Niguliste. Teet Kallas

Tallinn oli tõeline linn.

      Avo oli üleöö saanud täismeheks.

      Ükskord, kui isa juba viimaseid nädalaid Tartu kliinikus lamas, veetis Avo nädalavahetuse Pärnus. Meelde jäi hommikuni kestnud jutuajamine emaga.

      „Te kumbki pole suurt sellest rääkinud… Miks me õigupoolest Tartust ära tulime, siia bürgerite linna?”

      Nii ta ütleski – „bürgerite linn”. Juba oli ta Pärnust eraldunud. Üle. Kriitiline. Rohtaiad ja liivaluited ei tähendanud enam midagi.

      „Oh, kuidas seda sulle… Noh, meil läks äkki kiireks, saad aru?”

      „Ma ei mõista.”

      „Muidugi, mida sina sellest mäletad… Aeg oli selline… Ei, see pole õige määrang. Aeg on alati inimese vastu. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem, mõnikord eriti. Kui sina Kristaga seisite meie Tartu-kodu saalis klaveri juures ja mingiks koolipeoks luuletust pähe õppisite… Ma ei teadnud, kuhu joosta.”

      „Millist luuletust?”

      „Mis luule siis üldse olla sai? Stalini-luule…”

      Avo krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud teadmine, et temagi on selles kõiges osalenud. Olgugi süüdimatu lapsena. Ja äkki, asja ees teist taga, meenus massdeklamatsioon, montaaž, milles osales terve klass. Meenus ka luuletus. Ta vaatas emale otsa ja hakkas kobamisi tuletama:

      „Kõik meie päevad on päikesest rikkad, / õnnest ja tänust me süda on kuum… / Laulud meilt lendavad läände ja itta: / Stalin on võitmatu, Stalin on suur!”

      Ema muigas nukralt, puudutas näpuotsaga otsmikku ja jätkas:

      „Stalin on õiglus ja valgus ja tõde; / Stalin on töörahva võitlusparool. / Täna me kõik / hüüame koos: / Stalin on suur! Stalin on võit!”

      „Tjah,” ütles Avo. „Jube.”

      „Jube, muidugi jube,” kinnitas ema rutakalt. „Aga teie hääled kõlasid nii heledalt, teie silmad olid nii kirkad. Ja meie ei saanud teile midagi ütelda! Me ei saanud ütelda isegi seda, et sisust sõltumata olid kõik need värsid uskumatult maitsetud!”

      Avo pani imeks ema mälu ja hajameelsust. Need sobisid kummalisel kombel hästi kokku. Aga kohe jätkas ema Tartu-teemal.

      „Lühidalt, isa ei saanud, ei tohtinud … jah, nii on õigem … enam ülikoolis töötada… Isegi „Werneris” ei olnud tal hea käia. Me olime liiga kaua välismaal elanud… Hea, et tal siis enam kateedrit polnud… Ja ta polnud enam professorgi. Ta ei hoolinud neist asjadest. Ta oli … on … ta on ju samasugune epikuurlane, nagu sina kipud olema… Lühidalt, üks hea inimene andis mõista, et peaksime Tartust kaduma… Jah, nii ta läks. Aga vaata, siiski, kui palju head kirjandust ta siin on tõlkinud.”

      „Koos sinuga.”

      „Mis mina… Mina olin plikake, kui ta mu ära kosis… Mina olen eluaegne assistent.”

      „Hea küll, ema. Aga ütle, kas näiteks minu saatus oleks teistmoodi pööranud, kui me Tartusse oleksime jäänud?”

      „See on retooriline küsimus… Muidugi, seal on teine õhkkond… Meie pool käisid Hans Kruus ja Semper ja kes veel… Aga sa vist ei saanud täpselt aru. Ilmselt oleksime Siberisse sattunud… Tahtsid sa seda teada?”

      „Ma tahaksin kõike teada. Kõike. Aga vaata, ema, nagu selgub, ei oska mina küsida ega sina vastata.”

      „Sellest pole midagi,” ütles ema rahulikult. „Nii see tavaliselt ongi.” Ta kohkus siis: „Avo, aga kuule, kes siis veini ilma puuviljata joob? Köögis peaks olema antoonovkaid, Krista tõi õhtul keldrist sületäie…”

      Ja varsti suri isa.

      Koputas poja aknale ja lahkus lõplikult. Nagu selgus, polnud nemad jõudnud üldse omavahel rääkida.

      17

      Mõnikord ajas Esko keskendumisoskus mind marru. Mäletan, ükskord juhtusin hommikul tema poole. Esko analüüsis üht Kerese katkestusseisu pretendentide turniirilt. Olin juba ajalehe saanud, teadsin tulemust ja ütlesin selle ka Eskole. Tema ei teinud kuulmagi. Mõne aja pärast kordasin. Niimoodi neli või viis korda. Esko aga istus pead tõstmata ja asendit muutmata kolm ning pool tundi malelaua kohal, mina jõudsin selle ajaga läbi lugeda neli numbrit „Kehakultuuri”. Kui Esko nupud kokku lükkas, oli hommikust lõuna saanud. „Keres kaotab, pole midagi parata,” ütles ta masendatult. Kui ma siis tähendasin, et olin talle seda mitu korda teatanud, ei tahtnud Esko mind uskuda. Ta polnud mind üldse kuulnudki!

