Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

ja Kelder hoidis väga kiiret tempot, nii et Ago avastas end aeg-ajalt jooksusamme tegemas. Teatud üllatusena ei suundunud nad otse katusele kopterite juurde, vaid põikasid Kelderi kabinetti. Selle omanik pani käe vastu seifi puutetundlikku ekraani ja keeras seda, sisestades niimoodi koodi. Ta võttis seifist kaks soomusvesti, sõdurikiivrit ja automaati ning ühe püstoli.

      „Püstol on mul oma,” porises ta selgituseks. „Viska ainult üle õla ja kontrolli relvad. Sättida on meil kopteris ka aega.”

      Agol läks relvade ja kiivri kontrollimisega natuke rohkem aega, nii et Kelder oli jõudnud juba kopteri mootori käivitada, kui ta ükskord katusele jõudis.

      „Kuhu me üldse lendame?”

      „Tana poole.” Kelder saatis koordinaadid kopteri displeile. „Siit oma sadakond kilti. Masin ei ole isegi mitte selle Tanast lõunasse viiva seitsmenda tee läheduses, vaid on enne Behenjyt Anatobe juurde mägedesse keeranud. Ausalt, ka mulle on need kohad vaid nimed kaardil, ma ei ole seal kunagi käinud.”

      Kopter rebis end õhku.

      „Tanas, Antananarivos ikka oled?” küsis Ago. „Mina muide ei ole. Tean ainult, et tuleb sõita Anaalse Mureni ja seal keerata peateele paremale. Kas mõni satifoto juba on saadud?”

      „Ainult suur. Aga nad ei hakanud seda mulle saatmagi, sellel pole midagi näha. Rohelus ainult. Lähim maja on kolmsada meetrit.

      Nii et Analavoryst ongi lõplikult Anal Worry saanud?”

      Ago kehitas õlgu. „Ma ei ole sealgi käinud. Ma ei ole Itasy järvest kaugemale saanudki. Korra käisin tegelikult naabritega kaasas mingil turul, aga ma ei mäleta isegi, mis suunas see oli. No ja kes mäletab neid idiootlikke nimesid – ütle kellelegi, et sa elad Ambatomitsanangas või Soavinandrianas ja kõik peavad sind idioodiks.”

      „See võis Viro turg olla. Avironimamo. Nii et tegelikult oled sa Anaalsest Murest läbi sõitnud küll.”

      Ago kehitas õlgu. „Ma ei olnud just kõige kainem.”

      Sõit võttis vaevalt veerand tundi ja siis hakkas Kelder maandumiskohta otsides vandudes tiirutama.

      „Ma lasen su vintsiga alla,” sajatas ta lõpuks. „Midagi muud ei jää üle.”

      „Eee… Olgu. Aga mida ma seal teen?” Ago ei olnud kunagi vintsiga kopterilt laskunud ja tal polnud vähimatki ettekujutust, mismoodi tuleks auto juurde jõudes käituda.

      Kelder vist tabas sellesama ära ja ohkas. „Sa ei oska lennata, muidu ma läheksin ise. Leia auto. Vaata ringi. Kui ta on seal sees, on ta tõenäoliselt surnud või liikumisvõimetu. Ega muud sul teha ei ole, kui mulle teatada. Kui teda ei ole, katsu mitte jälgi ära tallata.”

      „Ja kui näen mõnd kohalikku?”

      Kelder osutas ekraanidele. „Siin lähedal ei ole ühtki suuremat elusolendit. Ja kui tuleb, ma hoiatan sind ja sina ole valmis tulistama.”

      „Kas infrakujutiselt või radariga ei näe, kas keegi on autos?”

      „Temperatuur on väljas 297. Läbi autokatuse selle temperatuuri juures enam inimkeha ei näe. Radarist pole kah suuremat kasu.”

      Ago ohkas. „Olgu, eks ma siis lähen.”

      Tõtt-öelda värisesid ta jalad nii, et ta peaaegu kukkus üle kopteri ukseläve ja pöörles üsna abitult vintsi trossi otsas, sellest haaratsiga kramplikult kinni hoides. Mets ei olnud sealkandis üldse tihe, pigem oli tegemist üksikute puudega, ent maastik oli väga mägine. Ago kand põrkas selle pöörlemise pärast üsna valusalt vastu maad, kuid ta meenutas Kelderi lühidaid õpetussõnu, ajas jalad laiali ja keha jäigaks ning tundis hetke pärast, et istub kindlalt maapinnal. Vähemasti kandevöö sai ta sekundimurdosaga lahti ning enda kõhulikeeramine ja relva haaramine tuli tal loodetavasti samuti enam-vähem talutavalt välja.

      Maapind oli kõva, paljas ja tolmune. Õnneks mitte tulipalav, sest see päev oli ootamatult pilvine ja seetõttu suhteliselt jahe. Rohi, niipalju kui seda oli, võis olla kare ja torkiv, kuid tal olid kindad käes ja üll selline õhuke kombinesoon, mis – ta oli lugenud – pidavat õhku ja vett läbi laskma, kuid muus osas üllatavalt tugev olema. Ago küll nii ei arvanud. Ikkagi oli ta juba nii higine, et nina otsast tilkus, ja ta tundis maapinna konarusi ja oksaraage liigagi hästi küünarnukkide ja põlvede all.

