Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

naine keeras seda üht- ja teistpidi, vaadates valgusekuma tahkudel. «Mida sa öelda tahtsid – et see teeb muusikat?»

      «Iga tahu nurk määrab noodi.» Mees mõtles, kas tal on selgitamiseks sõnugi. Enne fuuga komponeerimist oli ta üritanud õppida muusikateooriat, kuid lõpuks leppinud lihtsalt sellega, mis kõlas õigena. Ta ei mänginud ühtegi muusikariista, ka ei suutnud ta luua noote mõttes, neid enne kuulmata. Ta vajas oma loomingu esitamiseks arvutit. Unelejad eirasid järjekindalt ta võrgukoolituse taotlusi, nii et ta pusis kuidagiviisi ise ja õppis lõpuks küllalt, et kasutada ühte konkreetset konsooli raamatukogus.

      «Kas ma saaksin seda muusikat kuulata?» küsis Soz.

      Naise palve süütas ootamatu paanikasädeme. Mis siis, kui ta põlastab kuuldut, seda muusikalist autoportreed, mille mees oli niisuguse vaevaga meisterdanud? «Ma ei saa seda mängida,» ütles ta. «Selleks on vaja nelja sfäärilise funktsiooniga harfi.»

      «Me võime lasta veebikonsoolil seda teha.»

      Mees peaaegu keeldus. Aga ta oli naisele unenäo eest võlgu ja fuuga mängimine tasuks ta võla, jalutuskäik Nightingale'is ei lugenud: unenäovõlg nõudis võlgniku loodud kunstitööd.

      Ta siiski kõhkles. «Konsoolini, mida ma kasutan, on pikk tee.»

      Naine näitas Sümfooniahalli poole. «Selles hoones peab olema avalikke konsoole.»

      Mees võis ette kujutada, mida teine mõtleks täiskasvanud mehest, kes vaevalt oskas sisse logida selle linna võrku, kus ta oli aastaid elanud. Ta jäi tükiks ajaks vait, enne kui viimaks ütles: «Ei saa neid kasutada.»

      «Seal pole konsooliruumi?»

      «On küll.»

      «Kas sa ei saa siit oma personaalse konsooliga ühendust luua?»

      Mehe õlad olid nii pinges, et ta tundis sviitrit nendel pingule tõmbuvat. «Pole personaalset konsooli.»

      Naine pilgutas silmi. «Sul ei ole personaalset konsooli?»

      «Ei.»

      «Kus sa töötad?»

      «Raamatukogus.»

      «Me tõenäoliselt saame siit raamatukogu süsteemiga ühenduse.» Naine uuris ta nägu, nagu katsuks mehe tuju lahti mõtestada. «Ma võin selle sinu eest sisse seada.»

      Nii. Tal said ettekäänded otsa. Pärast veel ühte nende kohmetutest pausidest sõnas mees: «Hea küll.»

      Ta viis naise ühte Sümfooniahalli alkoovi. Ruumi täitis sinine valgus ja põrandat katsid sinised vaibad. Avalike konsoolide valged voolitud vormid lõid ruumis meeldiva kujunduse.

      Soz istus polsterdatud istmele lähima konsooli ees. «Ava külaliskonto.»

      Kui ekraanil välgatas sinist, hakkas Jato peaaegu naerma. Ainult unelejad kujundavad ruumi selle võrgukonsooli järgi.

      «Tere tulemast Nightingale'i,» ütles konsool. «Kuidas ma saan teid aidata?»

      «Raamatukogu juurdepääs,» vastas naine. «Loo seal juurkataloog, standardne puustruktuur ja holograafia, maksimaalne lubatud mälu, täisteed kättesaadavatesse avalikesse sõlmedesse ja kõik lubatud anonüümse edastuse võimalused.»

      «Määra eelistatud sõlmed,» ütles konsool.

      «Üks muusikasimulatsiooni loomiseks, kui ette on antud partituuri esitus ja vastendusalgoritm.»

      Kõneles uus mahedatooniline hääl. «Siin Treble. Palun positsioneeri partituur ja määra algoritm.»

      Soz vaatas Jato poole. «Sa võid nüüd edasi lasta.»

      Mees lihtsalt vaatas talle otsa. See oli kõlanud, nagu kõneleks naine mingit teist keelt. Mees polnud isegi teadnud, et on olemas arvutid, millega teine rääkis. «Lasta kuhu?»

      Naine tõusis ja astus kõrvale. «Öelda Treble'ile, kuidas su failidele ligi pääseb.»

      «Mul pole kontot.»

      «Igaühel on konto.»

      Mees pidi teadlikult pingutama, et mitte hambaid kiristada. «Küllap mina olen siis eikeegi.»

