Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

nalja tegevat. „Ma tahan su kaasa võtta, sest mulle tundub, et sa orienteerud kõige kiiremini tuumafüüsika-alastes materjalides, kui neid on vaja kiiresti läbi vaadata.”

      „Mrhh…” Ago heitis enne vastamist kiire pilgu Age poole. Ta mõtteaparaat hakkas vastu tahtmist tööle ja talle tundus, et ta kaineneb iga sekundiga. „See on ilmne liialdus. Sina tunned ka tuumafüüsikat väga hästi ja instituudis on kümneid mehi, kes seda minust paremini teavad.”

      „Aga sinu uurimissuunad olid Tarasi omadele kõige lähedasemad väljaspool tema gruppi. Ja näiteks Mondespani ma niimoodi nööri otsas alla lasta ei saa…”

      „Kopter läheb viltu või valgub ta rihmade vahelt välja?” ei suutnud Ago end pidada.

      „Longhorn, ära mölise. Hid on väga hea turvamees ja nagu sa ehk tead, on Terie viimased kuud väga tõsiselt seda kunsti harjutanud. Ta vajab praktikat. Nii et teist peab jätkuma, kui ma tahan seda võimalikult märkamatult teha.”

      „Midagi jätad sa ütlemata,” porises Ago, kui oli paar sekundit mõelnud.

      Kelder ei vastanud.

      Nad jõudsid vaevalt oma majani, kui täies lahinguvarustuses Hideaki neile järele jõudis. Ümberriietumisele kulutasid nad vaevalt minuti, selle ajaga oli Kelder oma kopteri käivitanud ja nad sööstsid musta taevasse. Kelderi kopter oli muide teistsugune kui päeval, see oli suurem ja kui see õhku tõusis, sai Ago aru, miks ta polnud kuulnud seda tulemas – lennumasin oli märkimisväärselt vaikne.

      „Teie kõik, eriti mehed – magage!” viskas ta üle õla. „Te haisete niimoodi veini järele, et konditsioneeri plastikvoolikud üles sulavad.”

      „On sul siin sinist surma?” küsis Hideaki.

      „Vaata medkasti.”

      „Mis on sinine surm?” tahtis Ago teada.

      „Kus sa elanud oled?” imestas Age. „See on… uhh. Mingid dialüüsi katalüsaatorid, midagi tehakse trikarboksüülhappe tsükliga, siis on seal veel hunnik barbituraate ja tavalist atsetüülsalitsüülhapet. See ei vii päriselt alkoholi verest välja ja ei päästa pohmakast, küll aga leevendab seda kordades. Ja magama paneb ka.”

      Viking

      „Viking, sa panid noored tööle, nagu ma kuulsin.” Fork seadis ennast teise kõrvale aknast välja vaatama. „Kurat, kus on vanamehel ikka vaade! Aga kogu aeg ma seda ikka vist vaadata ei tahaks. Pigem tuletab see meelde, kui kaugel me Maast oleme.” Ta võttis Kuu hõbeja tasandiku ja mustas tühjuses hiigelsuurena rippuva Maa kokku oma mõhklik-kondise käe viipega ja vangutas kiiresti pead. „Sina oled neid kerasid teisigi näinud,” pöördus ta Vikingi poole.

      „Lenda ise kah, kes keelab,” urises too heatujuliselt, kerge nöökega. Ta oli pool pead pikem kuivetust ja tunduvalt vanemast Forkist. Kas ta teeb seda meelega, ei suutnud ta jätta mõtlemata, sest nii vanema mehe kortsulises ja luidjas kehas kui liigutuste järsus rabeduses oli midagi sellist, et lihtne oli enda kõrvale seisma kujutleda vana pahurat raisakotkast. Ja miks ometi kannab ta nõupidamisel pintsakut?!?

      „Mind ei lasta,” muigas Fork vastu, paljastades oma kergelt kollakad hambad. „Ükski laevaarvuti ei kannata mu irisemist välja. Minu puhul sooritaks HAL enesetapu. Tahuka leidsite?”

      Viking mühatas. „Kurat, näe, ikka sama tuhm.” Siis jätkas ta tõsisemalt. „Tead, see sada aastat vana lugu kummitab ikka. Samamoodi, nagu marslased kogu aeg Conanit ootavad. Et kuidagi nagu igav on, et polegi seda suurt kolakat, mis kohe Kerberose süütab, kui sa must õigesti aru saad. Aga Iol on tõesti kõike seda, mida vajame, ja otse pinnal. Robottehased… aga need ei tööta ilma inimeseta ja inimesel on seal ohtlik pikemalt olla. Kiirgus. Vastik paik ühesõnaga.”