      Nüüd oli ta taas leidnud aja ja koha ristsõnade jaoks. Ei häirinud teda kerkiv sumin restoranis, ei piinanud elumured, ei köitnud meie kahe tagasihoidlik juuresolek. Pliiatsit närides puuris ta raske pilguga ruudustikku. See täitus visalt. Tegelikult mõjus ta natuke raskelt. Ja väga imelik oli nii põhjaliku inimese kohta tema naise ning ühtlasi kursusekaaslase käest kuulda, et konspekte see mees üldse ei ava. Tal polegi neid. Lausa ime, et ta mõnikord ikka arvestuste või eksamitega maha saab. Ime või pime õnn. Aga mis oli minul siin kaasa rääkida! Mina ei jõua oma elus kunagi ühegi ametliku akadeemilise arvestuse või eksamini.

      Tom kõõritas samuti Esko poole. Ristsõnad teda ei seganud, teda häiris Esko puutumata konjak. Ta müksas sõpra küünarnukist. Esko mühatas pahaselt ja jõi pilku ajalehest tõstmata pitsi tühjaks. Ta liigutus oli lohakas, lõngpeen konjakinire valgus lõuale.

      Tom kallas klaasid kähku täis.

      „Mis asja mere kaldal,” ütles ta pärast maigutades. „Mets madruseid täis. Ah, vana?” Ta kuraas oli jõuetu. Ta pilk vilas süüdlaslikult ringi.

      Kogu see lugu ei istunud mulle. Armeenia konjak käis kõrvetisena kõhust läbi. Ja siis hakkasin õõnsat loba ajama.

      „Kuule, vana, mis sa ikka norutad. Mina sinu asemel… Ei, minul poleks sinu asemel midagi ette võtta. Sul seisab ees maailma vallutamine, usu mind. Saalid ja salongid. Ene? Lollisti tegi, et jalga laskis. Ei jõudnud ära oodata. Polnud kujutlusvõimet. Naistel pole perspektiivi ta ju, vana, tead sa seda? Küll ta varsti kahetseb. Ei, mitte ühtegi paha sõna Ene kohta, see kõik on puhtalt sinu enda asi. Mis veel? ERKI? Kunstiinstituut? No tead, meie riigi kaanonite kohaselt ei tohiks ka Michelangelot, van Goghi ja Wiiraltit kunstihoones välja panna, nad olid ju isehakanud, nad olid ju isetegevuslased. Mõistad, vana? Kuidas sul muide selle kunstikooliga vahekorrad ongi?”

      „Ku-kust mina tean?” Tom kogeles jälle. See tuli tal hooti, kuidas kunagi. „Võib-olla a-a-avaldati pühade puhul kä-käskkirjaga kiitust?”

      Rõkatasin naerma. Nähtavasti valjemini, kui asi väärt. Tom silmitses mind pettunult.

      „T-tead, mis… Ma olen juba ammu tä-tähele pannud, et sõ-sõnad vi-viivad ju-jutu teemast kõrvale. Mis Ene, mis instituut… Kust sina tead, ä-äkki painab mind ülesaamatu ja ab-ab-absoluutne maailmamure?”

      Korraks välgatas ta napp naeratus.

      „Ära mind lohuta. Ära mind õpeta. Ära mind suuna. Oleme niisama, eks? Las e-elu voolab omasoodu.”

      Mõtlesin järele, noogutasin pead. Ning tegin teist juttu.

      „Okei. Aga kuule, kus sa siis ikka vahepeal olid? Kõik need kaks nädalat?”

      Tom jäi selle peale sügavalt mõttesse. Kehitas siis õlgu ja vaatas mind etteheitvalt.

      „Metsas,” ütles ta napilt ja pööras pilgu mujale. Niimoodi me vestlesime.

      18

      … Pärast isa surma kolisid ka ema ja Krista Tallinna. Avo pääses tädi hämarast tagatoast tulema. Pere oli jälle koos. Nad hakkasid elama suures veidras korteris Kalamaja kandis. See oli vana nagisev puumaja, seinad kostsid läbi, lopsakad oksad tungisid akendest tubadesse, läbi korteri ristlesid koridorid ja esikud, toad asusid eri tasapindadel, üks ühes, teine teises majaservas, kolmas rippus osaliselt kõnnitee kohal, neljandas laias suur valge ahi, lagedad seinad elustati reprodega (Cézanne, Picasso, Gauguin), oli ka paar hinnalist