Niguliste. Teet Kallas

all… See, seltsimehed piirivalvurid, on suur tähtpäev meie riigi ajaloos, hüüatas major seisma jäädes ja kulmusid kergitades… Erakordne situatsioon, mis nõuab ka erakordset lähenemist… Ma ei paljasta sellega mingit sõjasaladust, kui ütlen, et on olemas erikorraldus… Nüüd pole enam neetud hruštšovštšina… Voluntarismi ajad on möödas, aga sellel me täna ei peatu… Võib-olla tegi Jossif Vissarionovitš tõesti vigu, ta on seda ka ise ütelnud, aga ainult tänu tema geniaalsusele jäi meie riik püsima… Aga sellest me täna ei räägi… Rahvusvaheline olukord… Külm sõda… Relvastuse võidujooks… Leonid Iljitš Brežnevi ajaloolised sõnad… Oli, on ja jääb … ja seda ei väära mingi jõud… Meie ei saa lubada, et!.. Regioon, kus möödub teie teenistus… Eriline situatsioon… Baltikum… Ajalugu… Kohaliku elanikkonna hulgas on veel küllaldaselt elemente… Alles Nõukogude võim tõi siia kirjaoskuse ja kultuuri… Pole ju mingi saladus, et leidub jõude, kes igatsevad taga… Omavahel öeldes on põliselanike protsent mõtlemapanevalt suur … „Ameerika Hääl”… Me likvideerisime küll kulakluse kui klassi… Aga nutetakse taga… Sõja ajal teenisid nad SS-vägedes… Pärast sõda olid metsad täis kalestunud bandiite… Muidugi ei kehti see kõigi kohta… Leidub ka ausaid kommuniste ja tööinimesi… Kunst on neil aga võõras, pole meie oma… Provokatsioonid on võimalikud!.. Mida nad maalivad?.. Ma käisin ühel niinimetatud näitusel – seal on alasti eided, seltsimehed piirivalvurid… Aga täna ei räägi me sellest… Teil tuleb olla valvas ja korrektne, aga vajaduse korral täita vandetõotusega võetud rasket ent püha kohustust… Meie mõõtmatu kodumaa piir on püha ja puutumatu… Balti merest Vaikse ookeanini… Sel ajal kui töörahvas punalippude all pidupäevatooste ütleb, peate teie, kuulsusrikkad piirivalvurid…

      Suslikule tundus, et major Gallitski räägib isiklikult temaga. Suslik oli vihane reamees Ozolini peale, kes ei kuulanud majorit üldse, vaid käppis doominonuppe. Siis meenus talle, et Ozolin on lätlane. Kõik oli selge. Üks kamp.

      Pärast kõnet sündis midagi täiesti uskumatut. Major lubas teistel minna, Susliku aga kutsus enda juurde. Perekonnanimepidi!

      Nad seisid akna all, mille taga paistis tükk rohelist planku, taamal aga sügiseselt tume meri. Suslik seisis valvel. Major surus käed püksitaskusse ja nõjatus aknalauale. Tema poolt levis kerget tubaka- ja viinalõhna.

      Major vaikis kaua. Suslik kõõritas mujale, ent nägi kõike. Nägi ja tajus majori isalikku, majori jumaluslikku olemust.

      „Kuidas teenistus meeldib?” küsis major viimaks.

      „Just nii, väga,” vastas Suslik ja hakkas higistama.

      Major silmitses mõtlikult ta otsmikku, mis ühe hetke jooksul oli otsekui tihedate vihmapisaratega kaetud.

      „Millest ma tegelikult tahtsingi…” ütles major üllatunult, hajameelselt, pilku aknale pöörates. „Noh, mine pealegi… Mine. Puhka… Jaluta… Vaata kino…”

      21

      Pille poetas vana päeviku käest ja jäi liikumatult istuma.

      Kuni helises telefon.

      „Jah? Kuulen!”

      „Hal-loo!? Häid pühi, Pille!”

      „Suur tänu muidugi… Aga ma ei saa aru, kes seal räägib.”

      „Ega sest ole miskit. Ma lihtsalt soovin sulle häid pühi. Ja su perele. Ütle edasi.”

      „Seda et … ei, kes see räägib? Teate, ma panen toru ära!”

      „Ah seda naiste mälu küll! Noh, on üks meesterahvas. Hetkel lühiajalisel läbisõidul Eesti NSV pealinnas Tallinnas. Praegu sõitis siit üks suur buss mööda. Kuulsid?”

      „Lembit…?”

      „Ennäe, ära ikka tundis… Isegi nime mäletab! Asi seegi… Muide, ega siin midagi imestada olegi, minu meelest pole me kunagi telefonis teineteise häält kuulnud. Pole juhust olnud.”

      Pille mõtles, et nüüd peaks kategooriliseks muutuma. Aga ei muutunud.

      „Mis asju sa siis ajad … komandeering või?” küsis ta igavleva häälega, haigutust markeerides.

