Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Teooria on ammu tuntud, aga kui see, mida ma teen, ei ole loll nali, on nad rakendustega ikka kuradi kaugel. Vaata, ma tulin ju siia, et midagi sellest, mida ma muudkui arvutanud olen, lõpuks ka reaalsuseks saaks. Praegu tundub, et vist isegi saab, aga ega ma ei ole kindel, et ma neid asju ise kah kunagi näha saan. Need asjad on ju siingi väga kõvasti salastatud.” Ta ohkas. „Muidugi, me oleme siin ju vaid kolm kuud olnud. Millal nad tulema pidid?”

      „Leppisime kokku 7–8 paiku,” pöördus Age pliidi poole tagasi. „Ja nagu teada, tähendab see kohalikus slängis, et tullakse millalgi kolmveerand kaheksa ja kaheksa vahel. Vähemalt seni on alati nii olnud.”

      „Siis on veel aega end riidesse panna…”

      „Nii et sul ikka väga kraabib hinge, kui ma sellisena neid vastu võtan?”

      „Mrhh, käi kus… Mina tahtsin end riidesse panna. Lipsu ei tule. Muide, kas ma saan laua katmisel abiks olla? Sul läheb vist kiireks?”

      „Söögilaud on juba kaetud, see on paremal tagumises toas.”

      „Uhh… Miks seal nii külm on?” küsis Ago, kui oli nimetatud ruumi kiiganud. „Mul tõmbuvad munad krampi.”

      „Nad kõik tahtsid, et ma teeksin midagi põhjamaist. Küsisin naistelt natuke nõu, ja siis otsustasime, et ma hoiatan neid vaid niipalju, et õhtusöök tuleb kostüümides. Et siin pidi tihtipeale nii tehtama, et on mingi tavaliselt mitte eriti pikk selline mänguline osa, ja siis läheb kõik tavalise joomise ja lällamise peale. Mäletad, kui Karlose-Arieli juures oli keskaja õhtu ja Milla-Hideaki juures ukuleelepidu? Seal toas on kaksteist kraadi Celsiuse plussi. Nad peavad enne soojad riided selga panema. Laenasin nende jaoks pikad püksid, sviitrid ja talvesaapad. Sina võid enda omad kohe selga panna, võtad nad nii vastu ka. Tegelikult ma mõtlesin alul neile lihtsalt seapraadi ja ahjukartuleid ja muud sellist teha, aga saad aru, see ei lähe sellises temperatuuris sisse. Need on talvised toidud, neid süüakse lõdisedes. Ma mõtlesin alguses lasta temperatuuri miinus kahekümne peale ja lasta neil seal lisaks enne sööki veerand tundi seista, aga seda olla juba tehtud, see pidi soomlaste ja kanadalaste leivanumber olema ja juba vihkavad neid selle pärast kõik. Siis ma otsustasin leebema variandi kasuks, et me ju lõunapoolsemad inimesed.”

      „Ohh… seda on teinekord vaja, et aru saada, kui hea elu meil siin on,” lausus Kelder pakse riideid maha ajades. „Siin on tõesti jahe.” Ta kadus uksest välja.

      „Siin ei ole ju üldse halb. Isegi hubane,” vaatas Vicent talle arusaamatuses järele.

      Ago vangutas pead. „Tead, naine, hoia see kujundus alles,” pöördus ta Age poole nii, et kõik ruumisviibijad kuuleksid. „Kui mul kunagi peaks koduigatsus peale tulema, istun ma veerand tundi siin ja see läheb üle.”

      Toa seintest suurem osa imiteeris lihtsat vanadusest hallikaks tõmbunud palkseina, lisaks olid kõigis neljas seinas suured aknad, kust paistsid harvadest tuledest valgustatud äärelinnatänavad, mille üle laotus pimedus ja lõputu vihm, mida koos üksikute langenud lehtedega keerutas tugev hootine tuul.

      „Üsna gootilik miljöö. Ainult vampiirid või midagi sellist on puudu,” arvas Liz.

      „Need oleksid kodus väga ära kulunud,” urises Ago tõustes. „Vähemalt mingisugunegi vaheldus. Saad aru, see on suurem osa aastast selline. Ilma igasuguse muutuseta. Loodetavasti te ei pahanda, et ma tagasi paradiisi põgenen?” Ta lipsas uksest välja. Seespool oli kuulda naeru ja ilmselt hakkas suurem osa seltskonnast end samuti väljuma sättima.

      Ago ajas paksud riided vastikusgrimassiga maha ja tõmbas kiiresti selga tavalised lühikesed püksid ja T-särgi. Kui ta terrassile astus, avastas ta Kelderi alasti horisonti riivavasse õhtupäikesesse naeratamas, käed-jalad laiali ja riided ühes käes. Mees ei olnud väga vormist väljas, kuid teisalt polnud ta noor ja eriti atleetlik ka enam mitte, nii et ehkki Ago enam ammu silmi ei pilgutanud, kui noorem rahvas riieteta ringi käis, tundus ülemus tema silmis sellisena ometigi pisut kohatu.