      Soz võpatas. «Anna andeks. Ma ei mõelnud seda niimoodi.» Ta hakkas veel midagi ütlema, ent vakatas siis. Alkoovis ringi vaadates lausus ta: «Seda ruumi peab olema lihtne jälgida.»

      «Arvatavasti.» Kas ta mõtles, et unelejad jälgivad neid? «Droonid hoiavad mul silma peal.»

      Naine noogutas. Igasugused küsimused või märkused, mida ta oli kavatsenud mehe arvutikontode puudumise kohta kuuldavale tuua, jäid sõnastamata. Selle asemel näitas ta horisontaalse ekraani poole konsoolil. «Kui sa paned kuju sinna ja annad Treble'ile fuuga vastendusandmed, teeb see linnust hologrammi, digiteerib selle, teisendab vastenduse ja rakendab teisendust digiteeritud andmetele.»

      Jato soovis, et ta oleks kusagil mujal. See oli hullem kui võõrastemaja uks. Vähemalt paljastas ta siis oma võhiklikkuse elutule objektile. «Mul pole aimugi, mida sa praegu ütlesid.»

      Uskumatul kombel naine punastas, nagu oleks tema see, kes end lolliks teeb, mitte mees. «Jato. Ma ei oska seda üldse. Palu mul arvutada mootori kasutegur, panna paika kurss, kavandada strateegia – ma olen geenius nagu sina oma kunstiga. Pane mind kena mehe seltskonda ja ma olen kohmakas nagu elevant portselanipoes.»

      Mees vahtis talle otsa. Geenius… nagu sina oma kunstiga. Tüdruk mõtles, et ta on geenius. Ja veel kena geenius.

      Jato naeratas. «Sul läheb hästi.» Ta viipas konsooli suunas. «Et panen siis kuju sinna?»

      Naise nägu muutus rahulikumaks. «Täpselt. Siis räägi Treble'ile, kuidas noodid välja mõelda.»

      Mees pani linnu maha ja üle selle mängisid kaks laserikiirt, seda sädelema pannes. Kui need lõpetasid, sõnas mees: «Treble?»

      «Kuulen,» vastas konsool.

      «Tahu ja linnu aluse vaheline nurk määrab noodi. See muutub lineaarselt: alusega paralleelsed tahud on kolm oktavit madalamad kui keskmine C ja vertikaalsed kolm oktavit kõrgemad.» Ta puudutas kuju, sõrmeotsad selle tiibadel. «Iga alusega paralleelne tasapind määratleb akordi ja iga seda tasapinda puudutav tahk on selle akordi üks noot. Fuuga esitamiseks tuleb alustada alt ja liikuda tipu poole.»

      «Kas kõrgus on diskreetne või pidev muutuja?»

      «Pidev.» Ainult arvuti suutis sellega hakkama saada. Inimmuusikud peaksid võtma diskreetsetel kõrgustel tasapinnad. Kui tasapindade vahelised intervallid oleksid piisavalt väikesed, läheneks inimese versioon arvuti omale. Ent päriselt selliseks, nagu ta mõelnud oli, muutus fuuga alles siis, kui tasapindade vahekaugus oli nii väike, et praktiliselt lähenes nullile.

      «Ühe soonega tahud esitab sfäärilise funktsiooniga baritonharf,» lausus ta. «Kaks soont on tenor, kolm alt ja neli sopran. Valjus on sära paksusega lineaarne pianissimo’st fortissimo’ni. Tempo on lineaarne sära värvusele vastava valguse sagedusega.» Ta koputas konsoolil rütmi. «Punane.» Ta tõstis tempot. «Lilla.»

      «Andmed sisestatud,» ütles Treble. «Muid spetsifikatsioone?»

      «Ei.» Taibates, et peab nägema Sozi reaktsiooni muusikale, ütles Jato siis: «Jah. Tee lambid ruumis viisteist protsenti pimedamaks.»

      Tuled hämardusid, jättes nad sumedatesse sinistesse varjudesse. Oli liiga pime, et Sozi nägu selgelt näha.

      Kõlas madal noot, baritonharfi kõmin. Kui bariton oli mitu takti üksi mänginud, liitus sama meloodiaga tenor, mahe ja ühtlane. Järgmisena tuli alt ja viimasena sopran, magus kui koit.

      Treble vormis muusikat palju õrnemalt kui see üldprogramm, mida ta raamatukogus kasutas. Jah, see ta oli. See minoor seal, see käik, see arpedžo. Treble oli selle kätte saanud. Linnu kaarduva kaela juures lendles sopran siravasse koloratuuri. Noodid heljusid üle nende, kirkad ja valusad, liiga eredad, et neid kaua taluda. Teised harfid astusid vastuvooluna sisse, tõmmates soprani oma madalama meloodia varju. Linnu pea juures tulvas sopran jälle helifontäänina vabaks.

      Jah.