Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

taha ja ees horisondil säras pooleks lõigatud Maa.

      „Lase ümber vahetada.”

      „Et jälle keegi mul kolpa puuriks ja saeks? Tänan, ei.”

      Isa ja poeg vaatasid mõnda aega äraootavalt tõtt. Siis tõi robot kohvi.

      „Sa ootad, et ma peale hakkaksin?” ühmas Viking kohvi peale puhudes.

      „Jah.”

      „Kas sa annad endale aru, et see, mida ma sulle nüüd räägin, on täiesti salajane? Seda ei tohi rääkida emale, Nannale, Creepile ega ükskõik kellele.”

      „Lisa veel Assol ja Blane kah nimekirja. Läheme edasi.”

      „Ei lähe. Enne palun ütle mulle selgelt, et sa saad aru, et see info ei ole levitamiseks.”

      König oli sellise näoga, et loeb mõttes kümneni. „Jah, isa, ma saan aru,” ütles ta siis selgelt ja rahulikult.

      „Hakkame siis sellest peale, et miks sinu arvates ei ole seni Katapulti kasutusele võetud? Miks näiteks ei toimu selle abil kõik stardid Kuult?”

      König jäi mõttesse. „Vastus ei ole ilmselt mingite standardite sobimatuses, sest see oleks ammu lahendatud. Tänaseni ma arvasin, et ohutuskaalutlustel – et mitte rakettidega riskida, inimestest rääkimata. Samas, nagu ma aru saan, on selle abil ikkagi võimalik näiteks Maad pommitada?”

      „Hästi, miks saab või peaks saama Maad pommitada?”

      König vaikis hetke, justkui jälle kannatust varudes. „Peaks elementaarne olema, kuid olgu: kui anda umbes tuhandetonnisele massile kiirus umbes neli kilti sekis – millegi sellisega on vist arvestatud? – siis on sel asjal energiat umbes 8 TJ. Kulub selleks minut ja kiirendus on isegi inimesele talutav 67 emeskuud… Hästi, pikemalt välja öelduna meetrit seki ruudu kohta; võin sinusuguste lubjakate jaoks veel öelda, et mingi 6,7 g-d. See on mingi viiendik-kümnendik väiksema aatomipommi võimsusest. Sama energia võib anda ka väiksemale, näiteks tonnisele massile – teoreetiliselt, nagu ma aru saan, sest teil põles seal miski maha? – kiirust tuleb siis üle 100 kildi sekis, kiirendus aga üle 50 000 emeskuu ja toru läbitakse 4 sekiga. Mõistagi peab sellisele kiirendusele vastu vaid kas erikonstruktsiooniga mürsk või homogeenne metallkuul.”

      „Ehk siis nõndanimetatud Heinleini taktika, mis peaks olema meie tõhusaim kaitse. See ei tööta.”

      „Tehnilised probleemid? Seda ma tõesti ei teadnud…”

      „Tehnilised probleemid ka. Oled sa üritanud arvutada, millised voolutugevused seal vajalikud on?”

      König vaikis hetke. Ta oli andmeühendused tagasi saanud ja nüüd käis tal nii lihtsate arvutuste tegemine palju kiiremini, kui neid keegi välja on suuteline ütlema. „Ma saan mingi 10 astmes 15 amprit… Oh fuck…”

      „Just. Täpsemalt polnud see, mis maha põles, lihtsalt varje, vaid üks ülijuhtiv mähis-salvesti, mille me toru ümber olime ehitanud. Energiahulgad on siin sellised, et metall – saad aru, 4 kelvinini jahutatud metall – mitte ei sulanud, vaid aurustus osaliselt. Asi ei ole Katapuldi enda torus – see 120 kildine raudtoru pole tuhandikkugi Maa aastasest rauatoodangust. Arvestades, et elektriväli surub voolu juhtme välispinnale, tuleks ehitada vähemalt kümnest tuhandest salvestavast ülijuhist energiaülekandeliin Kurrutise jaama ja Katapuldi vahele. Sinna aga läheks nii palju eksootilisi materjale, mida meil ei ole, ja kogu seda värki ülal pidada…” Mees vangutas pead ja lõi siis käega. „Ent on veel olulisem probleem. Laevaga oleks lihtne – Kuult minemasaamiseks oleks alati ainuõige suund Maa poole. Alati. Ükskõik, kuhu sul minna on vaja, on alati kõige otstarbekam enne Maa gravikaevu põhja kukkuda. Ent mürsk ei ole juhitav. Seda kahuritoru ei ole võimalik keerata.”

      „No kindlasti on võimalik kuhugi sinna otsa ehitada mingi elektromagnetiline suunaja. Me räägime ju paarikümnest mikroradiaanist, et katta kogu Maa. Ja on vaja ju ainult ühes dimensioonis – teistpidi keerab Maa ise õige koha ette.”

