Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

häälega. „Dragster Kahega. Ema Mescalene ja isa Viking tahtsid omaette olla. Ma tunnen Nannat juba aastat viis, õppisime mingi aeg Kuul koos ja suhtleme võrgus. On veel küsimusi?”

      Nanna ladus ühe korvi totsikuid ja karpe täis ja vedas ta uksest välja.

      „Ei ole vaja niimoodi ülbitseda,” ütles ta etteheitvalt.

      „Kurat, on siis vaja niimoodi sosistada,” porises König vastu. „Kõik mu andmed on ühe kliki kaugusel.”

      „Tead…” Tüdruk vaatas teda pea viltu. „Kas sa siis ei saa aru, et nad ei küsi niimoodi. Ei tõmba kõike võrgust alla. Nad ei ole sellega harjunud. Nad räägivad.”

      „Ma tulin neile isegi vastu, et ei pinginud kohalolijaid ega saatnud seda neile märkusena laiali.”

      „Hea, et sa seda ei teinud. Tead, sellistel hetkedel ma saan aru, kui sa ütled, et nad kardavad meid.”

      Lift läks kaugele alla. Helendavad numbrid seinal kuulutasid, et seal on 7,5 m/s² ehk ligikaudu ¾ maisest raskusjõust. Teisel pool õhulüüsi – satelliidil olid peaaegu kõik uksed õhulüüsid – võttis neid vastu niiske palavus.

      „Aja skafander maha ja jäta siia. Võta kuft.”

      König tegi seda ja vaatas siis ringi. Nad olid aias.

      See polnud muidugi mingi maine aed, pigem kasvuhoone või midagi taolist. Põrand oli tuhmilt helkivast metallist ja ega keegi polnud püüdnudki varjata, et suurem osa sirgetes ridades kasvavaid taimi pole juuripidi mitte mullas, vaid klaasvillas ja toitelahuses. Ometi kasvasid need seal päriselt ülalt, vast nii kolmkümmend kraadi seniidi kõrvalt langevas päikesekiirguses.

      „Kust see valgus tuleb?” tahtis poiss teada, üritades ülespoole piiluda. Seinadki olid suuremas osas sellestsamast matti grofreeritud roostevaba terast meenutavast metallisulamist, ent üleval haigutas must tühjus, kust langes too lõõsk.

      „Kas sa tulles ei pannud tähele peeglit elamukorpuste telje küljes?” küsis tüdruk ja saatis talle pildi. „See keerab end parasjagu niipalju, et me oleme kogu aeg päikese käes. Pool ööpäeva siia, teine pool teise aeda teisel pool; väiksem abipeegel teisel pool telge teeb õhtut ja hommikut.”

      „Kas sa töötad siin?”

      Mõned inimesed jalutasid taimede vahel. Neid vaadati, kuid mingi sündmus ei paistnud nad seal olevat.

      Tüdruk noogutas. „Selline on kokkulepe jah. Kasutud olevused – lapsed, eks ole – peavad aitama. Olgu, ma ei ole veel näinud, et nad siit kellegi välja oleksid visanud… Näed ise – tootmine käib robotitega. Ilumeelt neil aga ei ole.” Ta viipas mõnede askeldavate mehhanismide poole ja saatis Königile samal ajal ka lingid.

      Nad jõudsid ühte lehtlasse, kus oli laud ja kaks pinki. Nanna pani oma korvi lauale ning läks ja tõmbas lehtla ette kollase lindi.

      „Mis see on?” küsis König.

      „Et kinni.”

      Poiss astus korra lehtlast välja ja vaatas ringi. Selliseid lehtlaid oli seal teisigi ja nüüd oskas ta tähele panna, et umbes pooled ja nende asukohast vaadatuna kõik uksele lähemad olid kollase lindiga kasutuses olevateks kuulutatud.

      Kui ta tagasi tuli, oli tüdruk laua katnud. Kõigepealt oli seal arvata tosin toosi kõikvõimalikku karva ja tihedusega möginatega ja siis suur kausitäis…

      „Kas need praetud papi moodi asjad on söödavad?”

      Nanna pilgutas silmi: „Inimene, kus sa elanud oled? Need on appad või appamid; sisuliselt pärmitaigna-riisipannkoogid. Meil on siin päris palju Tseiloni inimesi, nemad alustasid ja need hakkasid kõigile meeldima. Tõesti pole näinud või?”

      „Noh… tegelikult olen,” tunnistas König ja naeratas vabandavalt. „Tegelikult on mul hea meel… No vaata, me suhtleme ju kogu aeg, ma isegi olen näinud, kuidas sa neid sööd, aga… no saad aru, igasuguseid leivakesi… või noh, jahutooteid, mille peale sa paned selle asja, mida sa päriselt sööd, eks ole, neid on ju mustmiljon. Ja lõhna ju sides ei ole ja mis mõtet mul on küsida, mida sa sööd, kui sa seda niikuinii mulle ulatada ei saa?”

