Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

vöölt rõnga kahe magnetvõtmega ja viskas selle nende suunas. Kui võtmed Jato jalge juures põrandale kõlksatasid, sisises üks kera süstaldest. Soz liikus nagu automaat, üritades kõrvale põigata, kuid lask tabas teda ikkagi.

      «Oleks parem, kui see oleks nüüd vastumürk,» ütles Jato.

      «Punane võti vabastab sinu pahkluud,» ütles Crankenshaft. «Kuldne vabastab tema omad.»

      Kui Jato oli nende pahkluud lahti päästnud, läks Soz kangelt liikvele, heitis jalad üle eendiserva rippu.

      «Minge basseini,» ütles Crankenshaft. «Te mõlemad.»

      «Ei,» ütles Jato.

      «Ära tee seda talle raskemaks kui tarvis,» sõnas Crankenshaft. «Ma saan arvutada paljugi sellest, mida vajan, aga ma saan paremad tulemused, kui mul on tööks teie kahe ehtsad kujutised.»

      Jato jäi paigale. «Ma ei vägista teda ja ma ei tapa teda. Sa võid töödelda holosid ja anda mulle kaupleja välimuse, aga miski ei pane mind kaupleja moodi käituma.»

      Crankenshafti hääl muutus karmiks. «Mine basseini. Muidu pumpan ta nii kellmürki täis, et ta anub sinult, et sa ta tapaksid.»

      Soz liikus mingi hoiatuseta. Kiiresti. Ta langes oma saabaste juures ühele põlvele, käed vihisesid ette, nahkrihma jupid lendasid randmetelt. Ta rapsas saabastelt «kaunistavad» torud ja tõstis need, üks kummaski käes, mõlemast paiskumas vedelikku. Üks juga lärtsatas gaasipilvi tekitades üle drooni. Teine tabas Crankenshafti karabiini ja läigatas talle näkku. Too karjatas, kattis näo kätega ja pillas laseri. Püss purunes maapinda tabades kildudeks nagu portselan.

      Mandelbroti kera sisises ja selle süstlalask tabas Jatot kaela. Soz heitis veidra liigutusevuhinaga oma saapaid.

      Need vihisesid läbi õhu ja raksatasid vastu kera, purustades väliskesta kohas, kus vedelik naise silindrist oli seda kastnud. Kogu agregaat räntsatas põrandale, sisikond kivil laiali. Vilkuvad ja sumisevad rusud läksid nõksatades liikvele, kui see end uuesti kokku panema hakkas.

      «Löö osad puruks!» karjus Soz üle stuudio tormates. Ta liikus nagu nukk, keha rohkem hüdraulika kui luude ja lihaste juhtida.

      Kui Jato ligi astus, et drooni jäänused purustada, nägi ta, kuidas Crankenshaft langetab käed, paljastades põletushaavadega kaetud näo. Samal hetkel, kui ta vööle kinnitatud püssi järele haaras, jõudis temani Soz. Naine tõstis kummaliselt kiiresti käed ja lõi teda lõua alla, nii et pea tagasi nõksatas. Mees räntsatas selg ees maha. Pea lajatas vastu põrandat ja ta jäi vaikselt lebama, hingav, kuid teadvuseta.

      «Soz, ei!» Jato sööstis edasi, kui naise jalg üles jõnksatas. Ta põrkas naisega kokku, kui selle jalg laskus, ja nad vaarusid kõrvale, piisavalt palju, et naine Crankenshaftile pihta ei saanud. Jalg tabas põrandat hambaid kokkulaksatava löögiga, mis oleks purustanud uneleja rinna.

      Jato ahmis õhku. «Ilma tapmiseta.»

      Naine pöördus tema poole nagu masin, nägu tunnetest lage. Oli raske uskuda, et see on sama naine, keda ta oli Promenaadil suudelnud.

      Siis muutus ta ilme taas inimlikuks, nagu oleks ta end taaskäivitanud. Ta hingas välja. «Ta jääb ellu.» Ta lisas süngelt: «Meie ei pruugi. Kas sinuga on kõik korras?»

      Tuttav kõrvetustunne levis mööda mehe kaela ja rindkeret. «Ma sain mürgisüsti. Andis ta sulle vastumürki?»

      «Ei. Veel mürki.» Ta läks oma saapaid ja nende torusid ära tooma. «Mu medid üritavad vastumürki sünteesida, aga seda on raske teha, kui sihtmärk üha muutub.»

      «Me peaks kiirustama.» Mees haaras konsoolilt oma linnu. «Ta sõlm on kindlasti linnas häiret andnud ja ta teistele droonidele ka.»

      Naine tõmbas saapad jalga. «Ma panin ta süsteemi lukku. Nende murdmiseks kulub sel mõni minut.» Ta hääl kõlas kurnatuna. Vaevaliselt.

