Niguliste. Teet Kallas

võrdväärselt keraamika ja nahkehistöö, laudadel kuhjusid visandid ja albumid, ema sai millalgi kevadel lõplikult isa surmast üle, sageli võis läbi pärani uste kuulda tema sooja, usaldavat, kurinal tõttavat kõnelust küll Pariisist, küll Wiiraltist, küll sellestki, et siinsamas korteris elanud omal ajal moenäitleja ja kupletist Alfred Saame ja et just selle nurgatoa suurest aknast hüpanud too legendaarne isik avatud vihmavarjuga ootavasse troskasse, see olnud veel siis, kui langevari alles põnev uudisasi oli… Kust küll ema seda teadis?

      Avol oli lahe töökoht, palju vaba aega ning eakaaslastega võrreldes ka raha; raamatukogu, kino, teatri kõrval hakkas teda aina rohkem tõmbama kohvikumaailm – ennekõike oli selleks kohvik „Tallinn” linnasüdames.

      Niššideks (või kupeedeks?) lahterdatud suures saalis käisid tihti noored näitlejad, kunstnikud, muusikud, luuletajad. Neist loodeti palju. Nende teod tundusid paljudele ilmutuslikena. Kõik oli uus: maaliti uutmoodi, kirjutati uutmoodi, komponeeriti raadiodeklamatooriume, taasavastati vabavärss. Viimase ümber käis vabariiklikes lehtedes ideoloogiline võitlus. Novellistid ei kirjutanud enam sotsialistlikust võistlusest, vaid vihmast, ärklitubadest, kurbusest. Kõik see peegeldus, mõnel tihetihkel õhtutunnil aga lausa kontsentreerus „Tallinnas”. Kohvitassid, veinipudelid, pokaalid tihedalt tillukesi laudu katmas, istuti salkkonniti, vennaskonniti, mõnikord võeti tüdrukud ruumipuudusel koguni sülle, siis jälle hulguti lauast lauda, vaieldi, ägetseti, joriseti laulda, loeti luulet, avaldati armastust, lubati veel näidata, lubati eesti kultuur pea peale pöörata, lubati kehtiv kord paika panna, mõnikord joodi ennast tobedasti täis; vana väärika kohviku põlised kunded, õhukeste kokkupigistatud huultega eakad daamid, vaatasid põlguse ja õudusega seda noorte tulipeade edevuse laata, pikapeale aga lakkasid hoopiski „Tallinnas” käimast, taandudes kuhugi mujale: „Gnoomi”, „Harjusse”, „Pärli”. Noored tulipead aga lehvitasid oma lüürilisi lokke, sügasid moekaid siilipäid, embasid otsustavalt, põhimõtteliselt, lausa deklaratiivselt moodsaid ja lõkerdavaid plikasid, tulevasi sinisukki, tulevasi naisõiguslasi, tulevasi litsikesi, ühesõnaga, kõik lõhnas Euroopa keskmise järele, vein oli odav, kõigile tundus, et nii on, nii jääb, ainult niimoodi siin linnas saabki olla… Peabki olema!

      Eriti algul oli kohutavalt põnev. „Tallinnas” viibimine tähendas peaaegu automaatselt osalust. Pühendatust. Missiooni!

      Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas kord Avole heledate lokkide ja õrnroosa pahelise ingli näoga noormeest: Enn Vetemaa.

      „Vaat see mees teeb Eestile kirjanduse, mida pole vaja häbeneda,” ütles lavakas.

      Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hruštšovist. Nõtkete žestide saatel selgitas kikilipsuga poeet midagi oma lauakaaslastele. Ühel neist oli triibuline lõngusesall kaelas, Avo arvas, et küllap mõni äge kunstnik, modernist, sürrealist, kubist, aga ei, kõike teadev noornäitleja ütles nina krimpsutades, et hoopis üks noorautor, proosapoiss, ise alles vist keskkoolis, aga juba mõned aastad „Nooruses” ära trükitud, Teet Kallas, ehk oled kuulnud, mõnel jutul pole ju vigagi, aga vaevalt sealt midagi erilist tuleb, poiss on esiteks lihtsameelne ja teiseks joodik ning huligaan; kunstnik, see on hoopis teine mees, see kõige vanem seal seltskonnas, see kõva häälega mees: Henno Arrak, räägitakse, et ta noorem vend on samuti kõva kunstnik; Arrak kuulas Vetemaad, peentel huultel targa inimese kannatlik muie, tema kaisus aga istus ilus blond neiu, tüdruku ovaalne, nägu, selle ilmsüütu ja samas ilmsaatanlik võrgutajailme tulid tuttavad ette, kohe meenuski, et see näotüüp kordus Arrakul ühest pildist teise. Tüdruku nimi oli Iris – sedagi teadis tulevane näitleja. Ah, kõik nad seal tulid tuttavad ette, tuttavad ja omased. Avo tundis tahtmatult liigutust. Ta nägi nüüd oma silmaga, kuidas toimib, kuidas pulbitseb isamaa kultuuri potentsiaalne järjepidevus.