      „Siis võta ja jälgi, mis ma teen.” Nannal paistis väga hea tuju olema.

      Mõnda aega sõid nad vaikides.

      „Ma tahtsin meie radariprojektist kah rääkida,” ütles König lõpuks.

      „Ega sa välja astuda ei taha?” küsis tüdruk nagu möödaminnes ja jätkas söömist. Ta oli ka hulga aeglasemalt näksinud kui poiss, kes tükk aega süstemaatiliselt toitu sisse kühveldas.

      „Ei, miks sa nii arvad?” König ei tundunud siiski väga üllatunud.

      „Sa ei tundu enam südamega asja juures olevat. Otse küsisid, otse vastan.”

      König noogutas aeglaselt. „Mul pole väga palju aega. Ja eriti kui ma mõtlen, et meid tõsiselt ei võeta… Ei, loobunud ma siiski ei ole. Kuigi mulle tundub, et näiteks sina saad matemaatilisest poolest paremini aru kui mina. Küsimus on selles, et kuni meil ei lubata reaalsuses katsetada, ei anna simu simu vastu ühel hetkel enam midagi.”

      „Ma tahaksin öelda, et kõva peaga oled sa küll, aga see ei ole tõsi. Ja mina olen saanud paar korda katsetada, sa tead küll.”

      „Jah, sina siin saad. Kuul ei saa.”

      „Armstradil? Sa ju tulid sealt?”

      „Esiteks on Armstrad lahinguvalves. Nad ei luba seal kellelgi, üldse mitte kellelgi mingeid kahtlasi asju proovida. Ja teiseks ma ei ela seal. Armstrad ei ole elatav, vaata ise. Seal on ainult hunnik magamistube kuueteistmeetrise ratta peal, kus on 0,8 emeskuud ehk siis pool Kuu raskusjõust. Ma laskusin Dragster Kolmega alla selle arvestusega, et saan kolm päeva ringi vaadata, enne kui emme hakkab Dragster Kahega siiapoole tulema. Üldiselt… pole oluline. Sina oled ainuke, kes millelegi reaalsele ligi saab.”

      „On küll oluline. Ma ei tea küll, mis, aga on. On see seesama, millega sa tegeled? Miks sul aega ei ole?”

      König noogutas vastu tahtmist. „Sa arvasid juba ära. Ma läbin piloodikoolitust. Ma olen juba läbinud esimesed tasemed orbitaalhävitaja juhtimises.”

      „Ja need baseeruvad seal Armstradil?”

      „Jah. Mitte ainult, muidugi. Aga nad lubasid mu ühega välja. Ma ei hakka tegemagi sihukest nägu, nagu ma poleks vaimustusest rõngas.” Tegelikult ütles ta seda rahulikult, ent ta silmad särasid.

      „Kas see… ohtlik ei ole?”

      „Sa oled ju ka simus lennanud… Mis ma räägin – koos olemegi. Kuradi raske on – kiirendus on päriselt. Ja kui järele mõelda, siis ’escape’ nuppu ei ole.”

      „Aga kui tõesti sõda tuleb?”

      „Siis ma lähen. Ma olen 16, ma olen väga kiire ja kui ma kõik süsteemid selgeks õpin, teen kellele tahes pähe. Teen juba praegu. Aga nad… jah, mul on tõesti tunne, et nad kardavad meid. Vanad kardavad meid.”

      Tüdruk raputas pead, kuid mitte poisi jutu peale. Ta mõtles üsna tükk aega, kulm kipras. Lõpuks ta ohkas. „Minust vist ikka pilooti ei saa. Muidugi ma õpin ühel päeval laeva juhtima. Kõik õpivad. Ent võidelda…”

      „Aga sul pole kindlasti midagi selle vastu, et mina sind kaitsen?” König ütles seda pooltõsiselt ja Nanna turtsatas vastu. „Ei ole. Muide, viitsid sa päriselt meie projekti arutada? Või tahad tehaseid vaadata? Observatooriumi? Aia nägid ära.”

      „Papsil läheb laevaga natuke aega, siis pidi ta Kuule tulema. Mingiks ajaks. Meil ei ole aega olnud ta plaanidest rääkida ja ta on mõne koha pealt olnud vastikult ebamäärane. Igatahes kavatseb ta mõnda aega Kuul olla ja emme tuleb ka. Vähemalt mõneks ajaks. Nii et mul on siin paar päeva aega. Seega tee oma kalender kohe heaga lagedaks.”

      „Teen või? Ja kuidas nende teistega on, kes pidid sul ootel olema?”

      „Eee… eh,” König tegi lõusta. „Ütleme,