Niguliste. Teet Kallas

hakkasid käima üliõpilased. See oli vist juba järgmisel suvel. Nad mängisid võrkpalli. Mõnikord, kui platsile jäi vabu kohti, kutsuti ka poisse meeskonda.

      Avo püüdis alati sattuda võistkonda, kus mängis Taimi.

      Taimi oli ühtlaselt päevitunud, tal olid tumepruunid silmad ja siugjad liigutused. Veel olid tal väga ilusad valged hambad. Ta lagistas alalõpmata naerda ja välgutas silmi. Avol käisid külmavärinad üle kukla.

      Enamasti kandis Taimi ereoranži spordisärki, selle alt paistsid selgesti välja teravad tumepruunid rinnanibud. Allapoole ei söandanud Avo vaadatagi.

      Ta hakkas Taimit unes nägema. Tavaliselt kollases särgis, ükskord aga täiesti paljana, pruunid käsivarred poisi poole kutsuvalt sirgu. Avo ärkas märgade linadega.

      Paljulugenud poisina teadis ta muidugi, mis see kõik oli, unenäod ja kleepuv küljealune. Veel teadis ta, et tal on puberteet ning et tal pole selles loos vähimatki šanssi. Ometi tikkus ta kangelastegusid sooritama. Võrkpall andis selleks võimalusi. Ükskord, kui vastaste tugev ründepall üle Taimi sõrmede libastus, päästis Avo olukorra valusa kukkumise hinnaga. Taimi vaatas talle oma pruunide silmadega otse hingepõhja ja ütles saatuslikud sõnad – oh sa mu kallis poiss.

      See, mis mõjus kukkumisena, oli tegelikult mõeldud „pääsukesena”, loomulikku paindlikkust ja teatavat harjutamist eeldava välkkiire maandumisena. Avo polnud kunagi varem söandanud „pääsukese” peale välja minna. Talle ei meeldinud haiget saada, või mis veel hullem, ennast veristada. Ta oli alati arvestatav kambamees, ainult ettevõtmised, kus võis nina veristada, muhke saada, konte väänata, ei meeldinud talle. Vastumeelselt ja loiult osales ta lumesõdades, õunaraksudes, kvartalitevahelistes lahingutes…

      Aga nüüd oli riskipiir ületatud. Tema väljavalitu oli seda hinnanud, õhtuni käis ta ringi pidupäevatundega, öösel aga lamas hulk aega avasilmi. Avatud aknast kostis mere kohinat paari kvartali taga, aias pobisesid siilid, toas virras üksik sääsk.

      Jälle oli Ülo see, kes midagi märkas ja nöökima hakkas.

      „Kuule, ma räägin täitsa tõsiselt – kas pulma ka kutsud? Kas sülti ka pakutakse? Ja likööri?”

      Avole hakkas meeldima üksindus. Ta hulkus rannas, kolas düünides, kare rannarohi ja libedad männiokkad paljaste taldade all, ja tal oli mõru, hea, vastik, imelik tunne. Ta ihkas täiskasvanuks saada. Ta tahtis elada tõelist elu. Ta jälestas enda ja teiste puberteeti. Ükskord aga, kui ta on juba küllalt vana, kolmekümneaastane nimekas luuletaja, tuleb tema juurde oranžis trikoos Taimi ja ütleb – Avo, kui sa suudad, siis andesta mulle. Sa oled minu pärast väga kannatanud. Aga nüüd olen ma kõigest aru saanud. Ma kuulun nüüd sulle, mu kallis poiss.

      Eemal sumises, särises, käratses plaaž nagu määratu praepann, kõikjal sinetas meri, mööda säbrulisi lainevirveid hüplesid päikeselitrid, suured kajakad kukutasid ennast pea ees vette, ja siis, kui Avol hakkas südame all juba liiga lämbe ja ängistav, sööstis ta künkast alla, jooksis üle tulikuuma liiva, jooksis üle lamavate naiste ja meeste, tegi järsu pöörde, tuiskas üle sitke ja niiske mõõnariba, silkas madalas vees, kuni viskus viimaks kõhuli. Ta ujus kaua ja raevuselt, täieliku rammestuseni, lõtvuseni südame all ja alakehas, keeras enese selili ja jäi taevasse vahtima…

      15

      Konjak oli täitsa talutav, arvas Esko. Süütasime aga jälle sigaretid. Suu oli kibe. Peaksin suitsetamist piirama. Peaksin suitsetamise hoopis maha jätma. Peaksin ennast kokku võtma. Või tõesti – uut elu alustama?

      Peaksin nüüd ükskord uuesti „Võlumäe” läbi lugema.

      Haigutasin äkki laia suuga. Magamatus andis tunda. Või hoopis lähenev nürimeelne keskiga? Hiiliv vanadus? Tõesti, milleks mulle veel kord „Võlumägi”?

      „Vastik lugu, ma pole täna üldse magada saanud,” ütlesin tagatipuks millegipärast. Mu hääl oli kaeblik ja nurisev. Oli see mingi jutt? Kohe ma saingi.

