Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

et teleskoope ei ole üks, vaid mitu, ja need asuvad neljakümne kilomeetri kaugusel pöörlevast elamukettast. Nanna muidugi teadis, mida ta teeb – nad vedisid end mittepöörlevasse sadamasse ja leidsid, et neile on reserveeritud kaks kohta süstikule, mis parasjagu observatooriumi lendama hakkab.

      Observatooriumis läks neil õige mitu tundi.

      „Siin ei ole eriti võimsat optikat,” kurtis tüdruk. „Ainult paarikümnemeetrised. Otse siinsamas lasevad nad ju kõike õhku – polügon, eks ole. Osa sodi valgub L4 tagasi. Suhteline kiirus on väike, aga alailma kolksatab vastu väliskorpust. Korpusele ei tee midagi, aga teleskoobi võib lõhkuda. Ja siin on tolmu kah.”

      „Kas ma saan õigesti aru, et keegi täpselt ei tea, millal süstik tagasi läheb?” küsis König oma modemiga võrgus kaevates.

      „Põhimõtteliselt jah,” teatas Nanna muretult. „Seda nimetatakse jalgrattalaenutuseks. Vaikimisi kokkulepe on, et ilma hädavajaduseta üksi ja veoseta ei lennata. Näed” – jälle modemi kaudu viide ühele tabelile kusagil arvutisüsteemis – „siia koguneb igasugust kaupa, mida on vaja ühte või teise kohta viia. Kui võimalik, viskab see ära, kes läheb. Tüdinesid? Või tuli ikka nimekiri meelde?”

      „Mu vanemad põgenesid just minu eest.”

      „Jah, ma vaatasin,” turtsatas tüdruk. „Miks nad ajasid just sinu papsi Beagle’it Kuuma Tsehhi viima?”

      „Tõenäoliselt oli ta ainukesena piisavalt kaine.”

      Nad olid vahepeal sadamasse jõudnud ja vaatasid ringi. Observatooriumil muidugi ei olnudki pöörlevat osa, nii et kogu konstruktsioon oli kaalutuses. Sadamas kükitas relssidel neli süstikut. König sulges pooleks minutiks silmad. „Tegelikult, nagu ma aru saan, poleks sul kah midagi selle vastu, et Beagle’il käia?”

      „Muidugi mitte. Aga kuidas sa sinna saad?”

      „Esiteks on meid kaks ja teiseks on siin hunnik mingit kola, mis oleks hea Kuuma Tsehhi viia.”

      „Jah, aga kes laeva juhib? Hädaga ollakse isegi nõus tühja süstikut automaatjuhtimisel ühest kohast teise laskma, aga mitte inimestega. Me ei leia siit kedagi, kes sinnapoole läheks.”

      „Kontrolli veel kord,” ütles König ja muidugi nautis täiega Nanna näoilmet, kui see avastas, et süstik on väljumiseks registreeritud – „Piloot: König.”

      „Sul on õigus lennata?” küsis tüdruk vaikselt ja tõepoolest aukartlikult.

      „Ma olen kõige noorem, kellele see luba on antud. Antud hetkel olen ma nii absoluutselt kui suhteliselt kõige noorem piloot,” noogutas poiss endaga väga rahul olles. „Lendame!”

      „Ja siis sa imestad, miks vanad meid kardavad,” pomises tüdruk talle süstikusse järgnedes.

      Suvi 2060

      Longhorn

      „Ja mida sina täna juurde oled õppinud?” Age askeldas köögis, suur põll ees. Kui ta pliidi poole pöördus, oli näha, et see on ta ainus riietusese.

      „Mrhh, see on nüüd külaliste vastuvõtmise kostüüm või? Ma olen aru saanud, et nad on siin vabad, aga et nii vabad…” Ta ajas oma lühikesed püksid ja T-särgi maha ja kõndis esimeseks vannituppa. Ta tuli tagasi suure rätikuga, asus end kuivatama ja uuris ühele seinale tekitatud suurest peeglist.

      „Tead, olen oma viiest kilost lahti saanud. Mrhh, tee järele.”

      „Mis ma olen su meelest paks või? Sa ei vaata seda peeglit õigesti, eputis. Mina olen alakaalu piiril, aga sinul on nii absoluut- kui suhtarvudes veel väga pikk maa tulla.”

      „Mees peabki olema soliidne…”

      „Selle all peetakse silmas lihaseid, mitte rasva. Misasja sa norid?”

      „Noh, näiteks on mul millegipärast tunne, et me oleme viimasel nädalal langenud tagasi sinna esimese nädala raskustesse, kus nagu hirmsasti tahaks, aga miskipärast ei saa. Ma löön kõrvuni maa sisse järgmise, kes väidab, et algus on ilus aeg…”

      „Vaeseke, kas ma põhjustan sulle nii palju kannatusi?” Age hääl oli väga teatraalne ja ülepakutud. „Ütleme, et halb aeg on selleks korraks jälle läbi.”

