Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

oli sisimas uhke, kui neutraalselt ja asjalikult see kõlas.

      Reniard

      See oli kaks tundi hiljem, kui Reniard seisis keset lõbusasti põlevat töökoda ja sülitas mõttes. Ainult mõttes kindlasti ka sellepärast, et tal oli näo ees kiivriklaas. Viis tundi tagasi, kui Victor ta välja oli ajanud, et oma lõhutud garaaži juures haliseda… Stopp – ta ju ei halisenud, ma ei tohiks nii mõelda. Vana kamraad on hädas ja mina…

      Nad olid lennanud piki orge ja igaks juhuks olid nende ees liikuvad kerged piloodita lennukid surunud maha ka kogu side, nii et kui kaugjälgimismonitoridele tekkis kujutis rahulikult tuttava moega traktorit üle vaatavast seltskonnast, tabati need omakorda täiesti ootamatult. Tseremoonitsema ei hakatud, gatlingi tuli tõmmati peale niipea, kui nad laskeulatuses olid. Paar raketti lähedal olevate ehitiste pihta ja siis – kõigepealt ühest ja siis teisest kopterist, sellal kui vastavalt teine vahepeal üleval ringe tehes kattis – dessant maha. Neid ei olnud palju, kõigest kaheksa, ja kummassegi kopterisse jäi veel kaks inimest; Reniardi pilootideks olid Dexter ja Aracelli.

      Nad olid tulistanud mõned valangud eemale küla poole lihtsalt selleks, et nood vagusi püsiksid; nad üritasid mitte majade pihta lasta, sest õhukesed seinad ei kaitsnud kuulide eest. Külast jooksid inimesed – peamiselt naised ja lapsed – eemale metsa ja nende poole nad loomulikult ei tulistanud. Neil oli olnud natuke automaatidega ragistamist umbes tosina mehega, kes ei tahtnud aru saada ja ise ära minna, ja tegelikult lahendas asja taas gatlingituli kopteritelt.

      Tige oli Reniard aga selle tõttu, mida nad kuurides avastanud olid, kui ükskord sisse jõudsid.

      „Kas sa siis tõesti ei teadnud?” küsis Dexter naerdes. Mees nägi ju kopteris nende kiivrikaamerate kujutisi ja kuulis ka kommentaare. „Loe statistikat – miks farmerid iga kahe aasta tagant uue tehnika muretsevad, kuigi see peaks vähemalt kümme-kakskümmend vastu pidama? Miks Ordus ei ole vanade autode probleemi? Mis sa arvad, kuhu see satub?”

      „Jah, ma muidugi tean, aga… mais putain de merde! Vargusel põhinev majandus… Ma olen seda lugenud, aga ise näha…” Ta tundis end väga lollina, vaadates tehnika ridu, mis nüüd tules kõlbmatuks pidid muutuma. Katuse teibad ja roog põlesid lõbusalt ja küllap ta oleks pidanud ammu kaugemale taanduma, kui kaitseriietus ka kuuma eest kaitsnud ei oleks. Seda otsust muide polnud neil vaja teha – ehitised olid süttinud pommitamisest ja tulistamisest.

      „Olgu, võtke meid peale, siin ei ole enam midagi teha.”

      Katus langes raginal sisse, kui nad startisid.

      Nad maandusid taas oma mäe sisse rajatud baasi ja esimene, mida Reniard kopterist väljudes nägi, oli neid ootav Izmir. Head see ei tähendanud ja Reniardil oli väga hea meel, et Dexter oli kaasas olnud. Nii hea oli tema selja taha pugeda.

      „Kõik OK, Rune?” tegi ta asja teise kopteri piloodiga. „Tänan ja järgmise korrani!”

      Teised kopteritest välja ronivad inimesed vaatasid kah Izmiri poole, kuid viimane noogutas vaid tervituseks ja osutas näpuga Reniardile ja Dexterile. Ka tema pilgutas Aracellit nähes silmi, kuid Reniardile tundus, et ta on naist varemgi näinud, sest ta noogutas temalegi.

      „Muide, siiski,” hüüdis ta kõigi poole pöördudes. „Kel võimalik – veerand tunni pärast algab järgmine operatsioon ja selle meeskonda oleks täiendust vaja. Saadan andmed.”

      „Meil on probleem,” pigem kviteeris ta siis Reniardile, kui kõik teised peale Dexteri ja Aracelli kuuldekaugusest kadunud olid.

      „Tõsine?” küsis Reniard.

      Izmir mühatas. „Oled sa teistsuguseid kohanud? Üks Aatomifüüsika teadlastest on surnud. Tapetud.”

      Reniard kibrutas kulme. „Merde. Ja kuidas meie aidata saame?”

