluliselt pikendada. Maal oleksin ma ilmselt juba ammu surnud.”

      „Sa ei ole ju nii vana?”

      „Ei ole või?” Vanamees turtsatas uuesti. „Sel pole tähtsust. Igatahes oli mul vähe valida ja ma olin vabatahtlikult katsejäneseks õige mitmele eksootilisele operatsioonile. Noh, mul vedas ja ma võin ilmselt veel tükk aega elada, kuigi jah, välimus on mul selline, et lisaks sobin ma näiteks ka väikeste laste hirmutamiseks.”

      „See ei ole üldse nii hull,” silitas Nanna ta põske. „Kõik mu sõbrannad käivad peale, et ma nad teinekord kaasa võtaksin. Ikka käivad, kuigi ma rääkisin, et vanaisa eeldab, et noored naissoost külalised tal suhu võtavad…”

      Tato ohkas. Siis hakkas naerma. „Miks sa varem ei öelnud? Siis võid ju küll mõne kaasa võtta.”

      „Vanaisa!”

      „Just – vanaisa, sa kasvatamatu plika! Aga miski ütleb mulle, et Königile sa küll seda ei rääkinud.” Ta pöördus poisi poole, kes neid pisut hämmeldunult jõllitas. „Ma vabandan, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen ju pärit veel eelmisest sajandist ja maailm oli siis hoopis teistsugune.”

      König kehitas õlgu. „Mul on ainult raske sind kokku viia selle pildiga, mis meil kõigil Ordu juhist on. Ma võin ju korrata endale, et sa oled ka lihtsalt inimene, aga kui me sind koolis õpime, tekitab see paratamatult teatud… mumifitseerituse või aupaiste, ma ei oska õiget sõna leida.”

      „Mõlemad sõnad on päris head. Ka selles mõttes, et ehk annad sa mulle andeks, kui ma ei suuda sinuga teinekord kaasa mõelda. Vananedes maailmapilt lupjub.”

      „Minu arust juhid sa ikka veel Ordut?”

      „Ordut ei juhi mina. Vähemalt mitte mina üksi. Ja see, et mul on mõnikord minevikus õigus olnud… Aga kindlasti ei tulnud sa ka mitte oma vaatenurka korrigeerima. Tulge edasi. Kohvi? Midagi muud? Konjakit vist ei tasu teile pakkuda? Rõngassaia Pilsipõhja mul ei ole.”

      „Ma tegelikult kasutan jõhkralt ära, et sa mu esivanem oled,” teatas Nanna muretult. „Tegelikult tahtsin sinuga esimesena nõu pidada, enne kui kõik teised herilasepesana sumisema hakkavad. Ma nimelt ootan last ja kavatsen selle ka sünnitada.”

      „Aaa…” Tato piidles teda sekundi. „Ja isa imetleb seal nurgas Maad, nagu ma aru saan?” Viskas ta peaga Königi poole.

      „Jah.”

      „Õnnitlused. Aga milles küsimus on?”

      Nanna maigutas hetke. „Ega ehk ei olegi küsimust…” Ta ohkas. „Kui kõik suudaksid sellesse nii suhtuda, nagu sina…”

      „Noh, mul muidugi oli keelel küsimus, et oled sa ikka