      „Kas sa tahad vihjata, nagu oleks keegi sind vägisi sulekoti alt välja tirinud?”

      Esko hääl plärises. Ta silmil rippus tume rasvane juuksekahl. Ta nägi üsna närtsinud välja. Aga temas oli stiili. Tema põletas elu teadlikult. Nii ta vähemalt väitis. Ükskord püüdis ta meiega kihla vedada, et kolmekümnendaks sünnipäevaks on ta ennast surnuks joonud. Me keeldusime seda mängu kaasa mängimast. Esko koguni solvus.

      Heitlik ja käsitamatu on noore neurootiku hingeelu. Väsitav on noorest peast kannatada. Alles ma just sain endaga nagu hakkama, seadsin hingekaalud tasakaalu, nüüd tuli aga iseäralikult põhjatu äng kallale.

      Klaasi näppude vahel veeretades silmitsesin oma sõpru. Ausõna, mul oli neist kahju. Ja endast oli kahju. Pillest samuti. Võib-olla ka Helvest. Ning isegi vist Enest, kui järele mõtelda. Mis küll meie kõigiga lahti on, kust need õnnetused ometi kõik tulevad, me oleme ju päris head inimesed? Või ei ole? Seda kurvem, seda kahetsusväärsem… Aga sellisel juhul tahaks teada, millise kuriteo me ikkagi oleme sooritanud, et meid nii järjekindlalt nuheldakse.

      Tom tõlgendas klaasiveeretamist üheselt. Ta täitis ruttu pitsid.

      „Pa-paneme, poisid! Pole siin ku-kurvastada midagi! Ku-kuniks raha, pärast te-teeme kusagilt laenu.”

      Ta neelas konjaki kiiresti alla. See nobe liigutus ei meeldinud mulle eriti.

      Esko aga võttis küljetaskust möödunud nädala „õhtulehe”, voltis selle ristsõnade kohalt parajaks ja küsis Tomi käest vene kunstnikku. Niimoodi mõjus teine konjak Eskole.

      „K-ga,” ütles Esko. „Seitse tähte. Kähku-kähku!”

      „Korovin,” vastas Tom silmapilkselt, küünitas käe pudeli järele, kallas räpakalt pitsid täis.

      „Ära nüüd forsseeri, vana,” ütlesin mina.

      „Ei klapi. Teine täht on „u”. Raudselt,” ütles Esko.

      „Tuleb f-f-f … forsseerida, vana,” ütles Tom muiates. Ta suunurk tõmbles korraks. Ta nägu oli imelikult hall. Ta ei meeldinud mulle sugugi.

      „Süda juperdab või?” küsisin tasa.

      „Sü-süda? Mis mõttes… Aa … maks, neerud… Ei, see kõik tu-tuleb hiljem. Ma olen mõ-mõnes mõttes terve nagu hipodroomiho-hobune. Kuindži,” ütles ta Eskole.

      „Klapib,” nentis Esko.

      „Proosit,” ütles Tom. Jõi mineraalvett peale, pühkis lõuga, lõdvestus. Vaatas natuke aega restoranisaali, interjööre, natüürmorte, misanstseene ja fragmente. Vasak silm tõmbus korraks kissi. Sel lühikesel hetkel oli ta vaieldamatult kunstnik. Siis ütles Tom:

      „Oleks suvi.”

      Ja äkki meenus mulle üks Tomi linool, mille ta mulle mõne kuu eest kinkis. See oli tänini raamimata, vedeles vist lauasahtlis.

      Lihtne kompositsioon: tühjal mererannal istub paljas naine, käed ümber põlvede ristatud, pea õlale kallutatud, pilk alt üles otse vaatajale vastu vaatamas. Imelik lugu – see pilk nagu polnudki pildis, vaid paarkümmend sentimeetrit väljas, eespool. Rahulik, mõtlik, leebe pilk.

      See oli ebamugav pilt. Ta tekitas rahutust. Võib-olla sellepärast, et seal oli palju tumedat pinda…? Ei tea. Tom ise seletas asja just niimoodi. Ta väitis lihtsameelselt, et asi olevat täiesti kogemata välja tulnud – just tänu tehnikale. Must linoolifoon ereda keskpäevavalguse asemel tekitavat võõristusefekti. Kontrakäigu. Kummastuse. Ei tea, ei tea! Nii lihtne ei tohtinud see asi olla. Minule sisendas see pilt ängi, aimasin traagikat.

      Jah, muidugi, modell oli ilma mingi kahtluseta Ene.

      16

      … Rohtaiast ja liivadüünidest. Suvi, ikka veel otsatu suvi. Päeval tuhandete viisi peaaegu paljaid kehi, sealhulgas sadu tüdrukuid ja naisi, õhtul aga paarikesed pargiteedel, nende kokkusurutud puusad, longuvajunud rasked pead, ühemõtteliselt läikivad silmad. Intelligentne kuurortlinna poiss käis aga ringi, ilme