Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

üks külg: kodu ja Sandstormi elu kaotus; ilu nagu Nightingale'i kõledas hiilguses; üksindus, tema ainuke kaaslane siin; ja koit, mida ta enam iial ei näe.

      Ta heitis kuju käes hoides voodisse ja jäi magama.

      Lind laulis imelist fuugat, luues üheaegselt kõiki nelja häält. Jato jooksis seda hoides läbi Nightingale'i. Jälitav Mandelbroti droon jõudis üha lähemale, kuni võrises viimaks temaga vastamisi. Fraktaalid keerdusid selle pinnalt lahti ja muutusid punutud terasspiraalideks. Need mähkisid end ümber ta keha, muljudes rinda ja käsivarsi, sundides linnu vaikima. Ta vankus jäiste tähtede all ja langes Ruututõstu esimesele astmele.

      Ta maadles spiraalidega, kuni sai käed vabaks ja surve linnule lõdvenes. See laulis taas ja tema hääl tõusis lootuse tiivul tähtedeni.

      Fraktaalispiraalid langesid ta kehalt maha. Kui Jato püsti tõusis, ilmus välisilmlane, astus välja Ruututõstu katvatest varjudest. Ta lükkas spiraalid varbaga eest ja need sulasid ära, lõputult korduvad mustrid ähmastusid helkiva hõbeda tiikideks, lind laulis ikka, selle fuuga nende ümber noodiuduna rullumas.

      Välisilmlane jäi kõigest sammukese kaugusel seisma. Naise silmad olid sügavrohelised, kirjud nagu mets, tohutu suured ja tumedad. Ta silitas sõrmedega üle mehe huulte. Jato pani käe naise seljale, vajutades just parasjagu tugevasti, et otsus kuuluks teisele: jääda sinna, kus ta on, või astuda veel üks samm ja puudutada kehaga mehe oma.

      Naine astus veel ühe sammu..

      Võõrastemaja Whisper oli öös graatsilisena mõjuv ümar hoone. Jato seisis oma pampu käes hoides selle ukse ees, helkivate metallplaatidega ääristatud kaarja metallportaali juures.

      «Avane,» ütles ta.

      Ei juhtunud midagi.

      Ta proovis uuesti. «Avane.»

      Uksele tekkisid keerlevad jooned ja täpid ning moodustus holo, ukse ees rippuv merevaigukarva varb. Varva kõrvale ilmus kõverjoon, mis pöörles ümber selle, manades esile vormi. Kui see lõpule jõudis, rippus õhus vaas, varb keskkohta läbimas. Kujutisel keerlesid rahustavad pastelsed mustrid.

      «Pöördkeha valmis,» ütles uks. «Alusta integreerimist.»

      «Mida?» küsis Jato. Ükski uks polnud kunagi varem palunud tal «integreerimist alustada».

      «Kas loon teistsuguse keha?» küsis too.

      «Ma tahan, et sa avaneksid.»

      Hõbedased ja mustad keerud ujutasid vaasi üle. «Sa pead arvutama keha ruumala.»«Kuidas?»

      «Määrama integraali. Valima rajad. Integreerima. Nõutav on arvuti abi.»

      «Mul pole õrna aimugi, kuidas seda teha.»

      «Siis ma ei saa avaneda.»

      Jato sügas lõuga.

      «Ma tean kasti ruumala.»

      Vaas tuhmus ja ilmus kast. «Alusta integreerimist.»

      «Selle ruumala on laius korda kõrgus korda pikkus.»

      Kast ja varb kadusid. «Avane,» ütles Jato. Ikka ei mingit reaktsiooni.

      Jato juurdles, kas võõrastemajapidaja laseb uksel kõiki külastajaid niimoodi kiusata. Teisest küljest, unelejad ilmselt naudiksid seda mängu.

      «Jato?» küsis uks.

      «Jah?»

      «Kas sa ei taha siseneda?»

      Mees mühatas nördinult. «Milleks muuks ma ütleksin: «Avane»?»

      Kast ja varb ilmusid uuesti. «Alusta integreerimist.»

      «Ma juba tegin seda.»

      «Tundub, et olen sattunud tsüklisse,» möönis uks.

      Jato naeratas. «Kas sa kasutad uut programmi?»

      «Jah. Ilmselt vajab see veel tööd.» Uks libises lahti. «Palun sisene.»

      Vestibüüli valgustas laserpannoodest pärinev summutatud valgus. Kui põrand tema raskuse registreeris, kõlas mahe kellahelin, õhku täitsid perioodiliste lainetena teravaks ja seejärel magusaks muutuva aroomi puhangud.

