Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

nagu rebeneks suur mägine ribi Hiiglase skeleti küljest lahti. Sild vappus ja nad kukkusid ettepoole, räntsatasid teerajale. Jato haaras end küljeli keerates Sozist ja nad hoidsid teineteist, kuni universum nende ümber krampides viskles.

      Silla meeletu kõikumine leevenes sekunditega. Üksisilmi piki tuldud teed tagasi vaadates õnnestus neil teineteisest kinni hoides istuli tõusta.

      Mõni meeter eemal rippus õhus Promenaadi murdunud ots.

      Ühe lõputu hetke vaatasid nad ainiti selle murru hambulisi jäänuseid. Võbisev serv raputas enda küljest kamaka ja rahn kukkus varjudesse vuhisedes allpool paistvasse tühjusesse.

      Nad tõusid ettevaatlikult, oh nii ettevaatlikult jalule ja taganesid kaugemale, astudes iga sammu nii, nagu oleksid miiniväljal. Nad pöörasid ümber alles siis, kui olid murrukohast tükk maad eemal. Ja siis nad jooksid.

      Promenaad oigas tuule rünnaku all. Nad kiirustasid läbi ulguvatest iilidest ja vappuvast kivist koosneva maailma, tormates varjudest kaetud mäemüraka poole, mis tundus olevat igaviku kaugusel.

      Lõpuks olid nad halastaval kombel peaaegu kohal. Veel mõned sammud…

      Meeter ohutust paigast eemal õõtsatas sild nende jalge all ja virutas nad vastu seina. Sädemed keerlesid Jato silme ees, kui ta üle barjääri paiskus. Ta haaras õhu, kaljude, ükskõik mille järele…

      Ta jõnksatas valusa rapsuga paigale. Ta oli mingist eendist kinni saanud ja rippus selle küljes, keha vastu Promenaadi väliskülge kõlkumas. Ta siblis toetuspunkti otsida, aga sild rappus liialt ega andnud pidepunkti saamiseks võimalust. Kaugel all ootas kuristik.

      Ta käed hakkasid libisema.

      «Jato!» Sozi hääl kõlas peaaegu tema otsast. Naine oli pikkupidi seinale kukkunud, üks jalg üle ääre rippumas.

      «Sinu all!» hüüdis ta. Ta käed libisesid jälle.

      Sõrmed vallandusid, kui teine tema järele haaras. Naine sai tal randmest kinni – ja tema kukkumise hoog rapsas teise seinalt alla. Nad kukkusid, kukkusid, kukkusid…

      Ja prantsatasid vastu maapinda. Soz maandus tema otsa löögiga, mis tal peaaegu ribid murdis. Naine veeres maha ja edasi, käed toetuspunkti järele krabamas. Mees krahmas ta õlavarrest, kuid see nõksatas ta haardest läbi, siis küünarnukk, küünarvars, ranne – ja ta sõrmed sulgusid ümber naise omade. Ta haaras meeleheitlikult, kui nad allamäge libisesid, üritas nende sööstu peatada, kuid sõrmed vaid kraapisid kivi.

      Siis sai ta pihku väljaulatuva kivinuki ja hoidis kõvasti kinni, keha Sozi raskuse all pingul. Altpoolt kõlas mingit kraapimist – ja naine lasi ta käest lahti.

      «Soz, ei!» Ta kahmas läbi õhu. «Soz!»

      «Kõik on korras.» Naise pinevil hääl kostis altpoolt. «Sa aeglustasid mind piisavalt, nii et sain eendile seisma jääda. Oleme Promenaadi all ühel kaljueendil.»

      «Kuidas sa aru saad? Pime on.» Silla all oli isegi tähevalgus summutatud.

      «Mul on silmades võimendatud optika,» vastas naine. Mees kuulis veel krabistamist ja siis vinnas teine end tema kõrvale üles.

      Nii nad läksid, ronides kaljut mööda üks vaevaline sentimeeter teise järel. Soz jõudis Promenaadi otsas asuvale mademele ja tõusis, keha tähtede taustal nagu varipilt. Mees ronis üles tema kõrvale, pooleldi oodates, et maapind laguneb koost. Ent nad olid nüüd kindlalt mäe pinnal, läbi mägede alla platoole keerduva trepi ülemises otsas.

      Nad laskusid vaikides. Tuul nõrgenes järjest, kuni sellest sai endise jõuga võrreldes vaid sosin.

      Lõpuks sõnas Soz: «Keegi teadis, et me seal üleval oleme.»

      «Droonid.» Jato mõtiskles, kas Crankenshaft oli linna arvutivõrku alarmid seadnud, et teda hoiatataks, kui keegi kohtuistungi dokumente vaatab. Kes iganes Tuulelõvid neile vastu pani, peab nüüd olema meeleheitel, teades, et peab alustatu lõpule viima, sest muidu Soz pääseb ja annab IKK- le aru.

