Niguliste. Teet Kallas

sigaret. Lonks suhkruta kohvi. Suutäis mineraalvett peale. Brasiilia stiilis, nagu oli meid õpetanud sürrealistlik luuletaja, ida filoloog Andres. Tema teadis palju kummalisi asju.

      Meelekohtades surises. Esko lahendas ristsõnu. Tom aga märkas äkki saalis tuttavat. Vaatasin, kuidas ta võõra laudkonna juurde läks, selg kühmus, rutakalt kätles, istet võttis. Sünge näoga jäi ta midagi kuulama. Tomi tuttavast nägin ainult pruuni pintsakuturja ja hoolikalt piiratud juukserandiga kukalt.

      … Kunagi pakkus mulle lõbu ja koguni vaimset pinget avalikes kohtades inimesi uurida. Vaadata, kuidas nad käituvad, vaikivad, räägivad, söövad, joovad. Tähele panna, meelde jätta, üldistusi teha. Ja loomulikult mõistatada – kes on kes. Ja mis on mis. Mis on kõige tagamaa ja ülim mõte. Olin enda meelest küllaltki terane. Uskusin tõemeeli, et see kõik on vajalik minusugusele intelligentsele iseõppijale, nagu ma olen. Viimati tahan tõesti kunagi oma tillukest isamaad mõne sisuka raamatuga üllatada. Hm…

      Nii seirasin ma ükskord „Moskva” kohvikus oma pool tundi kedagi helesinisesse rüütatud kurbade mandlisilmadega daami. See helesinine olevus õhkus minu meelest mingit küpset kannikeselõhnalist melanhooliat, aga võib-olla ka varjatud leina. Kui kurvad tundusid mulle ta kõhnad randmed! Kui traagiliselt helkisid odavad sõrmused! Kui lohutu oli ta kenus kael. Visandasin isegi mingi süžee valmis. Helesinine oli minu stsenaariumi kohaselt sündinud Skorpioni tähtkujus, tal on minoorne iseloom, ta armastab prantsuse klassikalisi romaane, aga ka Underi luulet, ent on eluvõõrik, paremad aastad on märkamatult möödunud, armusuhted kisuvad viltu, neid peaaegu polegi enam, sest viimasel ajal on ta komistanud tühiste meeste peale, ka töö on tal tüütu, toksib mingis igavas varumiskontoris aruandeid vanasse logisevasse büroomasinasse, tal on kiilaspäine, ent lausa tiirane ülemus, kes teeb pidevalt asja kirjutusmasina juurde ja toetab käe Helesinise õlale, asi on muutumas peaaegu talumatuks, Helesinine jalutab tihti mererannas „Russalka” läheduses ja vaatab kaugusse. Tema parimad tunnid on õhtuüksinduses, mil ta oma väikeses mansarditoas (Pelgulinnas? Lillekülas?) paneb mängima lemmikplaadid – Stravinski, Vivaldi, loomulikult Chopini.

      Oh lolli rohelist noorust, oh pärnakast vaimuprovintslast! Pärnus võinuks see lugu ehk kuidagimoodi klappidagi, Tallinna esinduskohvikus „Moskva” aga lõppes psühholoogiline näpuharjutus niimoodi, et Helesinisele Tundmatule ligines teine daam, kelle kiiskavalt punane kampsun rõhutas vapustavat rinnapartiid. Melanhoolne Helesinine, see üksildane, kurb ja kaastunnet vääriv olevus, tõstis käe ja hallootas agulialdiga: „Sa kuradi Kipsa, kuhu sa jäid? Loll oled või? Tead ju küll, kuidas Ets võib ära pöörata… Tal on täna seal muuseas kihvt kamp koos. Nii et joo ruttu oma kohv ära ja aidaa. Ega me enne hommikut koju saa, pidu tuleb äge. Loodan, et taipasid korraliku pesu selga tõmmata.”

      Olin väga löödud. Alandatud. Koguni solvatud. Ehkki Helesinine Litsike polnud ju milleski süüdi… Minu enda pea oli putru ja klantspilte täis.

      Mida aasta edasi, seda vähem mind huvitas, kes võiks olla (näiteks) see sünge näoga ja võikalt lilla lipsuga vanahärra seal lauas või (näiteks) too kandiline pintsakus naine oma viineritaldriku kohal. Las nad olla pealegi. Vanahärra võis olla Pätsi-aegne advokaat, aga sama hästi ka Stalini-aegne uurija. Tulutu ja lihtsameelne oli võõraid inimesi klassifitseerida. Inimesed pole liblikad või lilled, mina pole kollektsionäär. Inimeste määrajat ei suuda koostada keegi. Jah, juba tükk aega tagasi olin end ilma jätnud väikestest lihtsakoelistest salarõõmudest, väikestest ja enamasti valedest tähelepanekutest. Ju see niimoodi pidigi olema, miski ei saa igavesti kesta, ja nii, nagu polnud enam olemas kohvik „Tallinna” säärasel kujul, säärase õhustikuga, kui meie seal iga päev olime, nii pidi juhtuma ka kõige muuga… Käisid kuulujutud, et „Tallinnast” tehakse Nõukogude Liidu esimene varietee tantsugörlide ja kõige muuga. Eriti ma seda ei uskunud, aga mine tea.

      Mine sa tea.

