Niguliste. Teet Kallas

Talle ei jäänud märkamata imelik muudatus ohvitseri näos. Too vaatas Avot nagu laps kaelkirjakut. KUST SA SIHUKE VÄLJA OLED TULNUD, sosistas ohvitser, ET SA EI TEA, ET SELLES MAJAS ASUB EESTIMAA KOMMUNISTLIKU PARTEI KESKKOMITEE? Pärnust, ütles Avo, tundes, et kaotab kohe teadvuse. Imelikul kombel lasti ta varsti minema. Ajad olid segased. Liigne karmus polnud aja stiil. Lase jalga, terrorist, lase jalga, alpinist, öeldi talle ja visati tänavale.

      Palitu tõi Tom ära vastu hommikut. Tema oli Pärnu maantee miilitsajaoskonnas pidanud tükk aega tõestama, et kinnipeetav tütarlaps pole ühtki inimest paljaks röövinud ega ära tapnud. Tütarlaps hüüdnimega Baara jäeti siiski jaoskonda: veinistunud oleku ja solvavate väljendite pärast.

      OLGU SEE ESIMENE JA VIIMANE KORD POLIITIKASSE SEKKUDA, ütles Avo järgmisel päeval „Tallinnas”. Kes naeris, kes jäi tõsiseks, Esko ja Paul vahetasid aga pika pilgu.

      Tihtipeale mindi „Tallinnast” Avo poole koju.

      Vähemalt paar õhtut nädalas kogunes Käsperite korterisse kümmekond inimest, mõnikord rohkemgi. Vanasti oleks selle asja kohta öeldud salong. Neil õhtutel lõi ema särama, käis vandeseltslaslikult naeratades toast tuppa, pakkus kohvi ja küpsiseid; juhtus, et jäi pikemaks istuma, istus ja naeratas ujedalt, teinekord aga jutustas oma asju, mida muud kui ikka Pariisist…

      Need õhtud Kalamaja kandis! See oligi salong. Ja Avo oli sündmuste keskmes, teda ümbritsesid huvitavad inimesed, temalgi oli oma arvamus, kui seda küsiti: kohane, asjalik, napp. Heatahtliku muigega markeeritud. Oli perioode, mil süvenes mulje, et Avo võiks ka ise midagi ära teha. Miks mitte? Värsse? Lapsepõlveäng oli ammu ununud. Följetone? Novellette? Võib-olla tõesti… Eks ole ju kõike proovitud, eks ole meil kõigil olnud oma ruudulised salakaustikud, pareeris Avo, aga samas: jah, peaks ennast tõesti kokku võtma, laiskusest jagu saama, enda peale vihastama… Avo katsetusi polnud näinud õieti keegi, sellegipoolest veensid nii Paul kui ka Tom (kumbki omapead, teisega kokku leppimata) teda ilmtingimata laua taha istuma. Need olid tõsised sõbrajutud. Mõnikord tegi Avo tõemeeli proovi, põrnitses valget paberit kas kodus või töö juures, aga ikka tuli midagi muud vahele, siis veel midagi, ja äkki oli ta ülemäära sisse võetud hoopiski Apollinaire’ist. Või Hikmetist. Esimest sai lugeda Tartu ülikooli rotaprindivihikutest, teist oli tõlkinud tuttav idakeelte tudeng Andres. Siis avastati poolkeelatud Jessenin, teda luges Avo nii originaalis kui ka Alliksaare tõlkes. Seejärel tuli Alliksaar ise, selle erandliku poeedi luuletused ringlesid masinakirjaeksemplarides mööda südalinna kohvikuid ja vapustasid paljusid. Seejärel olid emigrandid: Kangro, Vihalemm, kõige võimsamad aga muidugi Kalju Lepik („All sadamas on veinibaar, kus tantsib võõras neegritar…”) ja Ilmar Laaban („Naerda öö üle naerda päeva üle peos korstnatest malendid silm jõe põhjas…”). Siis tulid noorluuletajad, eakaaslased: Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin. Paremini kui kõik need mehed Avo ei osanud, halvemini ei tahtnud. Ta oli maksimalist. Ja üldse, nagu talle näis, oli terve elu alles ees… Ja üldse, miks pidigi ta luuletama, keegi pidi ka luulest vaimustuma?

      Ta elas ju salongis!

      … Ühel õhtul, kui terves korteris, kõigis tubades ja köögiski käis rõõmus melu, kostis jutukõma, hüüatusi, naeru, plaadimuusikat, helises tungiv uksekell. Avo läks avama. Ukse taga oli tuntud lastekirjanik Malm. Neljakäpukil, portfell hammaste vahel, nägu surmtõsine. Pole siin imestada midagi, mõmises Malm, üks tõeline lastekirjanik peabki niimoodi elama.

      Toas selgus, et Malm oli absoluutselt kaine. Väheke hiljem, kui ta seda enam täiel määral polnud, selgitas Malm, et tuli otsejoones lastekirjanduse sektsiooni koosolekult, kus keegi väga põhimõtteline titejutudaam olla esinenud sütitava kõnega, mis Malmile sügavalt hinge läinud.

      „Lähenegem, nagu öeldakse, oma lugejaile lõplikult, sulagem nendega, nagu öeldakse, veenvalt ühte!” tsiteeris Malm kõnelejat. „Mina aga, nagu kohalviibijad teavad, kirjutan enamasti eelkooliealistele maimukestele,” lisas ta. „Mina pean maailma nägema nende tasandilt ning lemmikasendist.”