      „Kas sa päriselt loodad neilt lastelt midagi? Ma ei tahtnud laua ääres küsida.” Ta viipas peaga ruumi poole. Viking vaatas sinnapoole ja muigas tahtmatult – keset Tato elamist oli üles pandud suupistelaud ja hetkel oli selle ümber vähemalt tosin inimest, kes kas kuhjas oma taldrikuid täis või ootas teiste järel; taldriku täis saanud, kõndis enamik ruumist välja. Ent ilmselgelt ei mõelnud Fork seda lauda.

      „Nad pole ju päevagi töötanud. Eeldusel, et me ei kasuta tuumatehnoloogiat ei laengus ega mootoris, taandub kõik ikka ju ainult sellele, kuidas millegi piisavalt kiirega piisavalt täpselt tabada. Põhimõtted on ammu teada, aga just seda ma kardan – et me oleme oma mõtlemisega sinna üle-eelmisse sajandisse kinni jäänud.”

      „Ise ütlesid, et nad…”

      „Nad arvutasid üle pingpongahju. Mitte midagi täiesti uut, kuid nad panid selle kõik väga elegantselt kokku.”

      „Mida huvitavat nad siis tegid?”

      „Laengutele annab algkiiruse erikonstruktsiooniga planetoplan. Täiesti realistlik on saavutada kiiruseks näiteks 1000 kilti sekis. Laengud on sügavkülmutatud, nii et neil on vajalik suunamisenergia ülijuhtivas mähises kaasas. Kahekontuuriline suunamissüsteem…”

      „Ehk siis peame ikkagi ajastama rünnakuid mitu päeva ette. Ja sul on iga laengu kohta kuus satti, mis pärast lasku suvalistes suundades laiali lendavad. Uskumatult kohmakas süsteem, ma ütleksin.”

      „Kahe laeva kasutamisega saab ümberlaadimistsükli ajada 6 tunni peale ja alumine suunamissüsteem peab koosnema lihtsatest ühekordselt kasutatavatest mähis-sattidest.”

      „Kas sa saad aru, kui sitaks keeruline ja kui fucking kallis see on?”

      „Sõda on alati damn-fucking-persekukkunult keeruline ja kallis.”

      Fork vaatas talle otsa ja mühatas. (Kraaksatas, oleks Viking öelnud.) „Meil ei pruugi olla väga palju üle aasta, me kõik teame seda.”

      Viking ohkas. „Sa ju tead, mida ma Jupil tegin peale maagiotsimise? Täpsemalt, sel ajal, kui Neuben ja kogu Freya punt otsisid maake? Tulemused ei erinenud oluliselt simudest ja teoreetilistest arvutustest. Antiaine ei anna sõjaliselt midagi. Vähemalt mitte tänases situatsioonis. Seda on raske valmistada ja säilitada ning annihilatsioonil tekkiv kalk gammakiirgus tungib kõigest läbi, muudab kõik radioaktiivseks. Mesoaine ei anna ka midagi. Ma ei saanudki tulemusi korratavaks, lagunemine on nii ettearvamatu. Ehk siis ainult lasersütikuga termotuumapommid. Ainult et selle, kes nimetab neid „puhasteks vesinikupommideks”, olen ma ise nõus teise ilma saatma. Tänase tehnilise taseme juures jääb meile üle ainult kineetiline energia.”

      „Kriisi saabumist saame me ainult mõjutada. Pisut siia-sinna on kõik. Kui me ei ole valmis…” Fork jäi vait ja vangutas pead.

      „Vanasti oleks see olnud koht ohata ja öelda: „God help us”,” kehitas Viking õlgu.

      „Meie aga peame tööd tegema. Palju hullem,” väärutas Fork kurjalt huuli. „Aitäh, et hoiatasid, aga mina ja mu meeskond valmistab ikkagi ühe riida neid asjakesi, mida sa vihkad.” Fork vaatas teisele kindlalt silma. „Viking, saa aru, me suudame praegu kokku panna ühe reaktori kuus. Aatomimootoritega orbitaalhävitajaid ei tule. Ja see, et me oleme jõudnud ühe reaktorini kuus… Ma ei taha kasutada sõna „ime”. Meil on vedanud. Või meid ei ole tõsiselt võetud ja seega oleme saanud rahus tegutseda.”

      „Üks laev kuus…”

      „Ei ole üks laev kuus! Me peame valmistama ka avariireaktoreid. Ma ei kavatse selle üle vaielda, kuigi Kurrutise jaam on nii võimas, et meil valitseb vähemalt kümnendi lõpuni energiaküllus.”

      „Need kaks suunda tuleks laiali lüüa. Üks reaktor kuus on ikkagi vähe. Meil on energiat, meil on robotid, ainult…” Viking jäi vait.

      Fork tõmbas end juba õhku täis, kuid mõtles hetke ja lasi selle välja tagasi. „Jah,” noogutas ta süngelt. „Sa tead seda sama hästi. Meil ei ole inimesi. Nii et muud väljapääsu ei ole.”

      „Viking, me oleme siin jah vahepeal pidanud oma plaane korrigeerima,” kostis nende selja