      Mina istusin nüüd, küünejälg põsel, kõrtsilauas. Minul oli muidki probleeme. Kohvikud olid vallutanud uued tõsiste ja jultunud kutsikasilmadega poisid-plikad, juba pakkusid nemad vanematele põlvkondadele probleeme ja peamurdmist, raskuspunkt oli nendele kandunud. Küllap klassifitseeris mõni neist salamahti piiludes kuhugi mindki. Teaduskandidaadiks või klergiks, päevavargaks või läbikukkunud dramaturgiks, tehnikameheks või lumpentargutajaks, mul ükskõik. Ah, tegelikult olid need uued, meist kuus-seitse aastat nooremad poisid veel küllaltki kohmetud, nad jõid liialdatud bravuuriga oma kuiva veini, nad istusid ja kärasid ja ajasid jama ja igavlesid ja ägestusid ja arvasid kindlapeale, et kogu see lugu kestab neil igavesti. Tulgu küsigu minu käest järele. Ei kesta, ütlen ma.

      Minu jagu on täis, kirjanikuks ma enam saada ei taha, pole annet, pole virkust, pole teematki, kohvik ja kõrts on lihtsalt harjumus. Ilmselt olen keskmine joodik.

      Ennast õigustav alkohoolik.

      Ei, nii hull see asi ei tohiks ka olla. Olen harilik mees, harilik eestlane novembris 1967. Mu asjad peaksid enam-vähem paika pandud olema. Millalgi saan meistrikoha, kunagi ehk koguni dispetšeriks. Mis ma virisen.

      Kui tahan, võtan uue naise. Kui sellest ära tüdin, siis veel ühe.

      Ei võta, mõtlesin ma. Tusk tuli tihedalt naha vahele ja peletas hetkelise kurja kuraasi. Katsusin poolkogemata põske, raputasin pead. Siis meenus see tobe hommikune unenägu, Pille ja paat. Unenägudest ei tohtinud hoolida. Tuli võtta pits konjakit.

      Soh. Ja nüüd tuli ringi vaadata. Imelik, suure osa avara restoranisaali publikust moodustasid noored. Ühes lähilauas istus viis noorukit, kaks poissi ja kolm tüdrukut. Poisid moodsates kurguni kinninööbitud ülikondades, tüdrukud oskuslikult mingitud. Kamp larpis veinipokaalidest konjakit ega teinud teist nägugi. Minu meelest olid neil liiga tühjad silmad. Kõigil viiel alahuul ühtemoodi töllis. Ei, ma tegin neile liiga – lihtsalt olid nende näoilmed üllatavalt sarnased. Absoluutselt tülpinud ja elutüdinud. See hämmastas mind. Sest ilmselt polnudki see poos. Tüdrukutel olid kenad jalad, miniseelikud ei olnud kitsid seda ilu näitama. Igatahes sel piigal, kes isitus küljega minu poole, olid kintsud peaaegu nabani paljad; vanad, ütles Tom ükskord päikeselises meeleolus, plaksas käe Ene põlvele ja vaatas meile kavalasti otsa, me ei oska veel arvatagi, kui õnnelikul ajal mööduvad meie parimad meheaastad, kui hästi mõjub valitsev moe joon mehelikule potentsile, te vaadake ainult neid jalgu, ära õienda, Ene, sul pole neid niikuinii kuhugi peita, aga veel kolm, noh, maksimum viis aastat, ja tasapisi hakkavad seelikud pikenema, üleüldisest silmarõõmust jääb vaid piinav-valus mälestus, need uued mehed ei tea mõne aja pärast aimatagi, mismoodi meie elasime, kuidas rõõmustasid meie silm ning ihu… Mina vahtisin hetkel võõra plika pikki jalgu päris tõsise huviga. Aga kurguni kinninööbitud noorukitel polnud oma plikadest otsekui sooja ega külma. Nemad olid miniajastusse tulnud, ilma et see neid üllatanud oleks. Muide, ka tüdrukutel polnud oma poistega asja. Kõik viis istusid sõnatult, silmad tühjad, mokad mossis… Kui õige läheks ja ütleks vanema inimese õigusega, mis ma säärasest molutamisest arvan? Põrutage linnast välja, tehke metsaserval lõke, tehke möllu, tehke pattu! Tehke midagi! Ronige torni, kurat! – Mis saaks? Peksa saaksin, muud midagi.

      Aga võib-olla ka mitte. Kust mina tean, mis saaks. Ja üldse tabasin end õigel ajal jubedalt sümptoomilt – ma olin hakanud noorust hukka mõistma. Tegelikult olin nendest kõige enam viis-kuus aastat vanem!

      … Hemingway oli siis minuvanune noor mees, kui ta mööda Pariisi kohvikuid hulkus ja oma esimesi häid lühijutte kirjutas. Miss Stein, vanem naiskirjanik, auahne modernist, ütles talle: te olete kadunud sugupõlv, une génération perdue, just seda te olete. Teie, kes te sõjas käisite. Mitte millegi vastu pole teil austust. Te joote end surnuks.

      Meie pole sõjas käinud. Suur hulk meist pole armeeski teeninud. Meie oleme sõjas sündinud või sõjas lapsepõlve veetnud. Kusjuures see ei olnud meie sõda. Aga ilmselt pole asi isegi selles. Meie asi räägitakse selgeks ehk aastaid hiljem. Kui räägitakse. Me ei tea veel isegi, mis meiega lahti on.

      Muide, miks me kõik Hemingways kinni oleme? Mitte ainult siin, aga kuuldavasti kõikjal, idas ja läänes. Ta pole sugugi nii veatu kirjanik, nagu algul võib paista. Tal on küllalt läbipaistvad nipid. Ta poosetab. Kirjandust ei maksa ületähtsustada. Nähtavasti on Hemingway ainult märk. Parool.