      Ta ajas end püsti. „Seisan ma õiges suunas? Mingi 20 meetrit?”

      „Jah, see põõsastik otse sinu ees.”

      Ago hakkas astuma, hoides relva laskevalmilt käes. Ta jõudis peaaegu võsani, millest läbi ta ei näinud, kui talle tuli pähe, et tegelikult ei ole relv laskevalmis – padruni oli ta küll üleval rauda tõmmanud, kuid kaitseriiv oli peal. Ta lootis, et Kelder seda tähele ei pane, ja lükkas kaitseriivi maha. Ta taipas samal hetkel, et see on loll lootus, sest ta relv oli ühenduses ta kiivriga ja Kelder seal üleval nägi relva staatuse märgendit oma ekraanil sama hästi kui tema oma kiivriklaasile projitseerituna. Olgu, ütleme, et oli loogiline võtta kaitseriiv maha just nüüd…

      Ta ei söandanud võssa minna, sest ta ei näinud selles hämaras segadikus rohkem kui paari meetri kaugusele. Selle asemel läks ta ringi. Ilmselt oli keset igas suunas kurrutatud punakaspruune kaljusid mingi lõhandik, mille põhjas oli niiskust, ja selle ümber see tihe, paarikümnemeetrine ebakorrapärane võserik kasvanud oligi.

      „Jäljed,” kummardus ta maad uurima. Kui täpsemalt uurida, oli seal võsas auk… jah, sealt auto sisenenud oligi. Ago ohkas ja astus edasi. Peaaegu kohe nägi ta auto tagumist otsa. Ta läks väga ettevaatlikult lähemale, rakendades kõiki oskusi, mis tal olid… täpsemalt, mida ta arvas filmide ja raamatute põhjal vaja teha olevat. Peast käis läbi igasuguseid rumalaid stsenaariume, alates sellest, et mis siis, kui keegi selle paiga mineerinud on…

      Ta jõudis autoni ja piilus sisse. Ta ei näinud midagi. Ta kõhkles hetke ja lülitas siis sisse lambid kiivril ja relval. Nüüd nägi ta selgelt, et auto on tühi.

      „Tühi,” ütles ta täiesti ilmaasjata, sest Kelder ülal nägi ju nii ta kiivri- kui relva sihikuoptika kaamera pilte.

      „Proovi, kas saad pakiruumi lahti.”

      Ago läks auto tahaotsa ja tõmbas. Esimesel hetkel ei näinud ta midagi, siis aga kukkus autost välja inimese käsi ja jäi luugiservale rippu. Ago tundis, kuidas ta jalad süldiks lähevad ja hommikusöök välja tahab. Lausa üleinimliku tahtepingutusega hoidis ta end karjatamast ja lootis, et Kelder arvab, et ta paremini näha tahab, kui ta auto kõrvale istuma vajus.

      Eks see vist läks läbi, sest nüüd valgustasid ta kiivrilambid pakiruumi sisemust ja ta suutis hoida pead nii, et nad nägid selgelt lamaja nägu. Jah, see oli Taras.

      „Väga hea,” ütles Kelder; Ago kuulis teda nagu läbi vati. „Ära jah puuduta midagi. Või siiski – katsu, kas ta on elus. Kaelalt.”

      Ago ei saanudki kunagi aru, kuidas tal selle käsu täitmiseks jõudu jätkus. Igatahes jälgis ta nagu unes, kuidas ta käsi surnu kaelale läheb. Tal ei olnud mingit kahtlust, et mees surnud on, sest see täiesti lõtv olek ja suu ja silmad ja… Nojah, palju laipu tsivilisatsioonis elav tavaline inimene oma elus näeb? Kui hästi läheb, siis mitte ühtegi, kui matusteks korralikult ette valmistatud surnukehad välja arvata.

      „Pulssi ei ole. Ja üldse… minu arust on tal juba rigor mortis möödas.”

      „Hm, ta ei saa eriti üle 20 tunni surnud olla, maksimaalselt 24… aga selles temperatuuris võimalik,” sõnas Kelder mõtlikult.

      Agol polnud õrna aimugi, kaua koolnukangestus kestab. Ta uuris tegelikult hiljem välja, et väga kuumas kliimas võib see tõesti vähem kui ööpäevaga üle minna.

      Paar minutit valitses Ago jaoks vaikus, sest Kelder rääkis ilmselt mitmete teiste inimestega.

      „Olgu, tule sealt võsast ära, sul ei ole seal rohkem midagi teha,” kostis lõpuks ta hääl. „Tule sama teed tagasi. Luugi võid lahti jätta… Kuule, see ei meeldi mulle üldse, aga minust on siin üleval väga vähe abi ja ma ei saa ise ka tegutseda. Ma tahaksin