Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

seisis tardununa, kartes liigutada, et see ei innustaks Sozi oma reaktsiooni näitama. Ometi oli vaikuski talumatu. Mida naine mõtles? See oli tema ise selles muusikas, see haavatav pool, tõketeta ja kaitseta.

      Naise pea oli konsooli poole keeratud, nii et mees nägi üksnes ta profiili. Ta põsel helkis midagi. Miski libises mööda ta nägu alla.

      Mees puudutas pisarat. «Miks sa nutad?»

      «See on nii ilus.» Ta vaatas mehe poole üles. «Nii põhjani kurb ja põhjani ilus.»

      Ilus. Naine pidas tema muusikat ilusaks. Ta püüdis vastata, naljatada või midagi, aga ei saanud sõnagi suust. Nõnda ta siis tõmbas teise oma embusse ja toetas põse tema pealaele.

      Naine ei tõmbunud eemale. Selle asemel pani ta käed ümber mehe piha ja hoidis teda. Tema ümber heljus naise äsjapestud juuste värske hõng. Naine küsis tasakesi: «Milline koht sulle Nightingale'is kõige rohkem meeldib?»

      «Promenaad.»

      «Viid sa mind sinna?»

      Mees neelatas. «Jah.»

3. OSA HIIGLASE RIBI

      Platoo tähevalgusest ülekallatud lääneserv langes Hiiglaseskeleti mägede hambulisse otsatusse. Lõhed selles, piinatud jäänused Ansatzi ühel ammukadunud ajastul jõhkralt lõhkunud planetoiditabamusest, lõikusid sügavale planeedi koorde. Seintelt kuristike vahel sirutusid luiste sõrmedena üles keeritsad.

      Üle kilomeetreid sügavate lõhede püüdsid ulatuda looduslikud sillataolised moodustised, kuid enamik kaartest olid poolikud, purunenud otsad rippusid õhus.

      Platoole jäi üks vähestest ühes tükis sildadest. Promenaad. See kerkis platoo lõunanurgast, ulatus üle selle ja lõppes kõrgetel põhjapoolsetel kaljudel. Kaks kilomeetrit pikk ja keskmiselt vaid kaks meetrit lai sild kaardus platoolt välja suure kuristiku kohale. Keeritsad kuristiku seintel toetasid seda kaljupiilaritena.

      Unelejad olid Promenaadi ülemise poole rajaks töödelnud, lisades selle mõlemale küljele meetrikõrgused kaitseseinad. Lõunajalamile rajasid nad siseõue, mille kullatud plaatide geomeetrilisse mustrisse olid emailitud lainjad jooned.

      Kui Jato ja Soz siseõue ületasid, haaras tuul mehe jakist ja pillutas naise juukseid ümber näo. Too ütles midagi, kuid mees ei kuulnud teda marutuules, niisiis kummardus ta alla. «Ütle veel kord.»

      Teise hingeõhk kõditas ta kõrva. «See lööb elu sisse.»

      «Promenaadil on see veel tugevam.»

      «Teeme sinna võidu!» Ta startis ja kihutas mööda silda üles, vastu järsku kallet kummargil. Naerdes püüdis mees teda kätte saada, kuid naine tormas nagu rakett.

      Nad jooksid terve kilomeetri tippu välja. Üleval lõi Soz käed laiali ja keerutas, juuksed ümber pea vihisemas. Ta ütles midagi ja tuul kandis sõnad minema. Kui Jato pead raputas ja näpuga kõrvadele näitas, hüüdis naine: «Kui palju põhjani on?» Siis nõjatus ta üle seina all haigutavasse tühjusse vaatama.

      «Kolm kilomeetrit!» Mees tõmbas ta tagasi ohutusse kohta ja keeras näoga enda poole. Lind surus vastu naise selga ja mehe pulss tagus ägedasti, samal ajal kui sild rajuiilides võnkus. Naine vaatas õhetava näoga teise poole üles. Tuul, öö, oht – see äratas ta ellu. Pikemalt mõtlemata haaras mees ta embusse.

      Käsi ümber mehe kaela libistades tõmbas naine ta pea suudluseks alla. Mees vastas sellele teenele mõnuga, tehes tasa kaheksa-aastast üksindust. Ta ei suutnud uskuda, et naine teda tahab. Kes oleks võinud seda arvata?

      Jato jäi kõhklema. Miks Soz teda tahtis? Ta vaatas pead tõstes naise poole alla. Tema oli terveks eluks Ansatzil lõksus ja nad mõlemad teadsid, et naine lahkub peagi. Mis see siis oli – kasutan armastusenäljas süüdimõistetut ära ja siis tagasi oma elu juurde, kus pole vaja tolle pärast muretseda?

      Soz vaatas ta nägu, silmad tuulest loobitud juuste seas vaheldumisi nähtaval ja peidus. Ta puudutas mehe põske sõrmedega, mis olid sama õrnad kui naeratus, mis üha nende vaimustavate lokkide tagant nähtavale ilmus ja taas peitu kadus. Jato otsustas, et «miks» pole oluline. Ta tahtis naisele rääkida – kui hea teda katsuda on, kui armas ta välja näeb, aga pähe ei torganud midagi, mis poleks kõlanud kohmakalt. Nii et selle asemel suudles ta teda veel kord.

