Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

«Mis nende sees on?»

      «Vedel lämmastik.» Teise hääl kõlas karedalt. «Koos efekti võimendavate lagundajatega. See külmutab kõik, mida tabab, ja lõhkujad söövad selle ära. Need on vähem spetsialiseerunud kui minu keha omad, mis teeb nad ohtlikumaks, kuid pärast õhuga kokkupuutumist nad lahustuvad.»

      «Kuidas sa käed lahti said? Kas su higis sisalduvad lõhkujad ikkagi söövad nahka?»

      «Ei.» Naine krimpsutas nägu. «Minu omad on kaugelt liiga spetsiifilised. Kõik, mis on piisavalt üldine, et lõhkuda nii heterogeenset materjali nagu loomanahk, lõhuks arvatavasti meie nahka ka.» Ta näitas mehele oma käeraua purunenud ketti. «Katsu.»

      Mees libistas sõrmega üle sakilise serva. «See on terav.»

      «Osa eendist oli ka. Ma hõõrusin rihma selle vastu, kuni see naha läbi lõikas.» «Seekord ilma tehnoloogiata,» sõnas mees. «Ainult ajudega.»

      Naine naeratas väsinult. Ta kaelus oli higist läbi imbunud ja ta kõndis kangelt, jalgu juhtimas kehasse paigaldatud hüdraulika.

      Tähesadam oli nii väike, et terminale seal polnud, ainult värav lennuvälja sissekäigu juures. Kui nad sellele lähenesid, veeres kaks Mandelbroti kera välja neid kinni pidama. Jato üritas kõrvale põigata, kuid tema poole suunduv kera tegi kogu ta põiklemise hõlpsasti tasa. See lajatas talle vastu rinda ja mees komistas tagasi, siis toibus ja sööstis kõrvale. Kui kera järgnes, keeras ta tagasi, et ümber selle joosta. See nüke toimis Crankenshafti droonide puhul nendel päevadel, kui too oli programmeerinud nad aeglasemalt reageerima, et tagaajamine oleks «lõbusam». Jato siiski ei uskunud, et see siin Crankenshaftile kuuluks: pärast juhtunut tuleksid tema omad tapma.

      See kera sai ta kätte ja rammis ta pead. Valguslaigud sähvisid silme ees ja kõrvades sumises valjult, kui ta kukkus. Ta räntsatas maha, kuju vastu rinda surutud, ja oigas. End võrisevast deemonist eemale rullides nägi ta silmanurgast lennujuhtimistorni. Selles sisemuses süttisid tuled.

      Nende aeg oli otsa saanud.

      Siis lausus Soz: «Näri seda, fraktaal.»

      Vaatevälja kaardus vedelikujuga, mis ujutas drooni üle helkivate piiskade sajuga. Kera orienteeris end Sozile ümber nagu hiiglaslik keramopleksist õhupall. Kui see naist püüdma asus, tahtis too petteliigutust teha, kuid kaotas tasakaalu ja kukkus põlvili. Kui kera ta pea suunas sööstis, viibutas naine end küljele. Kera tabas ta õlga – ja purunes, kattes ta keha Mandelbroti siseelundite sajuga. Sekunditega oli naine põlvili keset suurt ja väikest rämpsu, pärit mõlemast kerast, tuled vilkumas ja komponendid sumisemas.

      Soz ja Jato vahtisid teineteisele otsa. Siis rabelesid nad jalule ja tormasid lennuvälja poole. Eemalt lennujuhtimistormist ja ümber välja paiknevatest kõlaritest kostis häiresignaalide üürgamist. Kui nad jooksid läbi värava, mis polnud enamat kui mõned küljele pöörduvad varvad, nägi Jato maandumisrajal Jagi tähehävitajat. See valendas nagu alabaster, sama palju kunstiteos kui ükskõik milline skulptuur.

      Kui nad Jagini jõudsid, laienes selle luuk nagu kiire holokaamera. Kohe, kui nad läbi ava viskusid, plõksatas see kinni. Laeva ninas keerdus lahti membraan, mis paljastas kabiini. Kui Soz end piloodiistmele pressis, voltis see tema ümber juhisseadmetest välisskeleti nagu hõbevõrgust kinda. Jato seisis naise tooli taga ja hoidis iiveldussööstude saatel selle seljatoest kinni.

      «Kaelasõlm ja alaseljasõlm blokeeritud,» ütles androgüünne hääl.

      «Pahkluud,» ütles Soz oma juhikutele keskendudes.

      Sellal, kui ta käed üle eesmiste juhisseadiste lendasid, tõmbas robotkäsi tal saapad jalast ja ta jalad mähkusid võrku, mis ühendas end naise pahkluupesadesse. Pärast seda ei kuulnud Jato midagi: laev pidas sidet otse naise sisesüsteemidega.

      Äkitselt keeras Soz toolis ümber ja tõmbas Jato pea alla. Mees kukkus ettepoole, krabades naise istme käsitugedest, et end pidama saada. Naine suudles teda tugevasti, libistades keele talle suhu.