      Mõne aja pärast kadus kõikteadja kaasprovintslane orbiidilt – armus? kaotas närvid? põrus Panso juures läbi? poos enese üles? – aga siis oli Avo juba Tallinnas ja „Tallinnas” omainimene. Ükskord näiteks vaidles ta noorluuletaja Rimmeliga, kes oli muuseas miilitsaleitnant, luules aga vasakpoolne naivist. Teinekord jälle väitles Avo vaikselt ent visalt jutuka maalikunstniku Subbiga. Subbi pildid meeldisid Avole, tema isik aga kutsus esile trotsaka targutamissoovi. Millest nad üldse vaidlesid, seda Avo järgmisel hommikul enam ei mäletanud. Nii peen jutt oli… Paar korda jõi ta tšellist Margus Veanese ning tema pruutidega. Mõned pidasid Margust geeniuseks, eesti tšellonduse lunastajaks, teised aga pätiks. Mõne aja pärast tutvus Avo ka Vetemaa, Kallase, Arraku ning tema Irisega. Iris kinkis talle koguni ühe oma luuletuse: Õnned sähvasid välkudena paduvihmases öös. Ma ei mäleta enam haavalehtede värinat…

      Elamusi jätkus igal õhtul. Kord tõi kiilaspäine kellassepp venekeelse ajalehe Jevtušenko „Stalini järglastega”. Teine kord oli tal kaasas „Babi Jar”. Võib arvata, et Jevtušenko nimi jõudis Tallinna teadvusse just läbi nende luuletuste. Kiilaspäine kellassepp ei tahtnud kelleltki midagi. Ta silmis oli igavene juudi-kurbus. Avo püüdis sealsamas kohvikulaua taga „Babi Jari” tõlkida. („Ei ole hauasambaid Babi Jaris. Vaid järsak, nagu toores järelhüüd. On õudne. Sama vana olen nüüd kui terve juudi rahva ajalugu…”) Tõlge oli kohmakas. Kellassepp tellis närvitsedes üha uusi konjakikarahvine juurde. Tõlge jäi pooleli. Avo hakkas enne kohviku sulgemist nutma. Juut istus liikumatult, surmlikult purjus, silmis lootusetu ahastus.

      Oli ka altminekuid. Kassikulda. Siirast hullust või peent bluffi. Ükskord vedas keegi fanaatiliselt siravate sinisilmadega kõrend terve seltskonna kohvikust mingisse kõledasse ja kajavasse trepikotta ning laulis neile itaalia aariaid. Teda hüüti Mario Lanzaks. Tal oli tõesti kime tenor, ta pani suurt rõhku traagilisele vibratole, aga kokku võttes oli elamus jube ja piinlik. Poiss ei pidanud peaaegu üldse viisi.

      Mõne aja pärast tutvus Avo noore kunstitudengi – või oli too siis alles koolipoiss – Tom Randmaaga. Kes neid tutvustaski? Vist Krista. Tomil oli jumalast antud joonistajakätt, kõik muu seisis tal alles ees. Ta oli maru poiss, enamasti vagur ja aateline, mõnikord aga täiesti taltsutamatu. Nad said Tomiga paugupealt sõpradeks. Tom tutvustas talle omakorda teisi sõpru: neist tükk maad vanemat Paul Koovitajat, kes kirjutas jutte ja luuletusi – eriti proosa oli tal silmatorkavalt elegantne ja novaatorlik, samuti ka Esko Virkhausi, kes oli paari aasta eest tulnud Eesti noortetšempioniks males ja oli nüüd üks nooremaid meistrikandidaate vabariigis. Meistrikandidaadi järk polnud siis veel devalveerunud. Maletaja nägi muide neist kõige rohkem vaimuinimese moodi välja. Ta oli geneetiline boheemlane – või koguni aristokraat, noor ja tülpinud. Tegelikult oli ka Esko helge poiss. Avo tutvus veel paljudega, ent just nende kolmega kujunes tal välja pidev sõprusring.

      Sõprus oli Avo jaoks tõsine asi, ehkki sellest iialgi ei räägitud. Hoidku Jumal selle eest! Sentimente ei peetud heaks tooniks. Samas polnud sõprus sugugi midagi niisama stiihiliselt toimivat, sõprus oli keeruline ja teinekord katsumusteküllane süntees. Avo ei teadnud tänini, mis oli mõne küllaltki riskantse seiga taga: kas juhus või sõbra inspiratsioon. Ühel hilisel talveõhtul kõndisid nad koos tüdrukutega Võidu väljakul hotelli ees. Või oli juba öö? Igatahes ei liikunud väljaku selle poole kõnniteedel kedagi. Suure tumepruuni esindushoone ees tammudes, sigarette süüdates, loba ajades märkas äkki keegi eestiaegse arhitekti peentööd. Hoone fassaad mõjus ligidalt vaadates otsekui mingi trepistik öötaevasse. Nimelt ulatusid ühtlaste vahede tagant välja sümmeetrilised pooltellised. Hotell see maja vist polnud, aga vaevalt Avo selle üle eriti mõtiskleski. Ja kuidas sündis kihlvedu, kes seda mäletab… Igatahes oli Avo palitu hetke pärast juba ühe tüdruku käsivarrel, Avo aga ise turnis külmavereliselt mööda fassaadi üles. Kivid olid küllaltki mugavad, vahed parajad. Juba oli ta teise korruse akende kõrgusel, kui sõbrad hakkasid teda ägedasti tagasi keelitama. Millegipärast poolsosinal. Ta ei vaadanud nende poolegi. Ta ronis edasi. Kui juba, siis juba! Aga mõne minuti pärast oli Avo paksudes poolkasukates miilitsameeste piiramisrõngas, kes teda müksisid ja togisid ning läbisegi vene ja eesti keeles nõutasid, kus on POMM. Mis POMM, mis POMM, oskas Avo ainult totakalt vastu küsida. Selle peale sai ta mitu valusat matsu. Kõik toimus juba tumepruuni esindushoone poolhämaras vestibüülis. Sõpru polnud kusagil. Avo kobati läbi, uuriti isegi ta täitesulepead.