      Võõrastemajapidaja lett koosnes kolmest umbes pihakõrgusest kontsentrilisest silindrist, kõik tehtud merevaigust, mis oli aatomhaaval molekulaarkoosturites valmistatud nagu enamik Nightingale'i ehituses kasutatavaist väärismineraalidest. Võõrastemajapidaja istus silindrite sees paikneva ümmarguse laua ääres ja luges raamatut.

      Jato läks leti juurde. «Ma tahaksin näha ühte teie klientidest.» Ta teadis, et välisilmlane peab siin olema: see võõrastemaja oli ainuke asutus Nightingale'is, mis majutas päikesevalguses elavaid.

      Võõrastemajapidaja luges edasi.

      «Kuule,» ütles Jato.

      Uneleja luges edasi.

      Jato kortsutas kulmu ja ronis siis üle silindrite. «Välisilma naine. Ma vajan tema toa numbrit.»

      Võõrastemajapidaja hõõrus oma raamatu serva ja holod selle kohal hakkasid näitama Straussi valsi taktis keerlevaid tantsijaid.

      Jato tõmbas tal raamatu käest. «Ole nüüd.»

      Võõrastemajapidaja võttis raamatu üleski vaatamata tagasi. Jato selja tagant kostis vurinat ja Mandelbroti kera müksas ta käsivart.

      «Ma olen talle võlgu,» ütles Jato. «Ta andis mulle unenäo.»

      See köitis uneleja tähelepanu. Ta vaatas üles, läbikumavad kulmud poolläbipaistvas näos kõrgele kergitatud. «Sa tuled Unenäotasuga?» Ta naeris. «Sina?»

      Jato üritas mitte hambaid kiristada. «Sa tead – tasu tuleb pakkuda.»

      «Ta on number neljas," ütles mees.

      Jato polnud tegelikult vastust oodanud. Ilmselt olid unenäovõla kirjutamata seadused tugevamad isegi võõrastemajapidaja vastikusest suurte mitteläbikumavate inimeste suhtes.

      Ülemistele tasanditele viisid vanamoodsad trepid. Kui Jato ronis, lülitus sisse holokunst, ujutades seinad värviga üle. Ta vaatas tagasi ja nägi holosid tuhmumas, kuni õhus tantsisklesid vaid valgusesädemed, aimates järele iidses mullikambris osakeste jäetud jälgi.

      Keegi ei vastanud, kui ta number nelja juures koputas. Ta proovis veel kord, ikka ei mingit vastust.

      Kui ta lahkuma hakkas, kostis selja tagant klõps. Ta pöördus ja nägi ukseavas välisilmlast, tagantpoolt langev valgus sädelemas sassis juuste kuldotstel. Naine kandis halle põlvsaapaid ja pehmet sinist kombinesooni, mis rõhutas ta kehakumerusi. Tema kombinesooni ainukesteks kaunistusteks olid kaks kuldrõngast ümber kummagi õlavarre. Mõlemat saabast ääristas toru, mis kulges kontsast saapa sääreotsani – kummaline stiil, ent ligitõmbav.

      «Jah?» küsis naine.

      Jato neelatas, juureldes, kas on endale just nina peale andmise korraldanud. Ta üritas leida nutikat sissejuhatust, mis paneks naise end vabalt tundma, ärataks ehk huvi või isegi võluks. Välja tuli sädelev: «Ma tulin sind vaatama.»

      Uskumatul kombel astus naine kõrvale: «Tule sisse.»

      Tema tuba oli meeldiv, kuldsete kardinatega akna ees ja kena segiaetud voodiga, mis nägi välja, nagu oleks naine seal maganud.

      Jato kõhkles. «Kas ma äratasin su üles? Ma võin hiljem tagasi tulla.»

      «Ei. Praegu on hea.» Ta viipas mehe väikese metallivarjundites helkiva laua poole, mille lainelist jalga toetas kaks plaati, ülemine ühendatud alumisega pilu kaudu, mis kulges selle keskkohast servani. Nightingale'is levinud stiil. Ainuke selgitus, mille Jato oli eales suutnud mõnelt unelejalt saada, oli: «Riemanni pind.» Ta oli selle raamatukogus välja otsinud ja leidnud ähmase kirjatöö kompleksmuutujate teooria kohta, mis ilmsesti selgitas, kuidas see pind muudab mitme väärtusega avaldise matemaatiliseks funktsiooniks.

      Kui nad olid istunud, asetas ta oma kompsu naise ette ja tõi kuuldavale ametlikud fraasid. «Sa andsid mulle unenäo. Ma pakun vastutasuks oma