      „Ma tean,” ütles too, kui oli üle õla vaadanud. „Ma olen tegelikult Canadast pärit. Akna taga laiub horisondini lõputu nõmm, mis on enamik ajast pruun ja elutu. Sa käid põtru ja karusid laskmas selgest frustratsioonist, sest see on kogu meelelahutus, sest tüdrukud on nii paksude vattide all peidus, et näevad kah välja nagu põdrad ja karud… Sama õudne paik. Miks nad küll seal elavad?”

      „Ei ole aru saanud, kui hea siin on?” Ago mühatas. „Tead, ega mina ka ei uskunud, et siin selline rahulik ja mõnus on. Ikka harjunud, et Aafrika, see on lõputu tulevahetus jõukudesse kogunenud inimrämpsu vahel, taustaks keskkonnakatastroof. Kui keegi usuks, siis oleks tulijaid palju.”

      „Ja mis me nendega peale hakkame?” Kelder vangutas pead ja hakkas riietuma. „Olukord on stabiilsusest kaugel ja see on ikka nii mitme otsaga mäng. Siin tegutseb ju sadu organisatsioone, mõned neist ülemaailmsed ja väga mõjukad. Inimesed, huvid…”

      „Ja siis on veel lausa tuhandeid firmasid, mis kaudselt seotud on. Kas sa tead seda ütlemist, et sa võid kõiki korraks ära petta ja mõnda üksikut terve elu, aga sa ei saa kõiki kogu aeg petta? Väga hea, et me sellest rääkima sattusime – mulle meeldib väga siin töötada, siiralt meeldib, kuid millegipärast on mul tunne, et kuradi õhuke jää on jalge all.”

      „Longhorn, sa oled Kuu Ordu heaks töötanud tegelikult juba viisteist aastat. Sa tunned ja – ma loodan – jagad neid põhimõtteid, millele organisatsioon on ehitatud. Oskad sa sõnastada, mis sind siin kõige rohkem häirib?”

      Ago oli juba harjunud, et kõik seal teda ta võrgunime järgi hüüavad. ’Ago’ puhul jäi alati segaks, kuidas seda hääldama peaks, ja… Nojah, ta oli alguses, siis kui ta selle nime valis, siiralt arvanud, et Longhorn tähendab üht muusikainstrumenti, pikksarve, kuid täpsem uurimine näitas, et sel juhul kirjutatakse need sõnad alati lahku. ’Longhorn’ tähendas pikksarve küll, aga see oli üks teatud veisetõug. Nii et see, et see nimi talle kohe nagu kleebitult külje jäi, oli kahe otsaga asi…

      Ta kibrutas kulme: „Kuidas sa seda mõtled?”

      „Sul on kindlasti hunnik küsimusi, millele sa ei ole vastust saanud. Mis on kõige suurem küsimus?”

      Ago mõtles hetke. Nad olid sunnitud kõrvale astuma, sest pool tosinat külalist sööstis teel riietest vabanedes basseini suunas. Paistis, et õhtusöögi „ametlik” osa on läbi, tagumine tuba hüljatud ning seltskond seab end sisse aias ja elutoas.

      „Kõige suurem küsimus oleks – mis kurat toimub?” ütles Ago lõpuks. „Aga sellele ma ei ootagi vastust. Ma olen siin ju vaid kolm kuud ja ma saan aru, et teil ei ole põhjust mind usaldada. Elu on siin palju elamisväärsem kui kodus. Seltskonda on igast maailma nurgast ja keegi ei räägi poliitilisest korrektsusest. Ma ei suuda isegi üles lugeda, kui paljusid tobedaid piiranguid ei ole. Või on see vaid instituudis nii? Ma kuidagi tajun, et me oleme siin tohutult rikkad. Kust see kõik tuleb? Anna andeks, aga ma…” Ago kõhkles. „Kas Kuu Ordu on kuidagi seotud kosmosepiraatidega?”

      Kelder turtsatas. „Millist vastust sa ootad? Sa ei ole ju siin muide üldse Kuu Ordu liikmena, tuletan meelde. Sa oled siin Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtfondi ja Survival Energy Internationali vahel sõlmitud lepingu ühe punkti alusel, mis lubab kasutada maastikukaitseala territooriumi rahumeelseteks ja rangelt teoreetilisteks aatomienergia kasutamise uuringuteks. Kosmosepiraadid on lihtsalt kamp natuke metsa poole fanaatikuid, kes ilmselt lootsid valitsustega kaubelda, haarates sisuliselt enda kätte kosmoselendude monopoli. See, et mõnesid neist Kuu Ordu ideoloogiaga seotakse, ei tähenda ametlikult midagi.”

      „Jah, ma tean,” Ago väärutas huuli. „Ainus, mida ma võin puhtsüdamlikult öelda, on see, et mina küll ei tea midagi, mis viitaks, et mu uurimistöö ei ole rangelt rahuotstarbeline ja teoreetiline. Ainult et…” Ta jäi vait ja lõi käega.

      Kelder mõõtis teda seletamatu muigega. „Aga konkreetselt su tööst vahelduseks – sul on kindlasti ka selle kohta oma suur küsimus? Ma imestaks, kui ei oleks. Söandad sa selle sõnastada?”

      „Sa