      Kui Jato ruumi teises servas oleva ukse poole pöördus, riivas ta pilk basseini – ja ta tardus.

      Holoskulptuur arenes ikka veel edasi. See oli sigitanud veel ja veel Jatosid, kuni need sulasid rööpliikumistest mustriks. Oli moodustunud ülikujutis, fraktaal, mille muster kordus üha peenemas ja peenemas mastaabis.

      Fraktaali peale kantuna hakkas selginema üks nägu. Hiiglaslik kauplejanägu. Tema nägu.

      «Ei.» Ta pööras kannalt ümber, tagasi konsooli juurde.

      «Tule juba!» hõikas Soz.

      Mees suskas konsooli suunas. «Me peame selle skulptuuri hävitama.»

      «Me peame minema! Meil pole palju aega.»

      «Ta varastas mu elu.» Jato jättis arvuti rahule ja pööras välkkiirelt näoga naise poole. «Ta lõi endast peegli, aga ta pani mind seda kandma. See on nagu… nagu…» Ta virutas peopesaga vastu konsooli. «Ta on varas. Minu hinge varas.» Ta näitas skulptuuri poole. «See olen mina. Ükskõik kuhu ma lähen või mida teen, kuni see asi on olemas, kuulun ma talle.»

      Higi tilkus mööda naise nägu alla. «Ma ei saa tagada, et kõik varukoopiad üles leian.»

      «Kui keegi seda suudab, siis sina.» Mees surus käed rusikasse. «Ta on mulle võlgu. Ja tema jaoks on oma «meistritöö» kaotus surmast hullem karistus.»

      Soz sammus konsooli juurde ja hakkas tööle, pannes hireoglüüfkirja eredate kuvadena üle selle paneeli lainetama. Ta ei raisanud aega randmepesa väljatõmbamisele: selle asemel sikutas ta saapa jalast ja seadis jala konsoolile, laskmata märgata, et sõlmeväänatud asend nõuaks pingutust, kui ta konsoolist väljuva pistikuhargi oma pahkluupessa torkas.

      Möödusid sekundid.

      Kauem.

      Ootus.

      «Kätte sain!» Soz tõmbas hargi välja. «Laadisin ühe koopia sinu jaoks oma sisemällu. Kõik muu kustutasin.» Ta vedas saapa jalga. «Hakkame nüüd minema.»

      Nad jooksid üle stuudio kaljuukse juurde. Kui nad välja lõõtsuva tuule kätte astusid, põrnitses naine trepist alla. «Käsipuud ei ole.»

      Jato pingutas tasakaalu hoida, heideldes iilide ja mürgist tingitud peapööritusega. «Ma lähen esimesena. Kui kukun, ei taba ma sind. Sina oled küllalt kerge, nii et kui sina kukud, siis sa tõenäoliselt ei tõuka mind alla.»

      «Hea küll.» Naise hääl kõlas tuhmina.

      Mees oli oodanud, et teine tahab kindlasti esimesena minna. Tema instinktiivne reaktsioon eiras ilmselget: naine oli osalt arvuti ja masinad tuginesid pigem loogikale kui sangarlusele.

      Mees hakkas trepist laskuma, oma kuju kõvasti peos. Neid ümbritses õhust ja tuulehoogudest kuristik, tormiline, äkiline. Aste. Jälle aste. Ta läks aeglaselt, peatudes, kui tuli peapöörituse laine.

      Aste.

      Jälle aste.

      Ülalt kõlas kraapsimist ja ta jõnksas pea üles, nägi Sozi tuge kaotamas. Teise järele viskudes kaotas ta ise tasakaalu ja komistas astmel, kõikus tühjuse kohal. Tagasi vaarudes tuikus ta astme siseserva, langes seal ühele põlvele ja avastas end ainiti spiraali keskel olevasse õhust šahti tuiutamas.

      "Jato?" kähistas Soz.

      Mees tõmbas hinge ja vaatas üles, nägi naist üks aste endast kõrgemal põlvitamas.

      «On sinuga korras?» küsis mees. Teine noogutas ja nad ajasid end üles ning jätkasid siis laskumist.

      Küllap oli tuul külm, kuid kehas hõõguv palavik ei lasknud tal aru saada. Ta liikus iivelduse ja peapöörituse hägus.

      Aste.

      Jälle aste. Aste – ei ole astet. Ta vaatas alla. Nad olid alla välja jõudnud.

      Soz häälitses lämbuvalt ja vajus ta selja najale, haarates mõlema käega mehe pihast, et mitte kukkuda. Mees pöördus ja pani käe talle toeks ümber.

      Nad kõndisid ümber Nightingale'i, piisavalt palju linnast väljas, et pimedus neid kataks. Mehe jalad olid jooksmisihast pingul,