Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

täis valgunud?»

      «Ei. Vikerkestas on punast.»

      Naine puhatas. «See teeb asja natuke selgemaks.»

      «Teeb või?»

      «Selle koloonia rajasid kauplejad.»

      Meest ei üllatanud mitte teise märkus, vaid see, kuidas ta selle kuuldavale tõi – nagu üldtunnustatud tõsiasja, mitte kauavaieldud teooriat, mida unelejad ägedalt eitasid. Kauplejad olid tehnogeneetika abil loodud rass, keda eristasid punased silmad ja silmatorkavalt sädeleva varjundiga mustad juuksed. Nende loojad olid üritanud saavutada vaid suuremat valutaluvust, kuid tööl oli plaaniväline kõrvalefekt: kauplejad peaaegu ei tundnud ka emotsionaalset piina – neil puudus kaastunne.

      Rass, mis ei tunne inimestele haiget tehes südametunnistuse piina, suudab palju kahju teha. Kiiresti. Kui nende jõhkrus tähtede vahele jõudis, oli koloniseeritud maailmadel kaks valikut: neile alistuda või Impeeriumiga ühineda. Nii palju kui Jato teadis, polnud keegi vabal tahtel kauplejaid valinud.

      Leidus inimesi, kes väitsid, et unelejad põlvnevad ühest kauplejatest geeniuste rühmast, kes seisid moraalselt vastu omaenese jõhkratele instinktidele. Nad muundasid oma geene, et nendest instinktidest vabaneda, ja said ootamatu kõrvaltoimena poolläbipaistva nahavärvi. See viis elama asumiseni Ansatzi halastavasse pimedusse, kus nad oma vägivaldsete vendade patte kahetsedes oma geniaalsuse vilju unenägude vastu vahetavad.

      «On võimalik, et Crankenshaftil on eellaste geenid,» ütles Jato. «Tema naisel ka. Too on nagu jää.»

      Soz silmitses teda arupidavalt. «Sa ju mõistad, et kui silmad ja juuste suhteliselt tuhm toon välja arvata, võiksid sa kauplejana esineda.»

      Mees tõmbus kangeks. «Mida kuradit. Ma tean oma esivanemaid kuni –»

      «Jato.» Naine toetas käe mehe käsivarrele. «Keegi ei peaks sind kauplejaks. See on unelejate, mitte sinu probleem. Nad aretasid endast leebe rahva, ütlesid oma pärandist lahti. Sinu suur kogu, tumedad juuksed ja lihaseline keha võivad äratada mälestusi, millega nad ei suuda toime tulla. Arvatavasti sellepärast su välimus neid häiribki.»

      See oli kummaline mõte. Talle poleks pähegi tulnud, et võib-olla on ta unelejate jaoks eemaletõukav sellepärast, et meenutab neile neid endid.

      Naine kiikas trepist alla, ehkki nad olid kaugelt liiga kõrgel, et näha midagi muud peale allotsa lambi üksildase valgussõõri. «Kes sinu arvates Tuulelõvid aktiveeris?» Naine pööras näo uuesti mehe poole. «Kas meie vastas on linnavalitsus või see Crankenshaft? Või mõlemad?»

      Mees mõtles järele. «Enamik linnaametnikke ei usu, et mind süüdi lavastati. Need mõned, kes lavastusega seotud olid, oleksid kavalamad ja kasutaksid stsenaariumit, mida oleks kergem õnnetuseks pidada. See on Crankenshafti stiil. Tema valiks draama ja laseks paista, nagu oleks tegu minu plaaniga – mingi vägistamisemõrva-enesetapu värk.»

      «Võluv mees,» pomises naine. «Siiski rumal. IKK ei jääks iialgi seda uskuma. Mul on võimendatud jõud ja refleksid. Surnuna lõpetaksid pigem sina kui mina.»

      «Isegi kui Promenaad puruneks?»

      Naine jäi mõtlema. «See teeks asjad keerulisemaks,» tunnistas ta. Ta viipas platoo poole. «Kui tema oli see, kes Lõvid sisse lülitas, peavad need droonid seal all olema tema omad.»

      «Droonid?» Jato vandus ja hakkas uuesti trepist üles ronima.

      Soz haaras ta käsivarrest. «Sealpool pole kuskile minna.»

      Teise mõtet tabades jäi mees seisma. Nad ei saanud minna üles, nad ei saanud minna alla ja nende all ootas kuristik. Nüüd oli aeg välja selgitada, milline arsenal – kui üldse – on nende käsutuses. «Mida sa peale pimedas nägemise veel teha suudad?»

      «Mu selgroos on arvutisõlm võitlusreflekside teegiga.» Ta kõverdas kätt. «Mu skeletti ja lihaseid võimendab kõrgsurvehüdraulika ja toidet saavad need mikro-termotuumareaktorilt, mis annab välja mõne kilovati. See tagab mulle tavalisest kakskolm korda kiiremad refleksid ja suurema jõu, niivõrd kui mu keha suudab ülekuumenemata taluda.»