      Mees nõksatas eemale. «Oled sa segi –»

      «Ma annan sulle vastumürki. Oma süljes. Mu võrk mõtles selle välja ja medid tegid valmis.» Ta tõmbas mehe tagasi suudlema.

      Nii ta siis suudles naist sellal, kui kõmisesid püssilasud sadama kaitserajatistest ja laev rappus. Ehkki Nightingale'i sadam väitis omaks vaid väikest arsenali, võis see siiski kahju teha. Ta üksnes lootis, et Jag suudab end kaitsta, kuni selle piloot ja tema reisija oma rohtu võtavad.

      Siis tõmbus Soz temast eemale ja naeratas, kabiin pikenes ja tekist kerkis teine tool. «Teise piloodi koht,» sõnas naine. «Võta sina.»

      Ta libises istmele ja sihvakas sond sirutus sellest tema kõrva juurde – just õigel ajal, et ta kuuleks üht häält karjumas. «Skyhammer-36, vastake!»

      Ta võpatas peaaegu toolilt üles. Siis taipas mees, et kuuleb Sozi sidet lennujuhtimistorniga. «Teil pole õhkutõusmisluba!» ütles hääl. «Ma kordan, teil pole õhkutõusmisluba.»

      «Karm,» ütles Soz. Siis pani ta raketid tööle.

      Jato teadis, et selline nähtamatu sõiduk nagu Jag suudab tulla ja minna vaevukuuldaval sosinal – kui selle piloot niimoodi tahab. Nemad tõusid õhku rakettide kõuemürina saatel, see oli naise lahkumistervitus Nightingale'ile. Soz kõrvetas selle maandumisraja põrgumoodi räbalateks.

      Kiirendus tõukas nad istmetesse, süttis holokaart, mis näitas Nightingale'i kahanemas Hiiglaseskeleti mägede vägevate luude vahele. Tipud eemaldusid, kuni polnud enamat kui kortsud maailma tohutul panoraamil.

      Jato mõistus võttis olukorra tasapisi teatavaks. Ta oli vaba. Vaba. Või vähemalt ta arvas, et on vaba. «Mis nüüd saab?» küsis ta.

      Soz vaatas tema poole. «Ma viin su peakorterisse. Sa saad oma nime puhtaks teha.» Naine kõhkles, õhetus palgel. «Ma võin aidata, kui – kui sa tahaksid.»

      Naise ebakindlus lõi ta jalust. Ta oli näinud teda silmitsi surmaga Promenaadi varingu, kellmürgi ja mõrvakunsti läbi, alati end märkimisväärselt valitsemas. Ometi oli küsimine, kas mees tahab, et ta lähedal püsiks, ta närvitsema pannud.

      Mees naeratas. «Jah. Ma tahaksin seda.»

      Naise ilme muutus õrnaks. Ta vaatas kuju, mida mees ikka veel käes hoidis. «Ma tajusin, kui raske sul oli oma skulptuuri mulle pakkuda. Tänan sind.»

      «See pole suurt midagi.»

      «See on võimas, Jato. Nii lind kui ka fuuga.»

      Mees neelatas, oskamata teisele öelda, kui palju tema sõnad talle tähendavad. Nii et selle asemel osutas ta holokuvari poole. «Vaata, Soz.»

      Nad vaatasid koos, kuidas päike üle Ansatzi serva kerkib.

      SIIM VESKIMEES

      ASTERIUSE KODUTEE

      Siim Veskimees (1962) on eelkõige tuntud oma paksude telliskiviromaanidega «Kuu Ordu» ja «Pilvelinnuste ajastu langus», aga ka nn Föderatsiooni sarja kuuluvate romaanidega. Ta on tänases Eestis üks väheseid selgelt kosmosele ja tulevikule pühendunud ulme viljelejaid.

      Kokku kümme raamatut ja paarkümmend lühiromaani ning novelli avaldanud kirjanik on Indrek Hargla kõrval tänase Eesti ulmemaastiku üks viljakamaid ning ulmele kui mõtteviisile enim truuks jäänud loojaid. 2008. aastal võitis ta lühiromaaniga «Keskpäevapimedus» Stalkeri auhinna. 2011. aastal lisandus sellele veel kaks Stalkerit – jutustuse «Kuldhordi teine tulek» (Täheaeg) ning lühijutu «Kaugete päevade valgus» (Algernon) eest.

      Aastail 2011–2012 ilmus tema sulest kahes köites uus ja mahukas Kuu Ordu tsükli romaan «Kuu Ordu. 2061. aasta sõda». Esimene köide kandis pealkirja «Ennesõjaaegne kullakarva», teise köite alapealkiri oli «Lahkulöömislahingud». Veskimehe värskeim raamat on 2013. aastal ilmunud romaan «Lõputu juuni», mis avaldati küll järjejutuna ajalehes Lääne Elu ja autori kodulehel juba 2012. aastal.

      Täheajas on tema sulest varem ilmunud lühiromaanid «Eluring» ja «Ohutusnõuded laavalehmade läheduses» (mõlemad