      Malmil oli piklik tume traagikunägu, süsimust seitel silmil, kukesulg kuklas, suur pondunud nina, paksu klaasiga miinusprillid ja traagikubass. Malm oli kolmandat põlve literaat, üle linna tuntud vembutaja, tema paremad raamatud ja paremad naljad seisid veel ees.

      Nurgast tõusis kavala näoga linalakk, ida filoloog Andres, veiniklaas käes ja sõrm püsti. Ka temal oli sügav bass.

      „Isand Malm on elu müsteeriumist õigesti aru saanud. Isand Malmil on kunsti ees puhas südametunnistus. Kuidas on lood aga minuga? Kuulake, palun. „Kas kohvi joovad karukellad? Kas logiraamat nutab? Kas tilisevad ohvitserid? Kas küünistab Rooma paavst?” Ma pole endas päriselt kindel. Mõtelgem ühiselt, kas on meil kõigil, kes me siin viibime ja veini joome, niisama kristallpuhas suhe kunsti, kui seda on isand Malmil!”

      Nüüdki, aastaid hiljem, kumisesid Avol kõrvus Malmi ja Andrese bassihäälsed soolod, ta mäletas, et hoidis käes ajakirja „Looming” värsket numbrit, mäletas, kuidas põsenukkides kipitses, see tuli lakkamatust naerust, mäletas, et joodi punast naturaalveini „Gamza” … ja et kuidagi märkamatult pööras meeleolukas tolatsemine pooltõsiseks diskussiooniks, pärast aga lausa aateliseks õhtupoolikuks, pilgud muutusid rangeks, pingsaks, pühalikuks, õde Krista seisis uksel, näol mõtlik helendus, ja just Paul Koovitaja, ei keegi teine, läks äkki täiesti hoogu ja hakkas pead võngutades ning kergelt punastades lahti rääkima oma nägemust sellest, mis on Kunst; jah, kohe algul nõudis Paul, et Kunsti nimetataks suure algustähega, ja selles pole midagi imelikku, sest tema jaoks on Kunst maailma kõige salapärasem naisetüüp, kes on imekaunis ning tundub ohtlikult kergemeelne, peaaegu litsakas, ent samas on ta äärmiselt tark tütarlaps, sügavalt truu, temast võime saada endale parima sõbratari terveks eluks, skandeeris Paul, tema on sõbratar, kes on nõus sinuga jagama viimast kuivikut ja põetama sind tõvevoodis, temake pistab oma võluva nina su veripunasesse roosibuketti, su kollasesse kullerkupusülemisse, ta jookseb koos sinuga kilgates mäest alla mere äärde, naerdes ja rõkates! kleidisaba lehvides! kõigi naiselike kauniduste paljastudes! vaat mihuke on see Kunst, see sinu tütarlaps! aga kui saabuvad taas rasked päevad, tuleb see tüdruk sinuga kaasa, et korjata maast viimseid külmavõetud kartuleid, ta saadab sind sõtta või vangilaagrisse, ta on sealgi sinuga kaasas, Kunst, see tütarlaps, tema on nagu dekabristi naine … ta võib sinust kuidagi aru saada ka siis, kui sa äkki oma lihtsameelsuses lolliks lähed, kui sa ootamatult, täis diletandi eksiarvamusi, kirjutad oodi või artikli üleriigilisest vanametalli kogumisest või kukud kiitma kahtlast vägimeest Suurt Keemiat või teed midagi samaväärselt kauget Kunstist; ta muigab kurvalt, ent annab sulle andeks, kui teab, et tuled ta juurde tagasi; tema on truu, vallatu ja leplik tüdruk, aga ainult seni, kuni tekib vähimgi bluff, vähimgi vale omavahelistes suhetes – ja kui nimetatud neiu äkki märkab, et tahad teda maha kupeldada küünilisele Konjunktuurile või külmale Tellimusele või õelale Tsensorile või Haisvale Rahale või odavale Kuulsusele – siis on kõik läbi, siis jätab see tüdruk meid maha ega tule enam iialgi tagasi…

      Avo mäletas: Pauli juuksed olid sassis, silmad niisked, lips viltu, seesama juba tollal priskusele kalduv, flegmaatiliselt irooniline, inglaslikult stiilne, paatost ja hüüumärke põlgav Paul. Pokaalides kumas tumepunane mõrkjas vein, jäälilledes aknaruutude taga praksus hammustavalt külm Tallinna talv – nagu nad kuuekümnendate alguses olid. Sellised õhtud jäävad meelde kogu eluks. Nad kujundavad sind. Saagu sinust pärast kes tahes.

      Ei, sugugi mitte kes tahes. Osaline! Mis sellest, et üksnes repliigilausuja. Esimeses reas istuja. Terane jälgija. Mees salongist.

      Kes teab, kes teab… Sest ikka toimis see kõik sinu enese toas, see lõputu tegu ja voogamine, mille nimeks ühe väikese rahva kultuuri järjepidevusprotsess. Midagi tähtsamat kui kultuur sellel rahval püsimiseks polnud ja pole. Ei oma riiki ega presidenti, armeest rääkimata… Toimis? Kõik toimib ju edasi!

      Ega lõpe mitte kunagi.

      Vähemalt mitte niipea.

      Aga ometi, kas mitte just sel õhtul ei nähvanud keegi:

      „Nii et aina istume ja lõbutseme, kullakesed? Aga viimati oleme ka meie une génération perdue, kadunud sugupõlv?”

      Ei,