      Sild võnkus tugevamini, hakates pikisuunas õõtsuma nagu laevatekk. See kerkis eriti loominguliselt ning virutas Sozi ja Jato lahku, eraldades nad, nagu oleks ta nende saatjadaam. Nad vankusid teineteisest eemale, mõlemad tasakaalu hoidmiseks kätega vehkides. Jato naeris ja Soz lõi käed laiali, nagu tahaks otse Hiiglaseskeletile kaevata.

      Siis köitis miski platool tema tähelepanu. Ta läks tagasi seina juurde ja kiikas Nightingale'i poole. «Mis need on?»

      Välja vaadates nägi Jato, mida teine oli märganud, tuttavaid kujusid, massiivseid ja kõrgeid, poolel teel platoo serva ja linna vahel. Mõnikord olid need hiiglaslikud kivielukad valgustatud ja teinekord seisid pimedas nagu praegu, suud vaikses möirges igavesti lahti.

      «Tuulelõvid,» ütles Jato. Ta seisis naise selja taha ja pani käed ümber ta piha. «Tuulemasinad. Kui need kunagi sisse lülitataks, võimendaksid kaljud efekti.»

      «Pole ime, et siin nii tuuline on.»

      Ta painutas pead ja ütles naisele kõrva: «See on tavaline tuul, Lõvid pole sees.»

      Kui mehe hingeõhk ta kõrva kandus, sulges naine silmad ja ohkas. Selg vastu mehe rinda, tõstis ta käed ja libistas need ümber mehe kaela. See liigutus tõmbas ta rinnad üles, pannes nibud tähtede poole osutama. Mees suudles ta kõrva ja tema nühkis pead vastu teise põske nagu kass. Siis ta ümises, vaikne hääl, kuuldav ainult siis, kui mehe pea oli nii tema oma lähedal, üks neid hääli, mille mees oli unustanud – mida naine teeb, kui talle meeldib, kuidas mees teda puudutab. Võib-olla tegid seda kaheksa üksinduseaastat, aga ta ei suutnud meenutada, et ükski Sandstormi naine oleks nii hea tundunud. Ta mõtles, mis tunne oleks armatseda temaga siin metsikute iilide keskel, kolme kilomeetri kõrgusel Hiiglase kuristiku kohal.

      «Miks mitte?» küsis naine.

      Mees naeratas. Tõepoolest, miks mitte? «Miks mitte mida?»

      Naine lasi käed alla ja pöördus ta embuses. «Miks Lõvid kunagi sees ei ole?»

      Ta kallutas pead siseõue suunas. «Kas sa mäletad nende plaatide paigutust seal? Kaarduvaid jooni?» Kui teine noogutas, sõnas mees: «See on ühe vabadusastmega ostsillaatori keerisvoolude skeem summutamata väändevõnkumise korral.» Ta silitas tuules lendlevad lokid naise näolt tagasi. «Tuul paneb Promenaadi keerduma. Kui see puhuks ükskord piisavalt tugevasti, tekitaksid tema taga silla ümber tekkivad keerisvoolud omaresonantsi, kuni Promenaad end tükkideks kisuks.»

      «Mis neil ometi hakkas, et nad selle niimoodi üles seadsid?»

      Jato naeratas. «Sellepärast, et nad on segased.» Kui ta pead painutas, et naist suudelda, värises sild ägedalt ja heitis nad küljele. Nad komberdasid vastu seina, püüdsid siia-sinna vaarudes tasakaalu tagasi saada. See ei õnnestunud: nad lendasid viimaks uperkuuti ja prantsatasid mütsatusega käiguteele.

      «Hei!» naeris Soz, püüdes Jato suure kere alt välja vingerdada. «See on meie peale kuri.»

      «Ma pole seda kunagi nii tuulisena näinud.» Jatol õnnestus põlvili tõusta, aga kui Soz katsus sama teha, virutas ärritunud sild ta jälle pikali. Naine sai viimaks hakkama, liikudes ebaloomuliku kiirusega, nagu oleks vajutanud lülitit, mis aktiveeris ta keha võimendatud režiimi. Nad põlvitasid seal, näod vastamisi, Jato käed naise õlgadel, tema mehe rinnale toetumas. Promenaad liikus ikka, rohkem kui mees oli eales tundnud, peaaegu lainetades. See oigas õhu rünnaku all, nagu oleks Hiiglane oma mägises hauas ärganud.

      Soz ei naeratanud enam. «Lõvid puhuvad.»

      Mees ei suutnud seda uskuda. «See on võimatu, unelejad peavad seda kunstitööks. Nad ei hävitaks seda.»

      «Kogu sild väriseb. See ei tundu stabiilsena.»

      Nad vaatasid pinevalt teineteisele otsa. Siis rüsisid nad jalule ja hakkasid