      „Me teame, kus on arvatava mõrvari baas. Me võtame mõned tapetu endistest töökaaslastest peale ja tungime sinna sisse. Senine juurdlus on näidanud, et seal võib olla varastatud andmeid ja teadlased on selleks kaasas, et need vajadusel kiiresti üle vaadata. Nagu öeldud, veerand tunni pärast lendame välja.”

      „Ega te meie järele ei oodanud? Me ei teadnud…”

      „Reniard,” Izmiri toon oli pisut vabandav, „Dexter teadis – ta oleks teie operatsioon silmapilk katkestanud, kui selleks oleks vajadus tekkinud. Juurdluse kutid kaevasid andmetes, nad ei teadnud täpselt, kaua neil läheb või millal võiks õige moment olla, ja ma pigem mängisin neid kaarte niipidi, et sa oled koos meeskonnaga käepärast. Noh, praegu on vaikne aeg ja me saame ilma teieta hakkama; nagu ma ütlesin, ei hakka ma kedagi kodunt välja ajama, kindlasti saame sinu omadest veel kellegi igaks juhuks lisaks. Aga sind ennast on tarvis sellepärast, et tollest arvatava mõrvari kontorist on korduvalt võetud kõnesid kellelegi Ogdeno Mbagale. Ütleb see nimi sulle midagi?”

      „Ei.”

      „Mul ei olnud aega vaadata, miks ja kuidas, aga arvuti seob teda MCF Semiconductorsiga.”

      „Sellepärast sa korraldasidki MalaDataSphere’i nõukogu rivistuse?” mühatas Reniard. „Mõrv?” kibrutas ta siis kulme, kui oli hetke mõelnud. „Meie ja meie peamise partneri suhetes ei ole midagi sellist, mis nõuaks äritavade nii radikaalset muutmist. Lisaks ei ole meil mingit pistmist aatomifüüsikaga. Siin taga on midagi muud.”

      Ta tundis end natuke solvatuna. Jõuluvana, džinn ja… kuri võõrasema? Kusjuures see algne jõuluvana, kes pahad lapsed kotti topib ja omale supikoguks minema viib… Antud juhul oli kõik ju tegelikult väga elementaarne, kuid sobis ikka suurepäraselt illustreerima nende tegelaste mõtteviisi. Nad olid suurema osa oma elust ajanud asju igasuguste luuretega ja omandanud kutsehaiguse mõõtmed võtva harjumuse igal sammul valetada, vassida ja infot kinni hoida…

      „Siin taga on järjekordne katse meid oma kontrolli alla saada,” urises Izmir. „Aga midagi läks viltu. Me ei tea, mis. Aga oleks huvitav teada. Nii et lendame.”

      X

      Brüssel. Suvi. Temperatuur tõusis oma 30 kraadini ja õhus lendles paplite õietolmu. Asfalt sulas, tänavate kohal virvendas kuum heitgaasine õhk ja muru oli tuhkkuiv, mis sest, et seda ikka aeg-ajalt kasteti.

      Kuutides oli õhk konditsioneeritud ja klaasid tumendatud. Kuudielanikule oli väljas toimuv ükskõik. Täpselt nii, nagu ta oli stiihiast eraldatud siis, kui see oli külm ja elamiskõlbmatu, oli ta omas reguleeritud maailmas siis, kui see oli kuum ja tegelikult sama elamiskõlbmatu. Või kuidas võtta…

      Seekord oli vanem kuudiasukas tulnud noorema kuuti.

      „John, vaata neid andmeid.”

      Noorem kuudielanik luges kohusetundlikult. Ta pani väljatrüki hoolikalt kokku ja asetas lauale, kui lõpetanud oli. Pani sellisesse ebamääraselt viisakasse kohta, mis lubas paberite toojal need vaevata kaasa haarata, kuid andis võimaluse ka uuesti nende järele sirutuda.

      „Hiinlased,” ütles John. „Homoseksualist. Tavaline praktika. Miks ta tapeti?”

      „Ma ei tea. Me ei tea. Aga see on meie operatsiooni vahetus läheduses. Tegele sellega.”

      Kaust jäi lauale. Vanem mees pöördus korra uksel. „Kas sa õhtul sõitma tuled?”

      „Ikka.” Noorem mees naeratas.

      Uks sulgus.

      Tegele sellega… Kõigepealt siis info kogumine – kes õieti oli Taras Gandõh. Tema vanemad, sugulased ja sõbrad. Psühholoogiline profiil, haridus, harjumused…

      Õhtul sulgub mu järel uks. Ma riietun ümber, võtan jalgratta ja kihutan mööda Belliardi alla. Keaton väljub oma majast ja me paneme minema piki Avenue D’Auderghemi.

      Vaevalt et õnnestub välja selgitada, miks ta tapeti. Sellega tegeleb kindlasti ka Kuu Ordu turvateenistus ja liiga agar otsing võib tähendada hoopis nende ebaterve huvi keskmesse sattumist. Need mehed ei olnud rumalad ja raha