      „Täpselt. Ja näed sa, nüüd ei oska kaelasadanud pidupäevaga midagi ette võtta. Ei orienteeru enam endises kodulinnas, ei mahu ühtegi tavernigi sisse, vanad pruudid on ka viimseni mehele läinud ja nii mina nüüd enam ei teagi, mida ette võtta. Mis sa arvad, kui äkki tulen ja hakkan koos sinu härra Käsperiga viina viskama … ah, mis sa arvad? Äkki polegi nii näotu? Mis meil temaga ikka krillida…”

      „Mis? Ah, ole vait! Ja üldse, pole siin mingit Käsperit, kui sa Avot silmas pead,” kähvas Pille. Hammustas huulde ja lisas jahedamalt: „Mu mees läks korraks välja.”

      „Su mees, su mees…” naerdi teisel pool. „Seda mõnusam! Tead, mul on üks kolleeg siin ka, tuleme korraks läbi. Mis sa arvad, see peaks ju sobima, kahekesi pole üldsegi mingit probleemi … kaks korralikku külalist. Üle mitme aasta tahaks korra ikka silma peale visata, ah?”

      „Mul ükskõik,” ütles Pille, tabas äkki mingi mängleva intonatsiooni oma hääles ja viskas ehmunult toru hargile.

      Istus, silmad laes. Analüüsiks situatsiooni? Pole aega. Võtaks Kimi kaenlasse, sõidaks ema juurde? Aga miks?

      Ta läks hoopis kööki ja hakkas klaase otsima.

      22

      … Kui Esko mängis järjekordset turniiri, veetis Avo pikki õhtutunde maleklubis ja pidas sõbrale pöialt. Ta ise oli üsna korralik asjaarmastaja. Kui Paul luges mõnel kirjandusõhtul luuletusi või proosakatkeid, istus Avo saalis, pärast aga läks kogu seltskonnaga sündmust tähistama. Loomulikult läks ta kaasa ka Tomiga, kui see kutsus teda mõne tuttava poole põnevaid albumeid sirvima, kuhugi pööninguateljeesse geniaalseid ent tunnustamata maale nautima. Kui kaks Tomi pliiatsi joonist (torso ja vanalinnatänav) pandi välja kunstiinstituudi koridoris semestrinäitusele, tundis Avo peaaegu sama suurt rõõmu nagu asjaosaline ise.

      See oli loomulik. Nad kõik olid Avo sõbrad. Ebalus ja hämming, need tulid natuke hiljem, tulid peaaegu märkamatult.

      Pauli luuletusi trükiti ajakirjades juba mitu aastat, kirjastus tegi talle ettepaneku oma kogumik esitada, räägiti mingist vapustavast kassetivõimalusest, mitme luuletaja ühisest kogupaugust, kriitika oli Pauli märganud, mõnikord teda kiideti, teinekord rünnati, aga ikka juhtus, et Paul näitas Avole oma värsket värssi; Avo luges tähelepanelikult, jäi asjalikuks, ütles näiteks: minu meelest täitsa uhke asi, ainult vaata, kas see rida … kas see pole natuke liiga tundeline? Paul näksis küünt, heitis talle kahtlustava kõõrdpilgu, ent lubas järele vaadata. Mõnikord vaataski. Ta oli pidevas mures sentimentaalsuse pärast. Seda ei tohtinud olla. Varsti hakkas Paul proosat kirjutama. Seal polnud sentimentaalsusel nii palju võimalusi. Pauli proosa oli elegantne, õel ja värvikas.

      Kuuekümnendate algul oli sentimentaalsus noorte intelligentide seas vänge sõimusõna. Olla sentimentaalne tähendas olla null. See tähendas ühekorraga andetust, maitsetust ja lollust. See ei käinud üksnes loomingu kohta. See tähendas elustiili. Tüdrukutele ei tohtinud lembesõnu rääkida, neid tuli sõbralikult pilgata. Eluraskusi ei tohtinud kurta, südamevalu pihtida. Maailm ei tohtinud su pisaraid näha.

      Kus sa sellega!

      See ei tähendanud ometi mingit erilist kalkust ja kinnisust. Tuli vaid stiilist kinni pidada. Aga see polnud kerge.

      Näiteks Tomil oli selles asjas pidevalt raskusi ja tagasilööke. Juba nolknoorena kubises Tom kreedodest ja teesidest kunsti, elu, ühiskonna asjus, üks sarkastilisem ja kategoorilisem teisest, aga tundeeluga jäi ta alalõpmata jänni. Jah, seesama Tom, kes ükskord hulga tunnistajate juuresolekul tegi külmaverelise ja tapva tiraadiga maatasa pahaaimamatult „Tallinna” kohvikusse ilmunud teenelise akvarellisti, kelle magusad maastikud, roosad loojangud ja udused järvehommikud olid juba ammu massimaitseks saanud, tursasilmaliste väikekodanlaste ja parteiametnike obligatoorseks mööblilisandiks muutunud (just niimoodi Tom teataski, ilma et oleks kordagi kokutanud