      „Õige. Aga siit jõuame olulisema puuduseni – aeg. Algkiirus neli kilti sekis tähendab ööpäevast minekut ja ka 100 kilti sekis tähendab tundi. Ehk siis sobib see relv ainult terroriseerimiseks. Nad teavad, kus see on – elektromagnetimpulssi ei saa varjata; see ei ole kunagi eesmärk olnudki. See relv ei sobi sõjategevuseks. Veelkord, see on terrorirelv. Muide, kui läheb totaalseks sõjaks, on Maal õige mitu suurriiki, kes ilmselt suudavad selle hävitada. Seega on see nii-öelda viimsepäevarelv – kui asi nii kaugele läheb, et meil seda vaja võiks minna, oleme niikuinii igatpidi totaalselt läbi kukkunud. Ja ka siis ei hakkaks me seda kasutama, seega pole me ka väga vaeva näinud, et seda valmis ehitada.”

      Umbes minuti kestis vaikus.

      „Miks sa mulle seda räägid?” küsis König lõpuks tumedalt.

      „Siit jõuame me selle juurde, miks ma tahtsin sinu ja su sõprade lollustele kuluvat mõistust natukegi rakendada proovida – mõtle välja, millega me sõda peaksime pidama?”

      „Mina ja… sa mõtled alfalasi?”

      „Või kuidas te ennast nimetate. Kõik need Creepid, Bachosed, Nannad ja Stasid või kes nad olidki.”

      König kaalus seda hetke mõttes. „Me vajame algandmeid. Neile ma ju ei tohi rääkida, et seal seisab lihtsalt üks hiigelsuur valesse kohta sattunud kanalisatsioonitoru…”

      „Teil on kõik vajalikud andmed. Ma tahan, et te alustaksite tabula rasa’na. Ja ära vaata seda võrgust – seda nimetatakse hariduseks, kui midagi ka märgarvutis on! Puhta lehena – ilma lubjakate lubjastunud mõteteta. Kui te millegi vähegi väärtuslikuni jõuate, lasen teid strateegilisse mainframe’i sisse. Jõudu tööle.”

      Reniard

      Taevas oli kõrge ja nukker. Hall ebaühtlane pilvelaam venis laisalt kuhugi kirde suunas ja päratu pisut heledam plätakas tähistas kohta, kus päike peidus oli. Reniard väristas õlgu ja tiris jaki hõlmad koomale. Oli kuivema ja jahedama aastaaja keskpaik ja temperatuur võis olla nii 16 kraadi. Kõledad punased paljandikud lebasid kuiva, elutu ja tardununa, ainult siin-seal rabises hootises tuules mõni kah pigem hall kui roheline põõsas, neelates köhides alla peene tolmu viiru. Tolmu polnudki eriti palju – isegi tuul näis olevat käega löönud…

      „Miks sa siin üldse elad?”

      Temast vast aastat kümme vanem mees tõmbas huuled kriipsuks. Ta oli umbes Reniardi pikkune, keskmisest kõhnapoolsem ja kuidagi kohmakas. Tal olid tihedad kuldsed juuksed, mis kerges laines võimsa lõvilaka moodustasid, kuid vormitu nina, natuke põletikuliste silmade ja laigulisevõitu näonaha kõrval vaevutajutavalt kohatuna mõjusid. Või teisiti öeldes oli ta hoolitsemata ja mitte eriti headest eluviisidest kõneleva näo taustal selgelt näha, et lõvilakk on tehislik.

      „See on minu kodu.” Ta hääl oli pire ja tüdinud. „Mu esivanemad tulid siia 1841. See asundus on kaheksa põlve meie käes olnud. Me elasime üle iseseisvumise, elasime üle kaose.”

      „Ja kuhu sul ikka minna on, connard,” pomises Reniard oma nina alla.

      „Mida?”

      „Ei midagi, vabandust.” Mis mõtet on talle öelda, et vanglaid ja lõkse on mitmesuguseid?

      „Siin olid kunagi kohviistandused?” Reniard mõõtis pilguga kõndu.

      „Jah. On praegugi. Aga saak on iga aastaga väiksem. Kohalikud harisid kõik maa üles ja see voolas vihmadega mööda jõgesid alla. Nad võtsid ka istanduse kaitsemetsad maha ja lõpetasid alles siis, kui kõik oli hävitatud. Mina laostunud ja nemad surnud ja… Nagu sa ei teaks.”

      „See pidi pigem su isa ja vanaisa ajal olema?”

      Mees kehitas õlgu. „Algas see juba ligi sajand tagasi. Sa tead küll, ega Oddchandidel paremini ei läinud. Kellelgi ei läinud.” Ta kehitas uuesti õlgu. „Me saame hakkama, aga nad viisid jälle mu traktori ära. Juba teist korda sel aastal.”

      Reniard vaatas jõhkralt lahtilõhutud kuuri ja püüdis pilku