      «Suudad sa need kerad peatada?»

      «Kolme või neljaga saaksin hakkama. Aga seal on üheksa.» Ta vaatas uuesti trepist alla. «Nad tulevad.»

      Nüüd nägi seda temagi, kui kerade Mandelbroti sära end aktiivsesse režiimi keris. Nende tuled voogasid fraktaalse valgusekaarena ülespoole.

      «Jato,» ütles üks hääl.

      Ta peaaegu hüppas. Hääl kõlas tühjalt kohalt: jahe, isikupäratu, käskiv.

      «Tule siia alla,» ütles see. «Too naine kaasa.»

      Kui Jato adrenaliinisööst rauges, sai ta aru, et see on kõigest häält ülekandev kera. «Mine põrgu, Crankenshaft.»

      «Sul on laskumise jätkamiseks kakskümmend sekundit,» ütles ta piinaja.

      «Lase tal minna ja ma teen, mida sa tahad,» vastas Jato.

      «Viisteist sekundit.»

      Kerad jätkasid trepist tõusmist, sumisedes nagu tohutute sitikate parv, kümne sammu kaugusel, viie, kahe. Sisises süstal. Soz tegi petteliigutuse ja virutas jalaga üles, nii kiiresti, et see paistis ähmase sähvimisena. Ta kand raksatas vastu üht kera ja see keerles helkivate tulede spiraalina kaljust kaugemale.

      Teine kera veeres tühja kohta täitma, küljelt tuli kolmas, neljas võrises Sozi selja taha ja viies rippus nende kohal, süstal allapoole suunatud nagu miniatuurse lahinguristleja kahur. Jato ja Soz jätkasid liikumist – petteliigutus, kõrvalepõige, petteliigutus, Soz võimendatud kiirusel. Kaks kera põrkasid keramopleksi kriginal õhus mürtsatades kokku.

      Läks vaid sekundeid, kuni süstal Jatot rinda tabas. See koht muutus peaaegu kohe tuimaks ja tunne levis kiiresti. Kui käed kivina külgedele langesid, kaotas ta tasakaalu ja kukerpallitas trepist alla, tähed ja mäed silme eest läbi kaldumas.

      Enne kui ta pea vastu kivi lajatas, nägi mees veel korra vilksamisi, kuidas Soz keradest kinnihoituna selili trepil lamab.

4. OSA VIRMALISED

      Fookusesse tekkis kõrge lagi. Mõne aja pärast kerkis Jato teadvuses pinnale üks mõte. Ta oli elus.

      Ta tõusis istuli, püüdes seejuures muljuda saanud kohti hoida. Ta oli üksinda Crankenshafti stuudios. Ei, mitte üksinda. Eendi teises otsas lamas Soz, silmad suletud, rindkere iga hingetõmbega tõusmas ja vajumas. Kergendustunne voogas mehest üle ja selle järel ürginimese impulss minna ja oma territoorium ära märkida ja naist Crankenshafti eest kaitsta. See polnud maailma kõige loogilisem reaktsioon, kui võtta arvesse, et tegu oli Impeeriumi Sõnumitoojaga, aga tal tekkis see ikkagi.

      Mees küsis eneselt, miks on naine veel teadvusetu. Isegi tema keha sisaldas nanomedisid, mille ülesandeks oli seda parandada ja hooldada. Ja IKK ohvitser kandis tõenäoliselt kaasas molekuli mõõtu laboreid.

      Kui ta eendilt maha ronis, kostis kõlksatus. Ümber pöörates nägi ta ahelat, mille üks ots oli kinnitatud seina küljes olevasse rõngasse. Selle teine ots oli tema pahkluud ümbritseva jalaraua küljes.

      Ta kiristas hambaid ja soovis, et võiks ahela ümber Crankenshafti kaela mässida. Vähemalt oli kammits küllalt pikk, et lasta tal Sozini jõuda. See pani ta peaaegu tagasi tõmbuma – ta ei usaldanud ühtegi asja, mida Crankenshaft tegi. Ent instinktid toimisid ikka veel, manades esile paarilise kaitsmise impulsse, niisiis läks ta naise juurde.

      Crankenshaftil polnud illusiooni, et Soz kaitset vajaks. Naise käed olid selja taga raudus ja ka eendis oleva rõnga küljes. Ta oli naise saapad põrandale asetanud ja tolle jalad eendi külge aheldanud. Mingil seletamatul põhjusel oli ta naisele ka kaela ja piha ümber metallvõrud pannud. Jato kummardus lähemale, et pihk teise laubale asetada…

      Naise käsi klammerdus ümber ta randme nii kärmelt, et mees vaevalt nägi seda liikumas. Ta tardus, vaatas suuri silmi teist istuli tõusmas. Naine oli lamanud nii, et seda polnud näha olnud, kuid ta käeraudu ühendav