      «Mul polnud kavas siin sekkuda,» ütles Soz. «Ma kavatsesin oodata, kuni saan tagasi peakorterisse, ja soovitada, et saadetaks uurija.»

      Uurija? Jato tõmbus kangeks. Kui IKK end sellesse segab, võidakse tema üle uuesti kohut mõista, Impeeriumi kohtus. «Miks, Soz? Ma kannan karistust, mis mulle määrati.»

      Naine kõneles tasa. «Et teada saada, miks keegi nii palju vaeva nägi, et sinu vastu see võlts mõrvasüüdistus kokku klopsida.»

      See rabas teda. Tõesti rabas teda. Crankenshaft oli piinliku täpsusega tõendeid fabritseerinud, just selleks, et lollitada niisuguseid inimesi nagu Soz.

      Tal kulus hetk aega, et sõna suust saada. «Kuidas sa aru said, et see võlts on?»

      Naine turtsatas. «Ma nägin holosid sellest poisist, kelle sa olevat tapnud. Ta tolgendas sadamadokkides, vaatas, kuidas laeva tühjaks lastitakse.»

      «See poiss oli arvutiga tehtud. Teda pole olemas olnudki.»

      «Ma tean.»

      «Aga kuidas?»

      Naine viipas tähesadama suunas. «Mitmes holos on näha see laev, mida ta vaatab. See on Tailor Scout. Klass IV. Kaheksa aastat tagasi kasutasid need Tailorid oma dokkimissektorite valgustamiseks mittestandardseid Hoodi lampe. Kaeguli lampe. Reklaamiti, et «peaaegu sama hea kui päikesevalgus». Need kiirgasid nii ultraviolettvalgust kui nähtavat.»

      «Kõlab mõistlikult.»

      Naine raputas pead. «Nende UV-komponent oli liiga tugev. Tekitas päikesepõletust. Nii et see mudel kadus kähku kasutuselt. See oli ainult mõnel üksikul laeval.»

      Jato vilistas. «Unelejate nahas on melaniini vähem kui enamikul inimestest. Seetõttu on nad ultraviolettkiirguse suhtes tundlikumad.»

      Naine sõnas vaikselt: «Iga uneleja, kes veedaks nende Kaegulite all nii palju aega, kui see poiss väidetavalt tegi, oleks punaseks praetud. Need salvestised on ilusad, peaaegu täiuslikud. Tõenäoliselt läheks haneks 99,9 protsenti inimestest, kes neid vaatavad. Aga need on siiski võltsingud.» Naine heitis talle pilgu ja lisas: «See pole kõik.»

      «Mis siis veel?»

      «Võitlus.»

      «Võitlus?»

      «Kui seda küllalt näha saad, hakkad šoki sümptomeid ära tundma.» Naine jälgis ta ilmet. «Sina. Iga holo peal. Sa tegid kogu kohtuistungi jooksul vaevu suudki lahti.»

      Mehe jaoks oli kogu see painaja ähmane mälestus. «Miski, mida ma öelnud oleksin, poleks midagi muutnud.»

      «Aga miks, Jato? Otsustades selle järgi, kuidas unelejad sind kohtlevad – anna andeks, et ma seda ütlen, aga nad käituvad, nagu neile ei meeldiks sind enda lähedal näha.»

      «Nad peavad mind eemaletõukavaks.»

      «Miks sind siis jääma sundida?»

      Mehe hääl muutus närviliseks. «Granite Crankenshafti pärast.»

      «Mis asi see on?»

      «Mitte mis. Kes. Üks uneleja. Ta tahtis, et ma oleks tema modell. Kogu elu. Laseks end kujutada ja vastutasuks oleks ainult «au» siin elada. Ma ütlesin talle ära. Ma pidasin teda hulluks.»

      Naine jõllitas talle osta. «Ta lavastas su mõrvas süüdi selle eest, et sa ei tahtnud ta modelliks hakata?»

      «Ma ei tea, miks. Ta peab mind sama jõledaks kui kõik teised siin.» Jato laiutas käsi. «Ta kasutas väljapressimist, sest see on tõhusam kui röövimine. Kuni ma koostööd teen, ei teata ta Impeeriumi võimudele.»

      «Kõik sellepärast, et ta tahab su pilti maalida?»

      «Mitte maalida. Holoskulptuuri teha. See on tema võrgus. Ma pole kunagi näinud, mida ta teeb.» Ta hingas välja. «Panused on suured, Soz. Tema skulptuurid toovad sisse miljoneid. Mõni on ka miljardite eest läinud.»

      Naine tõmbas ta seisma.

      «See Crankenshaft – kas tal on sädelevad juuksed?»

      «Ma