      „Nüüd võib? Jeee!” Ago hüppas paar korda, üritades saamatult õnnelikku pärdikut imiteerida. „Pidid sa just nüüd – külalised on kohe siin. Me võime vale mulje jätta, kui ma sind keset lauda…”

      „Ähh, kannatad õhtuni. Siis võib proovida, kuigi endiselt sügeleb, pagan. Ja öelnud siis, kui nii hirmus oli, me oleks midagi välja mõelnud…”

      „Age, kallis…” Ago kõhkles ühe pika hetke ning lasi siis näolt ja olekust kukkuda tolle lõbusa ennasttäis hoiaku. Ta astus naise juurde, põimis käed ta ümber ja suudles teda õrnalt huultele. „Age, ma naudin sinuga koosolemist igat moodi. Ma ju ei käi sulle peale, kui näib, et sa vajad aega,” ütles ta tasa.

      Age hammustas huult ja millegipärast lausa raputas meest õlgadest. Tema õnneks hakkas üks taimer pliidi juures piiksuma.

      „Ma oleksin pidanud sulle muidugi ütlema, et ma olen lihtsalt remondis.” Ta hääl kõlas enam-vähem normaalselt. „Ma saan aru küll, et sa leppisid minuga samas majas elamisega põhiliselt ainult sellepärast, et oleks kogu aeg kedagi keppida.”

      Ago oli sellise näoga, nagu lahendaks ta peast diferentsiaalvõrrandeid. „Mis asja sa endaga õieti tegid?” küsis ta siis ettevaatlikult. „Tissid on sama olematud, kenamaks sa ka läinud ei ole…”

      „Kuule, nii sa küll õhtul keppi ei saa!” viskas Age üle õla. Paistis, et ta on oma heatujulise tasakaalu tagasi saanud.

      „Mis osas see praegusest erineb?”

      „Äh. Näe, tule siia.” Ta pöördus, tõstis vasaku käe üles õhku ja paremaga korjas põlle vöö kohale kokku.

      „Keelekat? Jee, muidugi, aga kas miski vahepeal kõrbema ei lähe?”

      „Tõeline one track mind. Kusagil ei ole ühtki karva. Ja ei tule enam kah. Nahk on pingul ja sile. Ja selle tegi Alia niisama ära, ei küsinud midagi.” Ta lasi käe ja põlle alla tagasi ning pöördus pliidi poole askeldama.

      „Ah sellepärast on nii paljud nii muutumatult kiilad,” venitas Ago ikka veel pisut ettevaatlikult ja mõtlikult. „On see siis nii lihtne ja ohutu. Mrhh…”

      „Ei aja oma rinda paljaks! Sa näed siis välja nagu pelmeen.”

      „Nüüd näen välja nagu karvane pelmeen… Olgu, nüüd ma saan aru, miks need tibid seal tööl kõik igalt poolt nii siledad on…”

      „Nii, sa oled jõudnud mõnda juba igalt poolt inspekteerida?”

      „Mrhh, ujumas käiakse siin ju alasti. Kusjuures ka mõned naised on lasknud karvad igalt poolt täielikult eemaldada; tähendab lisaks kõigele muule on ka pea nagu keeglikuul. Õnneks on siin riietus enamasti selline, et sootunnused on selgelt näha, muidu oleksin alailma raskustes.”

      „Nii et te käite tööl kogu aeg ujumas?”

      „Mina olen ainult kaks korda käinud. Et tibid lähemalt üle vaadata, eks ole. Vaata, see nõuab mingit teist suhtumist, mida mina ei ole veel omandanud – mulle tundub, et paljud lausa elavad seal. Ei, see ei ole õige…” Ago krimpsutas nägu. „Nad võtavad graafikut palju vabamalt. Mõnda pole mitu päeva näha, siis aga on ta seal kogu mõeldava aja. On neid, kes muidugi tunduvad peamiselt suhtlust nautivat ja teevad täpselt nii palju, et nende positsioon alles seisaks, ent enamasti… Ma ei tea.” Ta naeratas häbelikult. „Ma lihtsalt loodan, et ma saan hakkama. Et nad mind ära ei saada. Kurat, siin on ju nii hea elu. Ja ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib.”

      Kogu nende senise vestluse jooksul oli hääletoon tegelikult selgelt markeerinud, mida mõeldakse tõsiselt ja mida mitte. Age järgmine küsimus oli taas tõsine: „On sul tunne, et sa ei saa hakkama? On keegi midagi